„Kevade“ raamatut ja filmi võrdlev analüüs Tootsi tegelaskujul on raamatus ja filmis nii sarnasusi kui ka erinevusi. Tootsi tegelaskuju erineb välimuse poolest. Raamatus on Tootsil valkjaskollased juuksed ja rõugearmiline nägu, filmis aga pruunid juuksed ja sile nägu. Filmis on rohkem toonitatud Tootsi pahesid. Näiteks siis, kui Toots Kiirele sauna küttis. Filmis viskas ta Kiirt külma veega kuigi raamatus ta seda ei teinud. Samuti näidati Tootsi halvas valguses ka siis, kui ta Teele õrnale jääle saatis ja seetõttu teine sisse kukkus. Raamatus aitas ta Teele ja Arno välja tõmmata, filmis aga mitte. Filmis pole lisaks kõigele näidatud ka kurba ja mõtlikku Tootsi,
Viljaliha mahlakas, magushapu. Valmimisaeg: Hilisepoolne. Märkused: Põõsas suurepoolne, veidi laiuv, saagikas, rahuldava talve- ja haiguskindlusega. 'Hele' Vili: Kollakasvalge, suur. Pikkades kobarates. Sobiv nii lauamarjaks kui ka töötlemiseks. Valmimisaeg: Keskvalmiv. Märkused: Põõsas keskmise suurusega, veidi laiuv. Hea talvekindluse ja saagikusega, üsna vastupidav haigustele. 'Valko' Vili: Valkjaskollased keskmised kuni suured, asetsevad pikkades kobarates. Sobivad nii lauamarjaks kui töötlemiseks. Valmimisaeg: Keskvalmiv. Märkused: Põõsas on keskmise suurusega, veidi laiuv, asendusvõrseid annab keskmisel hulgal. Hea talvekindluse. Üsna vastupidav haigustele. ´Jüterbogi valge´ ´Suur Valge ´ Click to edit Master text styles Click to edit Master text styles Second level
Märkus: Talub hästi põuda. Harilik pärn kasvab sega- ja lehtmetsades, puisniitudel ning ilupuuna elamute ümbruses ja parkides. Pärn on suurepärane meetaim. See on suur, sirge tüve ja laia krooniga heitlehine puu, mis võib kasvada kuni 25 m kõrguseks. Vanade puude koor on vaoline, noorte puude koor on hallikas-roheline ja sile, noored võrsed on punakad või pruunid. Lehed on vahelduvad, südajad, tipust teritunud, peenehambalise servaga, pealt tume-, alt sinakasrohelised. Valkjaskollased õied moodustavad püstja õisiku. Pärn õitseb juulis-augustis. Vili on pealt sile pähklike, mis variseb koos suure kattelehega. Ravimina kasutatakse õisi koos kattelehega. Kogutakse asja puhkenud, täiesti värskeid õisi. Hiljem kogutud õitel ei ole raviomadusi. Ilusate, soojade ilmadega saab õisi koguda 10 päeva, jahedamate ilmadega 15 päeva jooksul. Kogutud õied tuleb kohe kuivatada varikatuse all, hästi tuulutatavas ruumis või kuivatis temperatuuril 40-50 °C.
pigmenti on nn rikutud. Hall - hallinemise käigus kaotab hobuse karvkate aja jooksul pigmendi. Enamasti kutsutakse halliks hobuseid, kellel on valged ja mustad karvad kehal läbisegi. Lakk ja saba võivad olla kehaga ühte värvi, heledamad (mõnikord täiesti valged) või tumedamad. Tegelikkuses võivad nn halli geeni olemasolul halliks minna mistahes värvi hobused, kes oma elu jooksul muudavad värvi pidevalt, kuni on lõpuks täiesti valged. Kollane - kollase värvuse kattekarvad on valkjaskollased kuni pruunid, enamasti kollased. Jõhvkarvad on valkjad. Kollane hobune tekib raudja hobuse baasil, kui tema punakat karvkatet ja jõhve nn. lahjendatakse. Võik - kehakate on kollaka või pruunika varjundiga, lakk, saba ja jalad on reeglina mustad, harvem sokolaadpruunid. Võik hobune tekib kõrvi hobuse baasil, kui tema pruunikat karvkatet nn. lahjendatakse. Hõbemust ja hõbekõrb - hõbegeen mõjutab ainult musta pigmenti, tehes seda eelkõige jõhvides ja jalgadel.
Vaidava jõe org. Nüüdispinnamoe moodustavad seal peamiselt liustikukeele sulamisel tekkinud vormistikud (mõhnad). Võru orundi põhjapiiril ulatub Osulast läbi Võru linna Eestis ainulaadne, u 4 km laiune ja 28 km pikkune idasihiline, kohati madalakühmuline savitasandik, märkides kunagise sügava jääpaisjärve aset ja selle piiril kauem püsinud liustikuserva. ALUSPÕHI Aluspõhja peamise osa moodustavad põhjaosas Gauja ja ulatuslikumas keskosas Amata lademe valkjaskollased keskteralised, pudedad päevakivi-kvartsliivakivid, mis vahelduvad õhukeste heledate aleuroliidikihtidega (Rõõmusoks, 1983). Gauja lademe paljastumist võime näha Nõnova karjääris ja Noodasjärve kaldal. Amata lademe kivimid moodustavad kaldakaljusid Pärlijõel Sänna ümbruses ja paljanduvad ka Mustjõe idapoolsel oruveerul Kõrgepalu-Varstu vahemikus. Lõunaosas Peetri jõe vasakkaldal on kaheksa kuni 8 m kõrgust paljandit, mis kuuluvad Peetri jõe liivakivikalda kaitsealasse (25 ha)
Tõrje: Haigestunud taimed kõrvaldada enne õitsemist Tõrjuda hoolikalt lehetäisid-viiruse siirutajad Õite lõikamisel desinfitseerida nuga naatriumtrifosfaadi 30%-lises või formaliini 5%- lises lahuses. Loobuda haigusele vastuvõtlike sortide kasvatamisest! 5 Sibula Juurelest Sibulatesse näritud peened pruuni näripuruga täidetud käigud, milles valkjaskollased ovaalse kehaga kuni0,8mm suurused läikivad lestad. Lest kahjustab sibulaid hoidlas ja kasvuperioodil. Tulbi lehed kolletuvad , sibulad kõdunevad. Hoidlas imevad kahjurid sibulate sees õiepunga algmeid ja närivad puruks sibulakanna. Kahjustatud sibulad muutuvad rabedaks ja lagunevad. kahjur muneb ühte sibulasse kuni 800 muna. Lestad arenevad intensiivselt, kui hoidla õhuniiskus on üle 70% ja temperatuur üle 13°C. Kuivas hoidlas juurelesta areng peatub. Kahjustad tulpi ka ajatamisel
ronida. Kõrvitsa varred on sügavasoonelis ed, teravakandilis ed. Õie läbimõõt on umbes 30 cm. Juured ulatuvad 3-4 meetri sügavusele ja 3-5 meetri kaugusele. Viljad kaaluvad tavaliselt 5- 20 kg, läbimõõt ulatub kuni 40 cm-ni. Toiduks saab kõrvitsat kasutada mitmel moel, Eestis peamiselt keedetult salati või supina. Kabatsokk ehk puhmikkõrvits ehk melonkõrvits on hariliku kõrvitsa teisend. Tema varred pole arenenud ja seetõttu on ta üsna väike tihe puhmik. Viljad on valkjaskollased, vahel isegi rohelised, kujult piklikud. Üks vili kaalub keskmiselt 200- 700 grammi, üks puhmas annab 10-20 vilja. Vananedes hakkab viljaliha puituma. Viljad ei säili, aga sobivad marineerimiseks ja muude roogade valmistamiseks . Kabatsokki kasvatatakse ka Eestis. Patisson ehk taldrikkõrvits on, nagu kabatsokkki, hariliku kõrvitsa teisend. Kabatsokile sarnaneb ka sellepärast, et on puhmakujuline. -3- Toiduks kasutatakse valminud vilju
Enamasti kutsutakse halliks hobuseid, kellel on valged ja mustad karvad kehal läbisegi. Lakk ja saba võivad olla kehaga ühte värvi, heledamad (mõnikord täiesti valged) või tumedamad. Tegelikkuses võivad nn halli geeni olemasolul halliks minna mistahes värvi hobused, kes oma elu jooksul muudavad värvi pidevalt, kuni on lõpuks täiesti valged. kollane – kollase värvuse kattekarvad on valkjaskollased kuni pruunid, enamasti kollased. Jõhvkarvad on valkjad. Kollane hobune tekib raudja hobuse baasil, kui tema punakat karvkatet ja jõhve nn. lahjendatakse. võik – kehakate on kollaka või pruunika varjundiga, lakk, saba ja jalad on reeglina mustad, harvem šokolaadpruunid. Võik hobune tekib kõrvi hobuse baasil, kui tema pruunikat karvkatet nn. lahjendatakse. hiirjas – Hiirugeen mõjutab nii punast kui musta pigmenti seda helendades, rohkem
lehed.Kähar peakapsas on ja kiudained. ühepajatoitudes, värskelt sobimatu. õrnakoeline ja hea maitsega, salatites. lehed on rohelised või hallikasrohelised,seesmised, aga valkjaskollased. Rooskapsas e brüsseli kapsas Peakesed võivad olla ümara Sisaldab kergesti Kasutatakse värskena, Rooskapsas talub pikka või poolümara kujuga ning omastatavat valku,C- külmutatult ja aega -10º ja veel hele- kuni tumerohelise, vitamiini ja mineraalaineid kuumtöödeldult. madalamatki temperatuuri.
maitsestamiseks. Eriti kõrgelt hinnatakse salveid inglise köögis. Estragon 1m kõrgune vars,sirge.Lehed Õied väikesed,ümarad Kala- ja mereanniakstmete kitsad, lineaalsed,pisut karvased. valkjaskollased või maitsestamiseks. kollakasrohelised. Aed-haraputk Vars on 30-60 cm kõrge, püstine ja Helerohelised lehed Kasutatatakse salatite, harunev.Kolmnurksed liitlehed, hautiste ja köögiviljasuppide maitsestamiseks. pisut karvased.
valgete laikudega (nn. ovaro). Valget nahka teist värvi laikudega nimetatakse Tobianoks. MUSTA-VALGEKIRJU- Seda tüüpi hobusel on suured ebakorrapärased laigud. HIIRJAS- Hobuse kattekarvad on hiirhallid, jalgade allosas mustad, jõhvid samuti mustad. TUHKUR- Värvuse tunnuseks on see, kui hallide kattekarvade hulgas leidub pruune karvu ning kui jõhvkarvad on mustad. KOLLANE- Kollase värvuse kattekarvad on valkjaskollased kuni pruunid, enamasti kollased ning jõhvkarvad on valkjad. MUSTJASKÕRB- Nahk on must,ninamikul,kubemel ja kõhu piirkonnas on pruune karve Raudjas hobune: 6 EESTI HOBUNE Kuni 19. sajandini olid hobused peamiselt ratsa- ja sõiduhobused. Eesti hobune sai ratsahobusena hästi hakkama. Kui hobuseid hakati hindama jõu järgi, ei jäänud eesti hobune siingi maha. Just
hõredates loometsades Tuliohakas Cirsium vulgare · Perekond ohakas · 20-110 cm · Väga ogaline taim, ogad pole mitte ainult lehe servadel, vaid isegi lehe pealmisel pinnal. Õisikud on 5-6 cm läbimõõduga, õitsedes päris dekoratiivsed. Lendkarvad sulgjalt harunenud nagu kõikidel ohakatel. · Õitseb juuni-september · Kasvab karjamaadel, rannikul, prahipaikadel, hoonete ümbruses. Seaohakas Cirsium oleraceum · Perekond ohakas · 60-170 cm · Õisikud valkjaskollased, mõnekaupa varre ja varreharude tipus, ümbritsetud õisikust pisut suuremate ümarate lehtedega. Lehed pisikeste pehmete ogadega. Taimed on helerohelised, mahlased, lopsakad. Annab kergesti hübriide varretu, soo jt ohakatega, hübriidid on jäikade ogadega ja kollakate õisikutega · Õitseb juuli-oktoober · Kasvab niisketel niitudel, madalsoodes, soostunud metsades ja kallastel. Põldohakas Cirsium arvense · Perekond ohakas · 40-150 cm
soraale; need paiknevad talluse alapoolel hõlmade ülespoole käänduvates tippudes ja on seega märgatavad ka pealtvaates. · Kollane lagusamblik (Parmelopsis ambigua) iseloomulik suhteliselt väike ja tugevasti substraadile liibuv tallus, mille servmised hõlmad on küll peenikesed, mõnikord tihedalt kokkusurutud või üksteist osaliselt katvad, kuid siiski selgelt eristunud. Nii tallus kui ka soreedid on rohekas või valkjaskollased. · Hall karesamblik (Pseudevernia furfuracea) talluse üla ja alapool on selgelt eri värvi (ülapool sinakas või tuhkhall, alapool vähemalt keskosas must). · Karik porosamblik (Cladonia fimbriata) esitallus koosneb suhteliselt väikestest soomustest. Teistalluse moodustavad keskmise pikkusega (1-4 cm), äärmiselt korrapärase kujuga karikakesed, mille pind on üleni kaetud jahuja puruga
Juured ulatuvad 3- 4 meetri sügavusele ja 3-5 meetri kaugusele. Viljad kaaluvad tavaliselt 5-20 kg, läbimõõt ulatub kuni 40 cm-ni. Toiduks saab kõrvitsat kasutada mitmel moel, Eestis peamiselt keedetult salati või supina. Kabatsokk ehk puhmikkõrvits ehk melonkõrvits on hariliku kõrvitsa teisend. Tema varred pole arenenud ja seetõttu on ta üsna väike tihe puhmik. Viljad on valkjaskollased, vahel isegi rohelised, kujult piklikud. Üks vili kaalub keskmiselt 200-700 grammi, üks puhmas annab 10-20 vilja. Vananedes hakkab viljaliha puituma. Viljad ei säili, aga sobivad marineerimiseks ja muude roogade valmistamiseks. Kabatsokki kasvatatakse ka Eestis. Patisson ehk taldrikkõrvits on, nagu kabatsokkki, hariliku kõrvitsa teisend
pikavarrelised lehed, mille kaenlas tekivad 1 - 5-cm roheline läbimõõduga peakesed dekoratiivsuseks lehtedest moodustunud leherosett hele- või või võrdlemisi kohev kollakasroheline, ümmargune, ovaalne või leheroots valge silinderjas pea välimised lehed rohelisedvõi hallikasrohelised, sisemised lehed dekoratiivne kähardunud valkjaskollased lehtede poolest dekoratiivsuseks mahlakas valkjasroheline ümaraks jämenenud vars sinakas- või punakasvioletne, hele- kähardunud kujuga, ilusa või tumeroheline värviga, kõrge kasvuga roheline, valgete või lillakate õitega liblikõied, roniv vorm rohelised, paljud sordid punakad või punased, dekoratiivsed on lehed ning õisik kollane nende värvus lehed rohelised, õisik
karvad kehal läbisegi. Lakk ja saba võivad olla kehaga ühte värvi, heledamad (mõnikord täiesti valged) või tumedamad. Tegelikkuses võivad nn halli geeni olemasolul halliks minna mistahes värvi hobused, kes oma elu jooksul muudavad värvi pidevalt, kuni on lõpuks täiesti valged. 7 kollane – Kollase värvuse kattekarvad on valkjaskollased kuni pruunid, enamasti kollased. Jõhvkarvad on valkjad. Kollane hobune tekib raudja hobuse baasil, kui tema punakat karvkatet ja jõhve nn. lahjendatakse. võik – Kehakate on kollaka või pruunika varjundiga, lakk, saba ja jalad on reeglina mustad, harvem šokolaadpruunid. Võik hobune tekib kõrvi hobuse baasil, kui tema pruunikat karvkatet nn. lahjendatakse. hiirjas –geen mõjutab nii punast kui musta pigmenti seda
elamute ümbruses ja parkides. Pärn on suurepärane meetaim. See on suur, sirge tüve ja laia krooniga heitlehine puu, mis võib kasvada kuni 25 m kõrguseks. Vanade puude koor on vaoline, noorte puude koor on hallikas-roheline ja sile, noored võrsed on punakad või pruunid. Lehed on vahelduvad, südajad, tipust teritunud, peenehambalise servaga, pealt tume-, alt sinakasrohelised. Valkjaskollased õied moodustavad püstja õisiku. Pärn õitseb juulis-augustis. Vili on pealt sile pähklike, mis variseb koos suure kattelehega. Ravimina kasutatakse õisi koos kattelehega. Kogutakse asja puhkenud, täiesti värskeid õisi. Hiljem kogutud õitel ei ole raviomadusi. Ilusate, soojade ilmadega saab õisi koguda 10 päeva, jahedamate ilmadega 15 päeva jooksul. Kogutud õied tuleb kohe kuivatada varikatuse all, hästi tuulutatavas ruumis või kuivatis temperatuuril 40-50 °C
alumises osas puitunud, ülalt hallikasviltjad, hiljem suppide maitsestamiseks, aga rohtne. Pealt krobelised, hallikasrohelised. Õied on lisatakse toiduvalmistamise nahkjad ja pikliksüstjad sinakaslillad. lõpus. lehed. Kobarasse koondunud huulõied asetsevad varre tipus. Estragon Kuni 1 m kõrgune vars on Õied on valkjaskollased või Kala- ja mereannikastmete sirge. Lehed kitsad, kollakasrohelised. Estragoni maitsestamiseks. lineaalsed, pisut karvased ja vars ja lehed on rohelised. ilma rootsuta. Leheserv terve või veidi hambuline. Õied on väikesed, ümarad ning koondunud kohevatesse pööristesse.
Võrsed ladvapung puudub, külgpungad sageli 2 kuni 3-kaupa koos, piklikmunajad, tömbi tipuga Pungad vahelduvad paaritusulgjad liitlehed, püsivate abilehtedega. Lehed 20-30 cm pikad, 6-9 paari lehekestega. Lehekesed piklikmunajad või süstjad, peenelt kahelisaagja servaga, pikalt terava tipuga, hele-kollakasrohelised, 3-10 cm pikad, Lehed kuni 3 cm laiad Õied õied väikesed, valkjaskollased, 15-30 cm pikkustes püramiidjates pööristes vili on kukkurvili, valmib septembris Viljad Juuni, juuli Õitsemisaeg Kasvukoht: Talub ka varju, kuid siis õitseb vähem valgus niiskus mullastiku suhtes vähenõudlik muld haljastuses ja nõlvade kinnistamiseks Kasutamine Sordid väga palju Eestis metsistunud, paljuneb hästi vegetatiivselt, annab palju juurevõsu Märkused
Taim on üsna põõsasja kujuga. Sisaldab rikkalikult eeterlikku õli, mõru- ja parkaineid. Vajab kindasti talvekatet, aga lumeta või väga külmal talvel ei aita alati seegi. Suvel tarvitatakse värskelt. VARS neljakandiline, harunenud ja tihedalt lehistunud, nii et taim on üsna põõsasja kujuga. LEHT eritab intensiivset sidrunilõhna, eriti kui neid katki hõõruda. ÕIS suvel moodustuvad lehekaenaldes väikesed valkjaskollased õied, mis arvukalt mesilasi ja kimalasi meelitavad. SEEMNED hakkavad kastis idanema umbes +20C juures, idanevad umbes 3-4 nädala pärast. Ajalugu Sidrunmeliss on juba sajandeid tagasi Idamaadelt Vahemere maadele jõudnud. Tänu oma paljudele headele omadustele vallutas ta seal kiiresti kindla koha aedades. Kuulsuse saavutas ta raviomadustega melissipalsami (Melissengeist) ühe lähteainena. Eestis kultuurtaim.
Tuia cordata Harilik pärn kasvab sega- ja lehtmetsades, puisniitudel ning ilupuuna elamute ümbruses ja parkides. Pärn on suurepärane meetaim. See on suur, sirge tüve ja laia krooniga heitlehine puu, mis võib kasvada kuni 25 m kõrguseks. Vanade puude koor on vaoline, noorte puude koor on hallikas-roheline ja sile, noored võrsed on punakad või pruunid. Lehed on vahelduvad, südajad, tipust teritunud, peenehambalise servaga, pealt tume-, alt sinakasrohelised. Valkjaskollased õied moodustavad püstja õisiku. Pärn õitseb juulis-augustis. Vili on pealt sile pähklike, mis variseb koos suure kattelehega. Ravimina kasutatakse õisi koos kattelehega. Kogutakse asja puhkenud, täiesti värskeid õisi. Hiljem kogutud õitel ei ole raviomadusi. Ilusate, soojade ilmadega saab õisi koguda 10 päeva, jahedamate ilmadega 15 päeva jooksul. Kogutud õied tuleb kohe kuivatada varikatuse all, hästi tuulutatavas ruumis või kuivatis temperatuuril 40-50 °C
4.14.1. Kirjeldus Harilik pihlenelas (Sorbaria sorbifolia) on rohkesti hargnevate tugevate võrsetega kuni 2 m põõsas. Harilik pihlenelas pärineb Siberist kuni Jaapanini, kasvades metsaservadel ja metsades tihedate põõsastutena. Võrsed on valkjashallid. Lehed on 6-9 paari süstjakujuliste peenelt kahelisaagjate servadega 3-10 cm pikkuste ja 1-3 cm laiuste heleroheliste pikalt teritunud tippudega lehekestega liitlehed. Liitleht kuni 30 cm pikk. Õied on väikesed, valkjaskollased, koondunud kuni 30 cm pikkustesse tipmistesse pööristesse. Põõsas õitseb juunis - juulis. Taimeliiki võib sagedasti kohata vanades mõisaparkides, kus ta kasvab metsikult ning paljuneb juurevõsudest. Muidu on taim külmakindel ja vähenõudlik. Ta on kiirekasvuline ning sobib parkmetsa alla põõsastutena, nõlvade kinnistajana jne. (Aiasõber) 4.14.2. Tagasilõikamine Pihlenelat noorendatakse kõigi okse tagasilõikamisega ca 10 cm kõrgusele maapinnast.
Potentilla fruticosa - Lääne-Euroopa, Kaukaasia, Uraalist Kaug-Idani ja Kesk-Aasiani, Jaapan, Põhja-Ameerika, Läti, Eesti. Meil Põhja- ja Loode-Eesti loopealsetel, kohati lausaliselt. Kõrgus alla 1,2m. Ümara võraga põõsas. · Lehed on sulgjad (sageli ebakorrapärased), 3...7 lehekesega. Viimased on süstjad, terveservased, alt hallikasrohelised, mõlemalt küljelt siidjate karvadega, 1...2 cm pikad ja kuni 0,5 cm laiad. · Õied on kuld- või valkjaskollased, mis asuvad hõredates õisikutes. Õitseb juunist augusti-septembrini · Valgusküllast kasvukohta ja lubjarikast mulda armastav liik. Kasutatakse sageli haljastuses pinnakattetaimena ja grupiti. Rosa rugosa - Paari meetri kõrgune püstiste, tugevalt ogaliste ja karvaste võrsetega põõsas. Kodumaa: Kaug-Ida, Kirde-Hiina, Põhja-Korea, Põhja-Jaapan. Meil kohati naturaliseerunud.
annaabi.ee 
