Valimised-demokraatia kool (0)

VALIMISED – DEMOKRAATIA KOOL
Essee
Aineõpetaja:
Rakvere
2007
Minu arvates tähendab demokraatia vabadust ja võrdsust. Demokraatia tuleb kreekakeelsest sõnapaarist demos – rahvas ja kratos – võim. See tähendab, et kõrgeim võim kuulub suveräänile, kelleks on rahvas. Mis puutub valitseja ja riigiametnike valimistesse, siis neid saab läbi viia kahel viisil: kas hääletades või liisku heites. USA president Abraham Lincoln mõistis demokraatiat kui rahva valitsust rahva seast ja rahva heaks (Möldre, Toots 1997: 31).
Mõisteid „vabadus“ ja „demokraatia“ kasutatakse sageli sünonüümidena, kuid see ei ole õige. Demokraatia on ühiskondlikult korraldatud vabadus. On kolm nurgakivi, milleta ükski ühiskond ei saa end demokraatlikuks pidada: põhiseaduslik valitsus, inimõiguste tagamine ja võrdsus seaduse ees ( Raudla : 17).
Kaasaegse demokraatia kõige levinum vorm on esindusdemokraatia , kus rahvas võib oma esindajaid valida erinevalt, kuid sõltumata valimisviisist peavad valitud isikud tegutsema rahva nimel ja andma oma tegevusest rahvale aru (Raudla : 17). Valimiste peamine funktsioon on tagada võimu regulaarne ja seaduspärane vahetumine. Et valimised toimuvad korrapäraselt teatud ajavahemiku möödudes, siis nimetatakse neid korralisteks. Toimub ka erakorralisi valimisi, mis leiavad aset sagedamini, mille tüüpiliseks põhjuseks on parlamendi laialisaatmine. Valimiste ärajäämine või edasilükkamine hoiatab, et riik on demokraatlikult arenguteelt kõrvale kaldumas.
Konkurents ja õigus teha oma valik sõltumatult kuuluvad avatud ühiskonna kõigi valdkondade juurde. Valimiste korraldamisel tähendab see vabadust kandideerida ning hääletada oma isiklike veendumuste järgi, kartmata survet või tagakiusamist.
Demokraatlikus riigis pääsevad võimule pärast valimisi need erakonnad , kes said rahva poolt kõige enim hääli. Jaanus Karilaid on öelnud, et „Eesti-suguses väikeriigis jäävad erakonnad demokraatia viljelemise peamiseks vormiks. Teised võimalused on väljaarendamata – ametiühingud alamehitatud, protestirühmad väiksearvulised. Kõige suurema osakaaluga huvigrupid ongi erakonnad. Nende osatähtsuse kasv tähendab niisiis ka demokraatia kasvu.“ (Karilaid 2002: 42) Ent kui uurida, mille alusel rahvas oma otsuse tegi, selgub tihtipeale, et poliitilise edu on saavutanud hea reklaam , lubaduste andmine ja vahel ka kaastunde jagamine.
Urmas Varblane on öelnud, et „Meie valimisdebatt on muutunud tavaliseks supermarketiks, kus käib konkureeriv enampakkumine, kelle kaup on ilusam, näeb värskem välja ja on suurem kui teistel. Kuid keegi ei taha rääkida sellest, mida need kaubad meile maksma lähevad ja kas sel suurel kaupade väljamüügil kaupa ennast üldse olemas ongi.“ (Varblane 2007) Antakse lubadusi, mille puhul teatakse , et need rahvaenamusele meeldivad, kuid ei olda kindel, kas need ka täidetavad on. Juhul kui hiljem selgub, et need polegi täidetavad, ei ole kedagi ka süüdistada peale rahva enda.
Eesti põhiseadus lubab kohalikku volikokku kandideerida 18-aastaselt, riigikokku ja europarlamenti 21-aastaselt ning presidendi kohale 40-aastaselt. Enamikus riikides võib aga hääletada alates 18. eluaastast, kandideerimise vanusepiirid on erinevad. Mina pole küll valimisikka veel jõudnud, kuid endamisi teen ma alati otsuseid, keda valida. Tänapäeval on suur võim meedial. Viimasel ajal on Lääne ühiskonnas ilmnenud tendents – meedia kujundab arvamusi . Seega võib meediat nimetada valimisprotsessis suunavaks jõuks, kes aitab otsustada, kellele anda oma hääl. Samasugust abi osutab ka internet .
Valimisi aga peetakse demokraatliku ühiskonnakorralduse üheks põhitunnuseks ja selle tulemusel kaasatakse rahvas otsustamisse, mis tugevdab inimeste ühtekuuluvust ja solidaarsust. Valimised on sõna otseses mõttes demokraatia kool, sest valimised edendavad haritust, võimaldades inimestel olla informeeritud, kuna kampaaniaperioodil tarbivad inimesed rohkem poliitilist infot, viivad end kurssi oma kodanikuõiguste ning erakondade vaadetega.
„Valimine liisku heites,“ ütleb Montesquieu, „on loomult demokraatlik.“ Hästi, aga mis mõttes see nii on? „Liisuheitmine,“ jätkab ta, „on valimisliik, mis ei tee kellelegi liiga, vaid jätab igale kodanikule mõistliku lootuse , et kord saab ka tema isamaad teenida.“ ( Rousseau 1762: 150 ) Üheski tõelises demokraatias pole riigiteenistus mingi eelis, vaid kohustus, millega ei saa kuidagi koormata üht inimest õiglasemalt kui kedagi teist. Üksnes seadus saab määrata selle ülesande isikule, kellele liisk langes, sest siis on tingimused kõigile võrdsed nagu ühele demokraatlikule riigile omane. Liisuheitmine ei tekitaks erilisi raskusi tõelise demokraatia korral, kus võiks valida ükskõik keda. Ent tõelist demokraatiat ei ole olemas.
Valimisi saab läbi viia kahel viisil: liisku heites või hääletades. Ent peab tunnistama, et demokraatlikus riigis toimub hääle andmine hea reklaami ning lubaduste andmise järgi. See, mida võitja võimuga teeb on muutunud vähemtähtsaks. Liisu heitmine ei tohiks probleeme valmistada tõeliselt demokraatlikus riigis, kus kõik inimesed on võrdsed, ning vahet ei oleks kes on riigieesotsas. Minu arvates on valimised demokraatia kool.
Kasutatud kirjandus
Jaanus Karilaid, jt. 2002. Noor mõte Eesti poliitikas. Kirjastus märkimata.
Jean - Jacques Rousseau. 1762. Ühiskondlikust lepingust ehk riigiõiguse põhiprintsiibid. Varrak.
H. Raudla. Aastaarv märkimata. Kodaniku raamat. OÜ Saarakiri.
Urmas Varblane. Valimised kui supermarket . http://suusk24.postimees.ee/080207/esileht/olulised_teemad/riigikogu_2007/243703.php
( 23.10.2007 )