Vana-Kreeka ja -Rooma ühiskonna erinevused ja sarnasused. (5)

Vana-Kreeka ja Vana- Rooma ühiskonna erinevused ja sarnasused.
Vana-Kreekaks nimetatakse tsivilisatsiooni, mis tekkis umbes 2000 a eKr Balkani poolsaarel ja Kreeta saarel. Vana-Kreeka ajajärk kestis kuni 30 a eKr, mil Rooma oli lõplikult Kreeka oma võimu alla allutanud. Vana-Rooma riik tekkis 753 a eKr Rooma linnas ja levis peagi üle kogu Itaalia. Oma hiilgeajal kuulus Vana-Rooma alla kogu vahemereäärne ala ning ulatus ka Kesk-Euroopasse tänapäeva Prantsusmaale ja Inglismaale. Selle ajastu lõpuks peetakse 476. aastat. Vana- Roomat on palju mõjutanud Kreeka, eriti sarnane oli nende kultuur. Samuti võib palju paralleele tuua nende ühiskonnast, kuid seal on ka mõningaid erinevusi.
Nii Kreeka kui ka Rooma elanikest moodustas enamiku lihtrahvas . Enamus neist tegeles põlluharimise või käsitööga. Rooma linnade kasvades suurenes seal varatute linnaelanike hulk, kellele hakati riigi kulul vilja jagama. Kreeka käsitööliste olukord oli võrreldes Roomaga kehvem. Neid hinnati põlluharijatest madalamalt, mõnikord jäeti nad isegi kodanikuõigustest ilma. Mõlemas riigis jagunesid põlluharijad maaomanikeks ja rentnikeks. Nende olukord oli aga sõltuvalt nende jõukusest erinev.
Mõlemas riigis moodustasid ülemkihi rikkad ja võimukad kodanikud. Kreekas olid nendeks suursugust päritolu suurmaaomanikud ehk aristokraadid , Roomas kuulusid nende hulka keiser, senaatoriseisus ja ratsanikuseisus. Sageli kuulus neile palju maad, tööd aga tegid nende eest orjad. Aristokraadid aga tegelesid riigiasjadega, harisid end ja tegelesid loominguga. Kui nad seda poleks teinud, siis me võib-olla ei teaks paljusid asju nende maade ajaloost.
Kreeka ja Rooma ühiskond oli orjanduslik. Mõlemas riigis oli orjatöö osatähtsus suur ja neid kasutati pea kõigis eluvaldkondades alates kaevandustest, lõpetades rikaste majapidamistega. Enamik raskeid töid jäeti ikkagi orjade kanda. Enamus orjadest olid võõrsilt sisse toodud. Orjuses leidus ka hulgaliselt võlgade katteks vabaduse kaotanud ja sõdades vangi jäänud inimesi. Orjade tapmine oli enamjaolt keelatud. Orjade olukord oli Roomas parem, sest seal võisid nad omada varandust, neil oli võimalik end vabaks osta ning mõnikord neid lihtsalt lasti vabaks.
Perekond ja naiste positsioon Kreekas ja Roomas olid küllaltki sarnased. Naised olid seaduse silmis isa, abikaasa või mõne meessugulase eestkoste all. Kogu võim perekonnas kuulus pereisale. Naistel puudusid kodanikuõigused. Kreekas lepiti abielu kokku tavaliselt tulevase äia ja peigmehe vahel. Abielu võis vastavalt kokkuleppele ka lahutada. Roomas oli naisel isegi võimalik teatud juhtudel elada iseseisvalt, ühestki mehest sõltumatult. Kreekas see polnud võimalik. Samuti polnud Roomas naised avalikust elust täiesti kõrvale jäetud, seetõttu oli Roomas naiste positsioon parem kui Kreekas.
Nii Kreekas kui Roomas pidasid ülemkiht sõpruskonnaga ühiseid pidusööke. Kreekas nimetati neid sümpoosioniteks. Mõlemas riigis olid söögitavad päris sarnased: mehed külitasid lavatsitel, mille ees paiknes madalal laual toit, nauditi laulu ja pillimängu, arutati riigiasju, sõlmiti kokkuleppeid ning vaieldi oluliste küsimuste üle. Ainus erinevus oli see, et Roomas võtsid söömingutest osa ka naised, aga Kreekas nad seda enamjaolt teha ei tohtinud.
Nagu näha, oli Vana-Kreeka ja Vana-Rooma ühiskond väga sarnane. Suurimaks erinevuseks nende ühiskondade vahel oli see, et orjadel ja naistel oli Roomas rohkem õigusi kui Kreekas, samuti austati seal rohkem käsitöölisi. Võrreldes Kreeka ja Rooma ühiskonda praeguse ühiskonnaga, võib öelda, et Rooma ühiskond oli rohkem arenenud just nimelt naiste õigusi silmas pidades.