Lugupeetud direktor ja õpetajad, härra Andres Herkel (kui ta on
olemas aktusel), armsad kaasõpilased!
Homme tähistame me oma vabariigi 91.
iseseisvuspäeva. See võiks olla üks päev, millal mõelda, mida
tähendab iseseisvus meile – õpilastele täna.
Oleme põlvkond, kes on üles kasvanud uues
taasiseseisvunud Eestis. Meie teadmised iseseisvumise saavutamisest
pärinevad meie vanematelt, vana-vanematelt ning õpetajatelt
kuuldul. See on kui kaunis legend, kuid selle tõelise sisu
mõistmiseks võiks seda võrrelda meie endi iseseisvumisega. Hetkel
on meie peamine kohustus omandada hea haridus ning iseseisvus on
meile selle võimaluse ka andnud. See on haridus , millega võime
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2009-04-21
Kuupäev, millal dokument üles laeti
56 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
crys222
Õppematerjali autor
576. Naeratus ei maksa midagi, kuid loeb palju. 577. Sõprus on nagu niit, purunedes ja kokku sõlmides jätab vahele sõlme. 578. Iseenda lollust on kõige raskem taluda. 579. Vali sõpru ettevaatlikult, vaheta neid välja aga veelgi ettevaatlikumalt. 580. Teise inimese vead on kui autotuled. Need paistavad silma heledamalt kui enda omad. 581. Kõige suuremaid lahinguid peetakse pisiasjade pärast. 582. Vihasena võib pidada parima kõne, mida kunagi kahetseda tuleb. 583. Kuulujutud tulevad siis, kui kuuled midagi, mis meeldib, kellestki, kes sulle ei meeldi. 584. Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik. 585. Kooselu erinevate rahvuste vahel on võimalik siis, kui vähemalt üks osapooltest on loobunud oma rahvusest. 586. Mida meeldivam on inimene, seda raskemalt sõnad üle huulte libisevad. 587. Öelda haavavaid ja solvavaid sõnu ebameeldivale inimesele on kergem, kui öelda naeratust näole võluvaid sõnu
hakata,» 26 ütles Emmi rahuga. «Sa pole ju veel täis ratsutaja.» «Täis ratsutaja, täis ratsutaja,» osatas Oodo pahas tujus, «sina tead, mis täis ratsutaja on! Oleks mul praegu reite vahel tuline täkk, keda ma tahtsin, ükski lind ei saaks mind kätte! Ma lendan ise kui lind -- vhüüt!» Oodo andis vaimustuses oma märale säherduse ootamatu hoobi, et vaene loom ehmatades hüppama hakkas. Jaanus ja Emmi vahetasid pilgu, mis tunnistas, et kumbki Oodo kõne ja teoga rahul ei olnud. «Kas teie võidusõit nüüd juba otsas on, või olen mina segajaks vahele sattunud?» küsis Jaanus. «Sellest pole viga,» ütles Emmi ruttu. «Meie võidusõit on küll alles pooleli, aga meie võime teda siit uuesti alata. Me tahtsime vana Prohveti-Pardi koopani sõita.» «Miks sa siis ei seganud?» käratses Oodo vahele. «Mina olin tükk maad ees ja oleksin võitnud.» «Aga enne oleksid sa mära lõhki ajanud ja oma kaela murdnud,» mõnitas Jaanus tõsiselt.
4636 Aktiivne Aktiivne Aktiivne 116 254 96 118 ne Aktiivne Aktiivne nKuivne Aktiivne Aktiivne kaasamine Aktiivne kaasamine kaasamine kaasamine Aktiivne kaasamine Aktiivne kaasamine Aktiivne Aktiivne Aktiivne Aktiivne kaasamine kaasamine Kaasam kaasamine kaasamine kaasamine kaasamine kaasamine kaasamine ine Aktiivne kaasamineProbleemi m??ratlemise ?lesanded 87 N?ustamise
Bill Rogers Käitumine klassiruumis Tõhusa õpetamise, käitumisjuhtimise ja kolleegitoe käsiraamat 1 Sisukord Arvustajad raamatust „Käitumine klassiruumis“ 4 Autorist 5 Teemad 6 Tänuavaldused 7
harjumust, 12 eksles, kui nii võib öelda, kahvatu naeratus huulil. Sel korral polnud enam mingit kahtlust: d'Artagnani solvati tõepoolest. Selles täiesti veendunud, vajutas ta bareti sügavamale pähe ja püüdes matkida kõrki ilmet, mida oli mõnikord näinud Gascogne'is reisil viibivatel suurnikel, astus ta lähemale, üks käsi mõõgapidemel ja teine puusas. Õnnetuseks, mida kaugemale ta sammus, seda enam pimestas teda viha, ja väärika ning kõrgi kõne asemel, milles ta tahtis esitada väljakutset, tuli tal keelele ainult viisakusetu, vihasest käeliigutusest saadetud jämedus. «Hei, härra!» hüüdis d'Artagnan. «Teie seal, kes te luugi taha poete! Jah, teie! Ehk kõnelete ka mulle pisut, mille üle te naerate -- siis naerame koos.» Aadlik tõstis aeglaselt silmad hobuselt ratsanikule, otsekui oleks ta aega vajanud taipamiseks, et nii kummaline etteheide oli määratud temale. Kuna tal ei olnud enam
vaid siis, kui vanemad ise lapseks muutuvad, lasevad loodusel oma tööd teha ega püüagi kasvatada. Ellen Key oli lasteaedade vastu, ent kui olude sunnil on hädatarvilik laps lasteaeda panna, siis peaksid lapsed seal mängima kui kassipojad ja koerakutsikad; kasvataja peab olema täiesti passiivne olukorra jälgija. Ta ei olnud rahul traditsioonilise kooliga, kus on õnnestunud see, mis loodusseaduste järgi näib võimatu olevat - hävitada olemasolev aine. Tahtmine teada saada, iseseisvus, vaatlusvõime kõik see, mida lapsed kooli kaasa tõid, kadus, muutumata teadmisteks või huvideks. Ellen Key arvates tulnuks suure revolutsiooniga purustada kogu olemasolev süsteem, nii et kivi ei jää kivi peale. Tulema oleks pidanud pedagoogiline veeuputus, kus Noa laeva pääseks ainult Montaigne, Rousseau, Spencer ja uus lapsepsühholoogia-alane kirjandus. Kui see kogum pääseks kuivale maale, siis ei tuleks mitte koole ehitada, vaid viinamarjaaedu rajada,
EELK USUTEADUSE INSTITUUT AARE LUUP HEA JA KURJA KÜSIMUS CARL GUSTAV JUNGI KÄSITLUSES MAGISTRITÖÖ JUHENDAJA: dr. Arne Hiob TALLINN 2009 1 Saatesõna Hea ja kurja küsimus ühes või teises vormis on inimeste jaoks olnud aktuaalne aastatuhandeid. Erinevad ajastud ning käsitlused on sellele teemale lisanud varjundeid ning uusi tahke. Meie, elades tänapäevas, vajame samuti hea ja kurja küsimuse lahtimõtestamist siin, praegu ning meie käsutuses olevate vahendite ulatuses. Et nii tänamatu ning vastuolulise küsimuse juurde asuda, on vaja raamistikku, milles saame orienteeruda ning millest lähtuvalt ,,maailma avastada". Humanitaarteadusliku mõtlemise jaoks, mille üheks haruks on teoloogia, ei piisa ühestainsast nägemusest, mida meile pakub kristlik dogmaatika, vaid vajalik on võrdlus. Mida ulatuslikum on ,,baas", millelt alustame, s
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid