Vabadus tähendab vastutust. Just seetõttu loobuvad paljud sellest.” (0)

Essee
G. B. Shaw „Vabadus tähendab vastutust. Just seetõttu loobuvad paljud sellest.”
„Vabadus on inimese võime tegutseda oma maitstega, huvidega ja eesmärkide vastavuses, teha valikuid ja selle ning selle resultaatide eest vastutama.”
Meie oleme vabad sellepärast, et oleme vastutavad ja oleme vastutavad, sest oleme vabad; ei ole vabadust ilma vastatuseta, nii nagu ei ole vastutust ilma vabaduseta - need on lahutamatud. Mida rohkem on inimene vastutav , seda rohkem vabadust võib talle lubada ja mitte karta , et ta tekitab ühiskonnale kahju.
Vabadus eeldab vastutuse silmas pidamist. Meie ühiskonnas on vabaduse ja vastutuse vahel hädavajalik side printsiip. See printsiip laieneb pidevalt: mida vabam on ühiskond, seda rohkem ühiskond nõuab vabadust; mida rohkem vastutust ühiskond peale paneb, seda rohkem tekitab see vastutust; mida rohkem vastutust ühiskond peale paneb, seda paremini ühiskond edasi jõuab. Samal viisil ei ole 20. sajand mitte ainult totaalse hirmu-, kahe maailmasõja ja veriste reziimide sajand, vaid ka sajand, mis on kinnitanud vabadust ning rakendanud vastutust, edendanud õitsengu.
Vabaduse ilmutamine toob endaga kaasa mitteennustatavaid muutusi. Vaba lend lõpeb kukkumisega, vaba eneseväljendus toob enamasti endaga kaasa ettenägematuid tagajärgi. Mitme sajandi jooksul olid, on ja jäävad inimesed, kes oma vabaduse tõestamiseks vastutusest keeldusid, just enda vastutamatuses näevad nad täelikku vabadust, mis seisneb võimalustest teha kõike, mida tahad. Nimelt niisugune vabadus võib langeda kuriteo tasemele. On olemas viirastuslik vabadus − totalitaarse ühiskonna vabadus, milles iga teisitimõtlemine on keelatud, igaüks selles ühiskonnas tunneb ennast vabana siis, kui ta on käskivast õiguspädevusest ilma jäädud.
Sagedasti tahavad inimesed omada vabadust ja võimalust oma tegude mitte vastutada –vastutamatusega eeltoidetud vabadus, kuid niisugust vabadus nimetatakse meelevallaks. Vabaduse määr on otseselt proportsionaalne enda peale võetud vastutuse määraga. Kui inimene loobub vastutusest, võtab ta vabaduse endast ära. Vastutuse eest ära jooksev inimene tegelikult ise surub iseenda sotsiaalse ja psühholoogilise tingimuste puuri, ta ei saa ennast näidata ning lihtsalt sulab ühte halli massiga.
Inimene, kellel on tahe oma eesmärke saavutada, soove täita ja ühiskonda teenida, peaks olema vaba, nii võrd kui võrd seda lubavad üldiselt järgitavad moraalinormid , vaba oma valikutes. See inimene, kes ei karda valikut teha, ei hakka kartma vastutust, mis langeb tema õlgadele. Kuid meie, inimesed, oleme sotsiaalkorraldusega olendid, meie elame ühiskonnas, kus kehtivad teatud reeglid, põhialused ja mõisted. Mõned nendest mõistetest on hästi seotud ja see ei tähenda, et peame ühest loobuma sest, et see toob endaga täiuslikult erineva mõiste kaasa.
Kujunenud ühiskonna põhialused ise reguleerivad sotsiaalierarhiat. Kui on isiksusi, kes ei loobu vabadusest ja hakkavad vastutust oma õlgadel kandma, vaid on neid, kes jooksevad vastutusest ja vabadusest ära – nad moodustavadki nii nimetatud massi, mis allub nendele, vabadele , kes kannavad seda vastutust nende eest. Alluda on muidugi kergem kui valitseda ja otsustada.
Vabaduse ja vastutuse side küsimus oli minu jaoks päris huvitav teema, pani mind mõtlema sellest, kui palju vabadust võin ma praegu endale lubada kui palju vastutust võin kanda, mis tagajärjed võivad tekkida siis kui ei mõtle sellest.
Kuid mina mõtlesin päris pikka aega, sellest, et võib-olla on olemas vabadus ilma vastutuseta või vastutus ilma vabaduseta. Vabadust ilma vastutuseta ei eksisteeri, selles olen mina kindel ja juba tõestasin seda ülesolevas tekstis, kuid teine variant on see, et on ikka olemas vastutus ilma vabaduseta. Leidsin selle tõestamiseks hea näide − perekond. Perekond on selleks loodud, et inimene tunneks ennast turvalisena ja vajalikuna. Kaks inimest, kes seovad ennast üksteisega võtavad teineteiselt vabadust ära, aga vastutus ainult suureneb. Nad on vastutavad üksteise eest. Kui perekonnas sünnib laps, siis ei saa naine vaba olla. Kaks täiskasvanud inimest vastutavad oma lapse eest ning nendel ei ole vabadust, sest oma valikuid tehes, mõtlevad nad kõigepealt oma lapsest, et tal oleks parem. Aga see on üksik kitsas näide ühiskonna algrakukesest võetud. Mis on ühe inimese jaoks hea, ei tähenda, et see on hea kogu inimkonna jaoks. Sama lugu on siin, üks näide ei selgita seda, et kõik peaks ühiskonnas just niimoodi olema.
Selle väite laiemas mõttes ei ole vabadust ilma vastutuseta ja vastutust ilma vabaduseta. Meie oleme oma valikul vabad, see tähendab, et peame valikuid tegema, vaatamata sellele vastutusele mida toob see vabavalik kaasa. Iga valik on vastutus iseenda eest. Kuid igaüks otsustab oma vabadustaset ise, sest peab aru saama kui palju vastutust ta suudab kanda. Vabadustase tuleks valida ka tagajärgedest lähtuvalt. Kõige eest peab maksma ja vabaduse tasu on vastutus, kõik ei hakka seda tasu maksma, just sellepärast loobuvad nad vabadusest.