Vaid vaikuses tunneb inimene end ära (0)

Vaid vaikuses tunneb inimene end ära
Vaikuse kuulamine on omaette kunst . Kõik ei pruugi selleni kunagi üldse jõuda, kas siis tahtmatusest või saamatusest. On inimesi, kes sõltuvad übritsevast mürast, kuna nad kardavad vaikust , arvates, et tegemist on üksindusega. Tegelikult on mürast vabanemine ainus viis, tänu millele on võimalik leida seda, mida elus otsitakse. Tavaliselt üritatakse lahendusi saada kaugelt, eemalt, väljaspoolt, kuigi vastused peituvad inimeses endas. Ilma vaikust kuulamata, ei leita iseennast ning pole võimalik ka teisi mõista.
Vaikimine dialoogis seostub üldjuhul teemadega, millest on valus ja raske rääkida. Isegi mitte häbi pärast, aga alati ei pruugi keeruline ja emotsionaalne informatsioon jõuda alteadvusest kaugemale. Tihti ei taheta tunnistada fakte, mis on mingil moel destruktiivse iseloomuga või lihtsalt ebameeldivad. Muidu peaks hakkama nendega tegelema. Väditakse üksindust ja vaikust, et peletada muremõtteid eemale. Iseenda vältimine viib inimese lõpuks tasakaalust välja nii, et kaotatakse ka hingerahu. Tekib kriis ja probleemidele pole kuskilt lahendusi võtta. Nii hakkab elukvaliteet hingelise poole pealt oluliselt halvenema. Kõik, mida elult tahetakse baseerub tasakaalul, seal peitub ka õnne alus. Selleks, et leida oma õnn, tuleb õppida ennast kuulama. Tähtis on jõuda kokkuvõtvale seisukohale, et säästa end ebakindlusest ja kahtlustest. Näiteks kasutas Anton Tšehhov oma näidendites väga edukalt just valulist ja abitut vaikust, mis annab karakteritele juurde teatud elulisuse.
Vaikus on tegelikult köitev, kuna ta on niivõrd haruldaseks muutunud ja ta võib anda sügavaid elamusi. Teiselt poolt aga, on ta hirmutav ja tundmatu. Seetõttu valitakse pigem kära kasuks. Samuti on haudvaikus inimorganismile peaaegu talumatu , see ärritab meie meeli, kuigi reaalsuses on vastupidi. Heliretseptorid on ärritatud kõikvõimalikest häältest, aga praeguseks on müra muutunud lahutamatuks osaks igapäevaelust ja paljud inimolendid on ennast sinna lärmi kaotanud. Kogu kära, mis tuleb välismaailmast on muutunud normaalseks, isegi asendamatuks. Ta on võtnud üle vaikuse positsiooni. Seetõttu tuleks teadlikult pöörata vaikusele rohkem tähelepanu. Lärmi ignoreerimiseks peab õppima keskenduma, et osata nautida iseenda head seltskonda. Kui ei suudeta iseendaga leppida ja sõbruneda, on võimatu nautida hetke, milles me elame. Ent kui isik ei suuda luua kontakti oma sisemusega, kaob ära võimalus elada täisväärtuslikult.
Inimene hakkab tavaliselt mõtlema alles siis, kui ta on üksi. Tähistagu üksindus kas seda, et ümbritsevad olendid puuduvad või, et suudetakse minna oma teed, rebides end lahti massist, aga eksisteerides täpselt samal ajal ja kohal. Viimane variant on kunstlikult tekitatud sisemine vaikus, mis on meie üks parimaid võimalikke oskusi. Tegelikult ei tähenda see muud, kui enese tundmist hoolimata suurest häirituse astmest. Need inimesed suudavad toota uusi ja originaalseid idei, neil lasub lootus paremale tulevikule. Mõtlevate isikute ülesandeks oleks just kui, olles välja mõelnud kuidas eksisteerida oma probleemidega, anda lahendus ka kõigi teiste elu keerdkäikudele. Kahjuks ei ole see reaalsuses võimalik. Tänapäeval on avaldatud hulgaliselt raamatuid ja korraldatakse konverentsed, kuidas eluga hakkama saada. Suurima kasu saavad sellst siiski autorid/korraldajad. Tõenäoliselt võib ka mõni üksik sealt küll abi leida, aga lahendused peavad olema individuaalsed.
Oluliselt lihtsam on inimestel rääkida. Suhelda nii, et sellel pole mingit mõtet. Vestluskaaslastest kumbki ei saa suhtluse käigus midagi juurde, informatsiooni vahetust ei toimu, kuigi see peaks olema keele primaarne funktsioon. Inimene on mugav ja siiski on lihtsam taolise inimtekkelise lärmiga asendada ajutiselt oma probleeme, kui võtta aeg ja hakata endaga tegelema. Samas muutuvad sõnad sellise suhtluse käigus mõttetuteks kuni varsti ei osatagi enam tarvilikku ebavajalikust eristada. Nii hakkavd ühiskondlikud suhted kahjustuma. Tuleb jälle käiku välimine vaikus. Teksti rõhutatakse ja mõtestatakse pauside kaudu. Selleks, et mõista oma vestluskaaslast, saada aru, mis on oluline, tuleb osata kuulata tema vaikimist. Saades sellest aru, tekib ka sõnadele tähendus. Läbi aegade juba kasutatakse teatrikoolides esmalt vaikuseetüüde, et teha arusaadavaks neile järgnevate väheste tekstiga etüüdide sõnade mõtet. Igal sõnal peab olema tähendus.
Iga inimolend tahab saada õnnelikuks ja nautida kõiki hetki oma elust. Kahjuks pole see võimalik ilma, et osataks ennast ja ka teisi kuulata. Kogu lärm mida inimkond tekitab, hakkab häirima ühiskondlikke suhteid ja halvendab elukvaliteeti. Selleks, et saavutada tasakaal ja rahu, tuleb teadlikult tähelepanu pöörata vaikusele ja õppida ka hoolimata suurest kärast kontsentreeruma. Nii jõuab inimene enesetundmiseni.
Mariette Vilgo
XII A