Varakeskaegne Euroopa – kas ühiskonna areng või langus? (12)

Varakeskaegne Euroopa – kas ühiskonna areng või langus?
Varakeskajal oli Euroopa suhteliselt vaene ja poliitiliselt killustatud, kui sel perioodil kujunesid keskaja hilisematelegi perioodidele iseloomulikud jooned, nagu talupoegade sõltuvus rüütlisuses maavaldajatest ja katoliku kiriku ühendav roll Lääne – Euroopas. Varakeskaegses Lääne – Euroopas jätkus linnaelu , käsitöö ja kaubanduse allakäik, mis oli alguse saanud juba hilise Rooma keisririigi ajal. Bütsantsis jäi linnaelu langus küllalt ajutiseks, asendudes peagi taas elavnemisega.
Lääne – Euroopas linnaelu soikus järk-järgult. Olukord halvenes, kui araablased vallutasid Põhja-Aafrika ja Hispaania . Lõuna-Euroopa linna hakkasid üha sagedamini ründama saratseeni piraadid . Teed lagunesid, veevärk jäeti hooletusse, paljud avalikud hooned hüljati. Siiski püsis hulk Lõuna-Euroopa linnu oluliste keskustena kogu varakeskaja jooksul. Seevastu põhjapool suri linnaelu varakeskajal peaaegu välja.
Linnaelu langusega kaasnes kaubanduse allakäik. Raha kasutati üha vähem. Lääne-Euroopas pääses domineerima naturaalmajadus: kõik eluks vajaliku valmistasid kohalikud talupojad või õlikute kodades tegutsevad käsitöölised. Kaubeldi vaid ülikute jaoks hangitud idamaiste esemetega.
Varakeskaja jooksul asendus Rooma keiririigi aegne riigiametnikele tuginev võimukorraldus isanda ehk senjööri ja tema sõjamehest sõltlase ehk vasalli suhtel põhineva feodaalkorraga. 8 sajandil viis Karl Martell süsteemi kindlamale alusele.
Feodaalkorra kujunemise paratamatu eeldus oli sõltuva talupoegkonna tekkimine. Feodaalid poleks saanud eksisteerida ilma talupoegade tööta. Kuna talupoegade tööta polnud maal väärtust, keelati talupoegadel maalt lahkuda: nad muudeti sunnismaiseks.
Kuigi ka Bütsantsis tõi hilisantiik kaasa linnaelu teatava languse, polnud see võrreldav Lääne-Euroopas toimunuga. Bütsantsis langesid jõukad linnad araablaste kätte ja araabia piraadid häirisid kaubandust, kui konstantinoopol püsis sellegipoolest suurlinnana ning kaubavahetus idamaaga ei katkenud. 9 sajandist algas uus tõus.
Kaubandus ja käsitöö põhinesid eraettevõtlusel, kuid olid riigi valvsa kontrolli all. Nad koondusid ära- ja ametiühingutesse ehk kolleegiumitesse, mis tegutsesid vastavalt riigi ettekirjutustele.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Lääne-Euroopas ühiskond langes kui Bütsantsis. Lääne-Euroopas linnaelu soikus, kaubandus käis alla, kujunes feodaalkord ja pärisorjus. Talupojad muudeti sunnismaiseks. Bütsantsis saatis edu kaubandus. Kaubandussidemed ulatusid araabia maade vahendusel Indiani, Suurt Siiditeed mööda Hiinani ja Musta merre suubuvaid jõgesid pidi idaslaavlaste ning soome-ugrilaste aladeni.