Vabadusest (0)

Essee vabadusest
Vabadus on inimese võime tegutseda vastavalt oma huvidele ja eesmärkidele. See on võimalus talitada just nii nagu endale õige tundub. Igaüks meist tahab olla vaba ning juhtida oma elu. Kuid kas me oleme vabad tegema seda mida me tahame või juhib meid siiski see etteprogrammeeritud „miski“ meie peas? Kas me ikka oleme ikka nii priid oma tahtmistes kui meile tundub?
Tänapäeval eristatakse vabadust ja tahtevabadust. Vabadus on võimalus käituda vastavalt oma tahtele. Vabadus on aga sõltumatus oma kirgedest, vabadus teeb ilusaks, rikkaks, austatuks. Vabadus seisneb esmajoones inimese võimes püstitada enesele moraalinõudeid. Tahtevabadus on võimalus valida oma tahtmiste vahel. Determinism väidab, et kui meil on mingite konkreetsete tingimuste hulk, siis peab neile järgnema ka konkreetne sündmus.
Paljudele on tähtis sõnavabadus ja õigus oma arvamust avaldada. Kuid siin ei teata seda või kiputakse unustama, et kõigil on sõnavabadus aga ei tohi teisi inimesi halvustada. Väga tabavalt ob sõnavabaduse kohta öelnud Ameerika psühhiaater  Thomas  Szasz: „ Kui inimene ütleb, et ta on  Jeesus  või Napoleon, või et marslased teda jälitavad, või ütleb midagi muud, mis tavamõistusele pöörane tundub, siis peetakse teda hulluks ja pannakse hullumajja luku taha. Sõnavabadus on ainult normaalsetele inimestele.“
Kui meil on võimalus valida mitme käitmisalternatiivi vahel, ei ole see tegelikult meie valik, vaid meie tahtmised on määratud geenide, kasvatuse, hariduse, reklaami jms poolt. Meie valikutel on alati põhjus. Inimeste valikuid suunab nende alateadvus. Kuna me aga ise ei aima, et meisse on programmeeritud selline otsustav “diktaator”, siis tekib meil vabaduse illusioon . Meie alateadvus on see, kes valib meile sõbrad, otsustab kelleks me saame ning kellest saab meie elukaaslane .
Meie oleme vabad sellepärast, et oleme vastutavad ja oleme vastutavad, kuna oleme vabad; ei ole vabadust ilma vastatuseta, nii nagu ei ole vastutust ilma vabaduseta - need sõnad on lahutamatud. Mida rohkem on inimene vastutav , seda rohkem vabadust võib talle lubada.
Sagedasti tahavad inimesed omada vabadust ja võimalust oma tegude eest mitte vastutadaa. Sellist vastutamatusega eeltoidetud vabadust nimetatakse aga meelevallaks. Vabaduse määr on otseselt proportsionaalne enda peale võetud vastutuse määraga. Kui inimene loobub vastutusest, võtab ta endalt vabaduse. Vastutuse eest põgenev inimene surub end iseenda sotsiaalsete ja psühholoogiliste tingimuste puuri . Sellised inimesed moodustavadki nii nn. halli massi, mis allub nende eest vastutust kandvatele vabadele inimestele. Alluda on loomulikult lihtsam ja turvalisem kui valitseda ja otsustada.
T. Hobbes ja J. Bentham olid arvamusel, et vabadus peab olema igaühe jaoks teiste poolt sekkumata. Inimene peab saama teha seda, mida tahab, kuid siiski peavad olema teatud piirid. Piiride määratlemises olid küll eelpool nimetatud filosoofid eriarvamustel.
Ütlus „Haugi vabadus on lepamaimude surm“ seletab hästi vabaduse piiride tunnetamist ning inimese isikliku vabaduse mõju teistele. See, mis on ühe inimese vabadus ja õigus võib olla sekundaarne teisele või vastupidi tema jaoks lausa vajalik ellujäämiseks.
John Stuart Mill arvab , et üksikisikule tuleks jätta ulatuslikud vabadused, sest inimestel on vabadus jaguneda alati ühte või teise arvamusleeri, vastavalt oma meelsusele, veendumustele või huvidele. Huvide kokkupõrke võimalusel ja konfliktide loomulikul tekkimisel oli Mill arvamusel, et ühiskonnal on õigus sekkuda, hukka mõista ja õigusega piirata inimese toimimisvabadust juhul, kui tema tegudel on teistele inimestele ja ühiskonnale kahju tekitav mõju ehk siis enesekaitseks kellegi teo eest. Milli arvates ületataksegi vabaduse piirid siis, kui tekitatakse tegelikku kahju indiviidile või ühiskonnale üldiselt. Edasi peaksid sellega aga tegelema juba kõlbluste ja seadustega tegelevad ametkonnad.
Inimeste vabadust taltsuvad seadused. Seadused võivad olla inimeste piiramiseks või nende kaitseks. Harva võetakse seaduste loomist kui lihtsalt ühiskonna reguleerivaid abivahendeid. Kui kõigile kehtiks vaid enda loodud vabaduse ja õiguste piirid, satuks need kindlasti konflikti „naabriga”. Selle ennetamiseks ongi loodud ühtsed ettekirjutised nagu näiteks liikluseeskiri. Kõik vaid selleks, et ehitada mingigi kesktee kõikide vabaduste tarvis.
Meie oleme oma valikul vabad, see tähendab, et peame valikuid tegema, vaatamata sellele vastutusele mida toob see vabavalik kaasa. Iga valik on vastutus iseenda eest. Kuid igaüks otsustab oma vabadustaset ise, sest peab aru saama kui palju vastutust ta suudab kanda. Vabadustase tuleks valida ka tagajärgedest lähtuvalt. Kõige eest peab maksma ja vabaduse tasu on vastutus, kõik ei hakka seda tasu maksma, just sellepärast loobuvad nad vabadusest.
Inimene, kellel on tahe oma eesmärke saavutada, soove täita ja ühiskonda teenida, peaks olema nii vaba, kuivõrd seda lubavad üldiselt järgitavad moraalinormid , vaba oma valikutes. See inimene, kes julgeb teha valikuid, ei hakka kartma vastutust, mis langeb tema õlgadele. Kuid meie, inimesed, oleme sotsiaalkorraldusega olendid, kes elavad ühiskonnas, kus kehtivad teatud põhialused ja printsiibid .
Vabadus on ärkamine õnnelikuna ja eesseisva päeva rõõmus ootus. Vabadus on teadmine, et saad selle päevaga hakkama ja naudid seda ning väga tõenäoliselt ka homset ja ülehomset. Nagu kirjutas Ameerika kirjanik James Baldwin „Vabadus ei ole miski, mida kellelegi antakse, vabadus on see, mille inimesed võtavad“.