Ernest Hemingway Teose tegevusaeg ja tegevuspaigad: Teose tegevusaeg on umbes 1936-1951. Tegevus toimub kalurikülas Kuuba saarel. Ülevaade sündmustikule: Santiago (vanamees) olevat oma küla parim kalamees, kuid viimasel ajal tal ei näkanud. Ta oli juba merel olnud 84 päeva ja ei ühtki kala. Mõnikord käis temaga kalal väike poiss Manolin, kui peale 40 kalata päeva ei lubanud poisi vanemd tal Santiagoga kalale minna, sest vanamehel polevat üldse kalaõnne. Poiss tahtis väga vanamehega kalal käija, aga paraku ei ta ei saanud minna. Poiss oli väga abivalmis, ta tahtis väga aidata vanameest, ta oli vanamehel väga suureks abiks. Esimest korda, kui poiss vanamehega kalal käis, pidi poiss äärepealt surma saama, sest vanamees olevat nii suure kala paati tõmmanud, et see oleks äärepealt paadi puruks teinud, aga kõik läks õnneks. Kätte oli jõudnud 85 päev, see olevat tema õnnenumber ja selle puhul peab kalale
Esimesel neljakümnel päeval käis temaga kaasas alles kalapüüki õppiv poiss, kuid vanemad keelasid tal edaspidi vanamehega kalal käia. Niisiis, vanamees läks üksi merele. Pikkade saakideta püükide järel õnnestus tal kätte saada mariin, mis oli pikem kui vanamehe paat. Santiagol oli palju probleeme kala kinnihoidmisega, sest paati teda ei saanud ega jõudnud tõmmata ning kala muudkui vedas paati avamere poole. Mariin tõmbas ka vanamehe peopesad katki. See oli vanamehel ka ainus võimalus teda kinni hoida (liiniga). Õnneks suutis ta kala paadi külge siduda. Kuna vanamehe peopesad olid katki ja merre oli sattunud verd, liginesid vanamehe paadile haid. Kuigi ta käed olid katki ning üks käsi kiskus veel krampi, suutis ta esimese mariini ründva hai harpuuniga ära tappa. Harpuun vajus koos haiga merepõhja ja enam ei olnud vanamehel millegagi teisi haikalasid ära ajada. Haid muudkui sõid Santiago püütud kala. Lõpuks koduranda tagasi jõudes
7.Keda tahaksid isiklikult kiita? Põhjenda. V:Ma kiidaksin Vanameest, selle eest, et ta suutis 84 päeva järjest merel käia, ilma, et ta saaks kala. Kiidaksin teda ka selle eest, et ta tappis nii palju haisid. 8.Kas ja kuidas selles teoses muutus Vanamehe elu? V:See, et Santiago ja poiss tuttavaks said, muutis Vanamehe elu paremaks. Santiago sai endale sõbra, kes teda toetas ja ta eest hoolitses. Poiss valmistas ja ostis talle süüa. Vanamehel ei olnud kedagi teist peale poisi. Isegi teised kalurid norisid teda. 9.Kes oli Vanamees poisile? V:Vanamees ja poiss olid omavahel sõbrad. Nad said väga hästi läbi. Vanamehel ei olnud kedagi, peale poisi. Nad aitasid teineteist.
Vanamees ja meri Ernest Hemingway Vanamees on merel olnud juba 84 päeva, kuid ühelgi korral pole tal näkanud. Vahel käis temaga kaasas üks väike poiss, kuid peale 40 kalata päeva ei lubanud poisi isa tal enam Santiagoga (vanamehega) kalale minna, sest vanamehel ei olevat üldse õnne. Poiss küll soovis vanamehega kaasa sõita, kuid ta ei tohtinud. Tal hakkas Santiagost kahju Vanamees oli kõhn ja kuivetu, kukla all kaelal olid tal sügavad kurrud ja käed olid arme täis. Aga üksiki arm ei olnud värske. Poiss küll palus, et vanamees ta kaasa võtaks, kuid vanamees ei saanud teda kaasa võtta poisi keelu pärast. Poiss küsis vanamehelt, kas ta vähemalt ei võiks vanamehele õlu välja teha. Santiago nõustus.
Vanamees ja meri Ernest Hemingway Vanamees on merel olnud juba 84 päeva, kuid ühelgi korral pole tal näkanud. Vahel käis temaga kaasas üks väike poiss, kuid peale 40 kalata päeva ei lubanud poisi isa tal enam Santiagoga (vanamehega) kalale minna, sest vanamehel ei olevat üldse õnne. Poiss küll soovis vanamehega kaasa sõita, kuid ta ei tohtinud. Tal hakkas Santiagost kahju Vanamees oli kõhn ja kuivetu, kukla all kaelal olid tal sügavad kurrud ja käed olid arme täis. Aga üksiki arm ei olnud värske. Poiss küll palus, et vanamees ta kaasa võtaks, kuid vanamees ei saanud teda kaasa võtta poisi keelu pärast. Poiss küsis vanamehelt, kas ta vähemalt ei võiks vanamehele õlu välja teha. Santiago nõustus.
Esimesel neljakümnel päeval käis temaga kaasas alles kalapüüki õppiv poiss, kuid vanemad keelasid tal edaspidi vanamehega kalal käia. Niisiis, vanamees läks üksi merele. Pikkade saakideta püükide järel õnnestus tal kätte saada mariin, mis oli pikem kui vanamehe paat. Santiagol oli palju probleeme kala kinnihoidmisega, sest paati teda ei saanud ega jõudnud tõmmata ning kala muudkui vedas paati avamere poole. Mariin tõmbas ka vanamehe peopesad katki. See oli vanamehel ka ainus võimalus teda kinni hoida (liiniga). Õnneks suutis ta kala paadi külge siduda. Kuna vanamehe peopesad olid katki ja merre oli sattunud verd, liginesid vanamehe paadile haid. Kuigi ta käed olid katki ning üks käsi kiskus veel krampi, suutis ta esimese mariini ründva hai harpuuniga ära tappa. Harpuun vajus koos haiga merepõhja ja enam ei olnud vanamehel millegagi teisi haikalasid ära ajada. Haid muudkui sõid Santiago püütud kala
väga palju. 2. Mis selles teoses pani sind kaasa mõtlema? Miks? Vastus: Teos pani mind mõtlema sellele, kui lihtsasti võib suure töö ja vaeva sekundiga minema pühkida. Vanamees nägi kõvasti vaeva, et hoida kalast kinni. Ta kannatas valusid kätes ja seljas ning kala tõttu läks vanamees paadiga ka kodusadamast väga kaugele. Lõpuks õnnestus tal kala kätte saada, kuid siis tulid teised haid, kellega küll vanamees võitles, kuid haid võtsid vanamehel ikkagi tema saagi. ,,Ta jäi viivuks seisma ja vaatas tagasi ja nägi tänavalaterna ähmases heiastuses kala vägevat saba, mis seisis vene ahtris tükk maad tagapool püsti. Ta nägi valget paljast selgroogu ja tumedat massiivset pead, nägi etteulatuvat nokka ja alasti tühjust pea ning saba vahel." Kuid vanamehel oli suur tahtekindlus kala kinni püüda ja ta tahtis ka end tõestada, et ta suudab seda. Lisaks hakkasin ma teost lugedes mõtlema loodusele ning selle suhetele inimesega
tulnud kaladeta. Esimesel neljakümnel päeval käis temaga kaasas alles kalapüüki õppiv poiss, kuid vanemad keelasid tal edaspidi vanamehega kalal käia. Niisiis, vanamees läks üksi merele. Pikkade saakideta püükide järel õnnestus tal kätte saada marliin, mis oli pikem kui vanamehe paat. Santiagol oli palju probleeme kala kinnihoidmisega, sest paati teda ei saanud ega jõudnud tõmmata ning kala muudkui vedas paati avamere poole. Marliin tõmbas ka vanamehe peopesad katki. See oli vanamehel ka ainus võimalus teda kinni hoida (liiniga). Õnneks suutis ta kala paadi külge siduda. Kuna vanamehe peopesad olid katki ja merre oli sattunud verd, liginesid vanamehe paadile haid. Kuigi ta käed olid katki ning üks käsi kiskus veel krampi, suutis ta esimese marliini ründava hai harpuuniga ära tappa. Harpuun vajus koos haiga merepõhja ja enam ei olnud vanamehel millegagi teisi haikalasid ära ajada. Haid muudkui sõid Santiago püütud kala. Lõpuks koduranda
Kuid too magas ega liigutanudki end. Nii toimis mees seitse päeva järjest, suurima ettevaatlikkusega. Kaheksandal päeval püüdis ta plaanitu ellu viia. Ta tundis oma võimeid hästi. Olles pea uksevahel kukkus midagi maha ja vanamees ärkas ning istus voodile. Ta kartis ja oli hirmul. Ruum oli kottpime, midagi ei olnud võimalik märgata. mees ootas tükk aega liikumatult aga vanamees ei heitnud pikali. Ta kuulis hästi kuidas vanamehel süda lõi ja seda järjest tugevamini, valjemini ja kiiremini. Vanamehe hirm pidi olema ääretu. Meest haaras hirm, et mõni naaber südame tuksumist haudvaikuses kuuleb. Mees kargas tuppa, pani laterna põlema suure kisaga. Vanamees seepeale karjatas. Mees tiris ta voodist maha ja viskas raske voodi peale. Vanamees oli surnud. Seejärel tükeldas ta laiba ja pani need põranda kolme laua alla. "Te peate mind hulluks. Hullud on lollid. Aga te oleksite pidanud mind nägema. Oleksite
Kuid too magas ega liigutanudki end. Nii toimis mees seitse päeva järjest, suurima ettevaatlikkusega. Kaheksandal päeval püüdis ta plaanitu ellu viia. Ta tundis oma võimeid hästi. Olles pea uksevahel kukkus midagi maha ja vanamees ärkas ning istus voodile. Ta kartis ja oli hirmul. Ruum oli kottpime, midagi ei olnud võimalik märgata. mees ootas tükk aega liikumatult aga vanamees ei heitnud pikali. Ta kuulis hästi kuidas vanamehel süda lõi ja seda järjest tugevamini, valjemini ja kiiremini. Vanamehe hirm pidi olema ääretu. Meest haaras hirm, et mõni naaber südame tuksumist haudvaikuses kuuleb. Mees kargas tuppa, pani laterna põlema suure kisaga. Vanamees seepeale karjatas. Mees tiris ta voodist maha ja viskas raske voodi peale. Vanamees oli surnud. Seejärel tükeldas ta laiba ja pani need põranda kolme laua alla. "Te peate mind hulluks. Hullud on lollid. Aga te oleksite pidanud mind nägema. Oleksite
Esimesel neljakümnel päeval käis temaga kaasas alles kalapüüki õppiv poiss, kuid vanemad keelasid tal edaspidi vanamehega kalal käia. Niisiis, vanamees läks üksi merele. Pikkade saakideta püükide järel õnnestus tal kätte saada marliin, mis oli pikem kui vanamehe paat. Santiagol oli palju probleeme kala kinnihoidmisega, sest paati teda ei saanud ega jõudnud tõmmata ning kala muudkui vedas paati avamere poole. Marliin tõmbas ka vanamehe peopesad katki. See oli vanamehel ka ainus võimalus teda kinni hoida (liiniga). Õnneks suutis ta kala paadi külge siduda. Kuna vanamehe peopesad olid katki ja merre oli sattunud verd, liginesid vanamehe paadile haid. Kuigi ta käed olid katki ning üks käsi kiskus veel krampi, suutis ta esimese marliini ründava hai harpuuniga ära tappa. Harpuun vajus koos haiga merepõhja ja enam ei olnud vanamehel millegagi teisi haikalasid ära ajada. Haid muudkui sõid Santiago püütud kala
Maardu järve tekkimine Vanal hallil ajal, ühel vihmasel päeval linnas nimega Maardu saabus üks Vanamees. Ta oli peale pikka reisi väga väsinud ja tahtis puhata. Siin märkas ta linnas olevat kõrtsi, kus ta otsustaski puhata. Kõrtsi saabudes tellis ta endale suppi ja hakkas seda tasakesi sööma. Samal ajal otsustas ta kuulata millest selle linna rahvas räägib. Kõik rääkisid peaaegu ühest ja samast asjast, nimelt linna uppumisest vihma pärast. Vanamehel tekkis tahe aidata linna elanike, muidugi koos sellega tahtis ta natuke kuulsust. Ta hakkas mõtlema, kuidas võiks neile aidata. Kuid pähe ei tulnud ühtegi mõtet, ta jätkas enda supi söömist. Äkki tekkis kõrtsi katuses väike pragu kust hakkas vesi tilkuma. Vee tilk kukkus lusika peale ja veeres tasapisi taldriku sisse. Vanamees jälgis kogu seda asja ja tal tuligi pähe suurepärane idee. Järgmisel vihmasel päeval kogunes rahvas turuplatsile et arutada linna uppumist
Minu nädala eelarve oli 20 eurot ning midagi luksuslikku ma endale ka söögi osas lubada ei saanud. Sellest hoolimata oli see minu jaoks kõige õnnelikum aeg suve jooksul, sest sain olla looduses ja tutvuda uute kohtadega. Seega ei määra õnne mitte raha suur hulk, vaid oskus seda rakendada ning sellest saadavad emotsioonid. Öeldakse, et inimesi ja armastust ei saa osta. Igapäevaelu näitab aga vastupidist ja see on igati kahetsusväärne. Tihti näeme meediast, et igal rikkurist vanamehel jookseb järel kahekümneaastane silmarõõm. Seda aga vaevalt keegi muu kui rahaga seletab. Samuti on levinud korruptsioon ja see, kuidas inimesed ennast ja oma põhimõtted lihtsalt maha müüvad, seda muidugi omakasu eesmärgil. Seda teemat kajastab ka Nikolai Gogoli teos ,,Surnud hinged", kus iga lepingu ja kokkuleppe tähtsaks osaks oli pakk sularaha ning kõrgemate sidemete olemasolul saadi kõik oma tahtmised. Selge on, et raha mängib elus põhirolli, sellest ei saa üle ega ümber
TEGELASED: Räppar Pimp (värviliste, sädelevate riietega) Pahur vanamees Mängur 1 Mängur 2 Stjuardess Sookoll Koletised Koletiste pealik Tegelased on lennujaamas. Kõik peale kahe mänguri istuvad ja ootavad lennukit. Vanamees loeb ajalehte. Mängurid on leidnud mängude toa ning mängivad seal video mängu. Räppar räpib koos Pimpiga. Pahural vanamehel hakkab sellest kõrini. Pahur vanamees: Kas te saaksite juba vait jääda? Ma ei suuda seda lärmi enam kuulata! Räppar: Mis sul sellest, vanur? Pimp: Loe enda lastekirjandust edasi! PV: Mis lastekirjandus?! See on parem kui teie nõmedad laulud! Räppar: Vähemalt me ei konuta siin vaid saame kuulsaks! Pimp: Vähemalt meil on selline loov mõtlemine! Meil tuleb uus album välja ja puha! Räppar: Kingime sulle ka, papi? Muutud natukene rõõmsamaks. PV: Minege oma albumiga metsa
,,Zerminaal" Emilie Zola (,,Söekaevurid) Lk. 11 Étienne Lantier (kes ta on, kirjeldus) Lk. 12 Kaevanduse kirjeldus Lk. 15 Montsoust - Bonnemort (kirjeldus) Lk. 16 Palk vanamehel(üleval), kuidas kaevandus tekkis/kelle järgi.. mingi geiss(jätkub lk 17) Lk. 17 Vincent (oli õnneseen, pääses) kaevandustest on ka juttu Lk. 20 Cathrine'i toa kirjeldus ja tema enda kirjeldus ka, Alzire kirjeldus ka Lk. 21 Zacharie kirjeldus, Jeanlini kirjeldus Lk. 23 Maheau kirjeldus Lk. 24 selle masendava perekonna palgad Lk. 25 Mingi toa kirjeldus (ikka see perekond) Lk. 34 tõstukite kirjeldus (vmt) Lk. 39 Chavali kirjeldus, tööliste kirjeldust natukene Lk. 59 Vulkaani kohvik 1
Esimesel neljakümnel päeval käis temaga kaasas alles kalapüüki õppiv poiss, kuid vanemad keelasid tal edaspidi vanamehega kalal käia. Niisiis, vanamees läks üksi merele. Pikkade saakideta püükide järel õnnestus tal kätte saada mariin, mis oli pikem kui vanamehe paat. Santiagol oli palju probleeme kala kinnihoidmisega, sest paati teda ei saanud ega jõudnud tõmmata ning kala muudkui vedas paati avamere poole. Mariin tõmbas ka vanamehe peopesad katki. See oli vanamehel ka ainus võimalus teda kinni hoida (liiniga). Õnneks suutis ta kala paadi külge siduda. Kuna vanamehe peopesad olid katki ja merre oli sattunud verd, liginesid vanamehe paadile haid. Kuigi ta käed olid katki ning üks käsi kiskus veel krampi, suutis ta esimese mariini ründava hai harpuuniga ära tappa. Harpuun vajus koos haiga merepõhja ja enam ei olnud vanamehel millegagi teisi haikalasid ära ajada. Haid muudkui sõid Santiago püütud kala
Ta soovis ka tõestada, et pole vana ja kasutu, ta tahtis endale kinnitust, et suudab endaga hakkama saada ja et temas on veel jõudu. 4. Kirjeldage Santiago ja Manolini suhteid. Santiago ja Manolini hoolisid üksteisest väga. Nad käisid kunagi, kui poiss veel väike oli, koos kalal ning olid väga lähedaseks saanud. Manolini oli Santiagole kui poja eest. Manolini aitas alati Santiagot ja hoidis tal silma peal. Poiss aitas vanamehel alati paadist asju välja tassida ning andis talle merele sardiine kaasa. Manolini muretses, et vanamees sööks ja puhkaks ning et tal riideid oleks, ta tõi vanamehele sooja toitu. Päevadel, kui Santiago merel oli, käis Manolini iga hommik tema hüti juures vaatamas, kas vanamees on koju tulnud. Merel olles, soovis Santiago mitu korda, et poiss temaga seal oleks. 5. Selgitage, milline roll on teoses kõrvaltegelastel. Teoses ei ole palju kõrvaltegelasi
kõhn ja kuivetu, sügavate kortsudega kuklal, kätel sügavad armid. Silmad olid merekarva, lõbusad ja võitmatud. Vanamees oli poisile kalapüüdmist õpetanud ning poiss armastas seda. Vanamees oli varem 87 päeva merel olnud ilma ühtegi kala püüdmata ja seejärel olid nad poisiga kolm nädalat järjest poisiga iga päev suuri kalu püüdnud. Poiss ostis mehele õlut ja söötasid järgmiseks päevaks. Nad meenutasid, et poiss oli esimest korda vanamehe paati saanud viieaastaselt. Vanamehel oli plaanis järgmisel päeval kaugele minna ja kuigi poiss tahtis kaasa minna, siis pidi ta oma paati jääma. Vanamehe juures teesklesid nad alati kahekõnet :”Mis sul süüa on?” “Potitäis kollast riisi kalaga. Tahad ka?” “Ei taha. Söön kodus. Kas teen tule alla?” “Pole vaja, teen hiljem. Aga.. võib-olla et ei teegi – söön niisama...külmalt.” “Kas võib võrgu võtta?” “Aga muidugi.”. Polnud mingit võrku, ega ka toitu. Hommikul läks vanamees ja
lk.52. “Poiss hoiab mul hinge sees.” lk 67. Ta oleks nagu üritanud kellelegi midagi tõestada ja tundis kohust see kala tappa. “Mees peab tegema, mida mees peab tegema.” 4. Kirjeldage Santiago ja Manolini suhteid. Nende vahel oli väga tugev emotsionaalne side. Nad olid koos 40 päeva kala püüdnud ja hoolimata halvast õnnest soovis Manolini temaga ikkagi kaasa minna, kuid ta isa ei lubanud. Poiss hoolitses vanamehe eest ja üritas talle pakkuda seda, mida ta teadis, et vanamehel ei ole. Santiago mõtles temast korduvalt merel ning hoidis teda oma südames. “Poiss hoiab mul hinge sees.” lk 67. Merelt tagasi saabudes oli poisi jaoks vaatepilt nii hull, et tema põskedelt voolasid pisarad, mida ta ei suutnud tagasi hoida. Nad olid tugevalt seotud nagu vanaisa ja lapselaps. 5. Selgitage, milline roll on teoses kõrvaltegelastel. Teoste kõrvaltegelasteks olid näiteks Joe DiMaggio, terrassi peremees Martin ja Perico. Läbi
Enne kala kätte saamist, rabeles saak kõvasti, selle käigus aga haavas vanamees oma vasakut kätt sügava haavaga, kuna tal ravimeid ei olnud, pidi ta abi saama looduselt, leotades kätt Golfi hoovuse vees, suutis ta hakkama saada. Samuti peaksid ka teised olema nii loovad, et suudaksid leida erinevates olukordades alternatiive. Alati ei pea olema lahenduseks poest ostetud toode, tuleb osata olla leidlik, teha kõik, et ise ennast aidata, nagu seda tegi Santiago. Kui vanamehel oli eesmärk just kui täidetud, ei osanud ta ette näha, et tema saaki tulevad ründama haid. Et jõuda kätte saaduga osmikusse tagasi, pidi ta võitlema. Saates ründajaid teise ilma, murdis ta oma enesekaitsevahendid. Mitte mingil juhul ei andnud Santiago alla, vaid tegi olemasolevatest asjadest uue terariista. Elus eneses on vastupidi, inimesed, mitte tingimata kõik, annavad alla, nad ei oska kasutada olemasolevaid asju, loobuvad kergesti. Lugedes seda
Ta oli 80 aastane ja saantooriumis olnud juba 20 aastat. Richter oli kirglik malemängur, aga talle polnud võrdset vastast. Talle leiti vastane Regnier. Kuna mehed olid voodites, siis pidi õed ja ka Lillian nende malekäike vahendama. Regnier aga suri, kuid Richterile ei suudetud seda öelda. Seega mängis Regnieri asemel edasi üks vanemõde, Richter aga mõtles, et kuidas Regnier küll nii kehvaks on malemängus jäänud. Lillian oli vanamehel seltsis. Richter uuris, et kas Lillian sõidab ära? Lillian vastas jah. Endalegi arusaamata, miks. Lillian oli endale pähe võtnud mõtte, et tema sõidab minema. Ta suutis assistendiõele augu pähe rääkida, et too talle viimaseid röntgenpilte näitaks. Ta nägi neid, vastutasuks pidi ära andma ühe oma kleidi, kuid ta riided olid niikuinii suureks jäänud. Ta oli ikka veel haige ja ta teadis, et sureb lähiajal.
pansioni omanikule, proua Vauquer'ile, kes armus Goriot'i. Kui aga Vauquer ei saanud vanakeselt mitte mingit vastuarmastust, siis muutus ka tema suhtumine Goriot'i. Ta hakkas meest nimetama naistemeheks, kuna oli tähele pannud, et isa Goriot'l käivad vahel noored kenad näitsikud külas. Kuid need olid kõigest tema tütred. Ja keegi poleks uskunud, et need noored kenad neiud oleks tema tütred, sest kuidas saabki olla sellisel vanamehel niisugused prouad tema tütred, pigem ikka armukesed.Ja seepärast ta ka jääb kõigi teiste pansionielanike naerualuseks. Isa Goriot läheb tütarde abikaasade survel pensionile. Ta pani oma võsukesed suure kaasavara abil aadlikele mehele. Kuna kuningriik oli vahepeal taastatud, siis ei soovinud väimehed enam, et ta oleks avalikkuse ees, kus inimesed teda nendega siduda saaksid. Sellest ajast peale ta pensionipõlve läkski nautima
Mees tundus esmapilgul hirmuäratav ja lapsed olid ääretult mures. Kuid üllataval kombel oli härra hoopis väga sõbralik. Ta nägi köögis palju vaeva: pakkus lastele eelroaks maailma parimat kukeseene tempura ja murulaugu-soja dippi, põhiroaks Maroko lambalihahautist taginet oliivide ja karamellistatud sibulaga. Magustoiduks oli aga crème brûlée. Kõhud täis, tundsid lapsed end muretult ning läksid enda siidpesuga vooditesse magama. Kuid kahjuks polnud kõik nii roosiline. Vanamehel olid kurjad kavatsused. Ta tegeles ebaseaduslike asjadega, ega teda ilmaasjata kommionuks ei kutsutud. Vanamehe nässil oli kombeks enda juurde meelitada väikseid lapsi, keda siis paksuks sööta ning kellega pärast enda haiglast isu rahuldada. Samuti lülitas ta välja interneti ning telefonid, et lapsed mingil viisil abi kutsuda ei saaks. Järgmisel päeval kamandas vanaätt Harry-Herden-Hansu keldrisse rasva koguma. Vanamees
· Algab aktsioon metsavendade vastu, üleskutsel kästakse lõpetada vastupanu Nõukodude korrale ja ilmuda Täitevkomiteesse. · Marta ei vali vahendeid inimestele haiget tegemiseks, ta lausa naudib seda. Ühel päeval paljalt päevitades tuleb Marta juurde iharal pilgul Reku. Marta käsib Rekul metsavendade punkrisse granaat visata, alles siis saavat koerapoiss ta endale. · Marta hoiatab isa võimukandjate eest ning käsib vanamehel ettevaatlik olla. Naise toast leitakse pealtkuulajate mikrofon. 14.Peatükk · Reku ei suuda metsavendade punkrisse granaati visata, sest näeb Andrese vaimu, kes teda keelab. · Ilme on leppinud oma saatusega, ta vaatleb lapselikult loodust ning lilli. · Reku saab surma iseenda granaadi läbi, koerapoisi matused, kaaslasi valdab hämming. 15.Peatükk · Punaarmee käib Hiiel, Hildat üritatakse vangistada. Vägistajaks osutub miilits Rause
Kuigi ta saab läbimärjaks on Holden paganama õnnelik. Loo lõpus on Holden hullumajas ega tea, mis ta edasi teeb, kui välja saab. Aga ta igatseb kõigi koolikaaslaste järele, kuigi on neid kogu loo kestel kritiseerinud. ERNEST HEMINGWAY ’’VANAMEES JA MERI’’ Vanamees on merel olnud juba 84 päeva, kuid ühelgi korral pole tal näkanud. Vahel käis temaga kaasas üks väike poiss, kuid peale 40 kalata päeva ei lubanud poisi isa tal enam Santiagoga (vanamehega) kalale minna, sest vanamehel ei olevat üldse õnne. Poiss küll soovis vanamehega kaasa sõita, kuid ta ei tohtinud. Tal hakkas Santiagost kahju Vanamees oli kõhn ja kuivetu, kukla all kaelal olid tal sügavad kurrud ja käed olid arme täis. Aga üksiki arm ei olnud värske. Poiss küll palus, et vanamees ta kaasa võtaks, kuid vanamees ei saanud teda kaasa võtta poisi keelu pärast. Poiss küsis vanamehelt, kas ta vähemalt ei võiks vanamehele õlu välja teha. Santiago nõustus
ukse vahelt sisse pea aeglaselt ja vaikselt, et vanamehe und mitte segada. Tal kulus terve tund, et kogu pea sedavõrd sisse saada, et voodis lamavat vanameest. Aastate eest, kaua enne seda, kui vanamees teda praegu tappa tahtvat meest kohtas, oli kõik teisiti. Vanake oli öid magamata, vahest mitu ööd järjest unetu. Ning kui vanamees isegi magas ei, oli ta kerge iga heli peale ärkama. Kord kuulis keskööl samme ülakorruselt ning terve öö oli rikutud. Veel hullem, tihti oli vanamehel lämbumisrefleksid, aju oli korduvalt hapnikuta. Kuud möödusid sedasi ning siis sai mehel mõõt täis, lükkas üleolevuse kõrvale ja läks arsti juurde. Vanale endale üllatuseks oli haavatud uhkus seda väärt. Mees sai jälle magada. Kui pea oli juba niisama hästi kui toas, - aastatetagune vanamees oleks ammu selle peale üles ärganud ning teda tappa püüdev hiilija ei oleks osanud seda oodata – võttis laternalt katte. Püüdis
Äkki keegi krahmas tal jalast. See oli ta vanaisa. Suur imestus. Nad rääkisid. Hiie kutsus juba Leemetit sööma. Ptk. 22. Hiie algul ehmus, kui nägi vanameest. Söödi koos. Vanamees ei osanud käis, ta roomas, kuna tal polnud jalgu, neid ju raiuti ja teda visati merre, kuid hüljed tõid ta saarele ja vanamees unistas ikka veel raudmeestele tagasi anda. Ta oli paljusid inimesi, kes juba saarele olid tulnud, et siia midagi ehitada, tapnud, hammustades neid oma mürgihammastega. Vanamehel elas Saaremaal tuttav. Leemet ja Hiie sõitsid paadiga saaremaale, et sellelt tuttavalt saada vanaisale tuulekotte, et vanaisa saaks lennata ja raudmeestele tagasi teha. Nad ujusid paadiga päri aeglaselt. Öösel jäid magama. Hommikul märkasid, et nende ümber on midagi karvast ja said aru, et on end öösel mässinud hiigelsuure kala habeme sisse. Kala hakkas rääkima ja rääkis, et on näinud Põhja Konna. See
keelasid tal edaspidi vanamehega kalal käia. Niisiis, vanamees läks üksi merele. Pikkade saakideta püükide järel õnnestus tal kätte saada mariin, mis oli pikem kui vanamehe paat. Santiagol oli palju probleeme kala kinnihoidmisega, sest paati teda ei saanud ega jõudnud tõmmata ning kala muudkui vedas paati avamere poole. Mariin tõmbas ka vanamehe 97 peopesad katki. See oli vanamehel ka ainus võimalus teda kinni hoida (liiniga). Õnneks suutis ta kala paadi külge siduda. Kuna vanamehe peopesad olid katki ja merre oli sattunud verd, liginesid vanamehe paadile haid. Kuigi ta käed olid katki ning üks käsi kiskus veel krampi, suutis ta esimese mariini ründva hai harpuuniga ära tappa. Harpuun vajus koos haiga merepõhja ja enam ei olnud vanamehel millegagi teisi haikalasid ära sajada. Haid muudkui sõid Santiago püütud kala
paat, ujudes kergelt nagu part. Ma hüppasin nagu konn pea ees vette kõigi rõivastega ja tüürisin paadi poole. Ootasin, et keegi on seal sees pikali, sest seda tehakse sageli, et inimesi narrida; kui mõni loll siis paadi õnnelikult kinni saab, tõustakse üles ja naerdakse ta välja. Aga seekord polnud nii. Oli tõesti t ühjalt pärivett ujuv paat, ning ma ronisin sisse ja sõudsin. kaldale. Mõtlesin: küll on vanamehel hea meel, kui ta seda näeb, -- see maksab oma-kümme dollarit. Aga kui ma kaldale jõudsin, polnud taati näha; sõudsin paadi väikesesse oja moodi lahesoppi, mis üleni kadus viinapuuväätidesse ja pajuokstesse; seal tuli mulle teine mõte. Arvasin, et peidan paadi hästi ära ja sõidan pärast umbes viiskümmend miili allavett ja löön laagri üles, selle asemel et metsa putkata; siis poleks tarvis nii pöörast maad jala käia.
ja püksid üles kearitud, sest sa oled ju nüüd nagu saks, tulid ja teise peoga kiskusid lehti, ning viskasid kruavi, nõnda sa tegid, kui sa mööda minu krunti tulid. Ja ma ütlesin iseendale seal kruavikaldal seistes, kui ma rehnutti pidasin ja päike nii soojasti paistis ja linnud laulsid ning mesilane lendas, minu oma mesilane, sest teistel siin mesilasi ei ole, ei ole sinu isal, sel vängel vanamehel, ei ole Aasemel, ei tervel Sooväljal, ei Ämmasool, ainult Hundipalul on, aga tema mesilane nii kaugele ei lenda, sest ega mesilane loll ole, et ta hakkab üle jõe ja suure soo siia tulema, ta leiab mett lähemaltki, nii et see oli ikkagi minu oma mesilane, kes seal lendas, kui ma rehnutti pidasin. Nõnda ma siis seisingi seal ja vaatasin oma mesilast pajupõesa ümber ning mõtlesin, et seal ta nüüd on, see minu oma mesilane, lendab ja lendab teine väikene ja korjab
annaabi.ee 
