Vaatlusuuring (1)

Vaatlusuuring
Loomulik vaatlus
Vaadeldav: 1a 5- kuune poiss kodus. Aeg: enne lõunauinakut.
Vaatleja: istub lapse ja vanemate magamistoas tugitoolis, kirjutab paberile üles.
Täiendav informatsioon: Vaadeldav elab eramajas . Ema-isa käivad tööl ja vajadusel hoiab vanaema. Olemas täiskasvanud vend ja teismeeas õde.
Uuritav käitumine: emotsioonide väljendamine
Kirjeldus: Kell on 13.00. Laps (edaspidi L) kõnnib toa nurka, hakkab sobrama ajalehtede vahel ja valib välja Antila ajakirja. Otsib üles kõik naised ja joonistab nende näod pastakaga täis, korrutades ”tädi, tädi, ...” L heidab pilgu vaatleja(minu) poole, sõnab: “tädi.” Ema kutsub ta voodi äärele pildiraamatut vaatama. L kõnnib, heidab pilgu, hakkab protesteerima(“ei-ei”) ja ulatab emale riiulilt uue raamatu, avab meelepärase pildi. Seal on erinevad loomad, L teab neid nimetada: ”Plääks, aua, mää, muu, näu, plääks, muu.” Ajab segamini lamba ja lehma. Pärast ema sõnade kordamist (“mää,” ”muu”) saab kiita, naerab , kihistab, kordab uuesti loomi pildil. L hakkab huvituma televiisorist, kust kostub auto mootori müra. Ta keskendub ja jälgib. Mõne hetke pärast üritab ema L voodisse pikali panna. Järgneb protest ja jonn, televiisori näpuga näitamine ja püsti seismine voodis . Ema ulatab talle albumi ja üritab samal ajal pikali panna, katab ta tekiga.L viskab albumi maha ja nutab, võtab teki pealt ja asetab voodi äärele, liigutades tekki edasi-tagasi. Nägu krimpsus, peksab paar korda rusikatega voodi madrtsit. Televiisor tuleb uuesti meelde, vaatab seda, räägib omaette “issi” ja “õpa.” Ema võtab L sülle, kallistab, samal ajal noomides: ”sa ei ole nii tita.” L kordab: “ei ole tita.“ Ta on süles rahulik. Mõne minuti pärast pannakse L jälle sängi, kus hakkab uuesti rabelema, kisades: “ei tee!” Ema lülitab televiisori kinni, järgneb kõvahäälne nutt . Ema heidab lapsevoodi kõrval olevasse voodisse, L on väga vihane ja jonnakas. Ta nutab, seisab ja tammub voodis. Ema tõuseb, ulatab piimapudeli. L on istulikil, ütleb: ”mõmmile ka.” Seejärel asetab pudeli mängulooma kõrvale. Ema paneb L pea padjale ja tõmbab teki peale. Järgneb vaikus. Äkitselt kostub: “emme?” Ema tuleb ja teeb pai. L haarab mängukaru kõrvalt piimapudeli, sööb natuke ja samal ajal siputab jalgadega õhus. Jalad ja käsi koos pudeliga vajuvad. L jääb magama. Kell on 13.48. Vaatlus kestis 48 minutit.
Lapse kohta saadud info:
1) kõne: 48 minuti jooksul kasutas umbes 15 erinevat sõna, kuid sõnade kasutus ei olnud alati õige, näiteks ajas segamini lamba ja lehma. Oskas verbaliseerida seda, mis toimub välismaailmas, oskas mingil määral ka sõnastada oma soove ja tahtmisi(„õpa”, „ei tee”). Kasutas enamasti ühesõnalisi väljendeid, nimisõnu. Kõne mõistmisel toetus situatsioonile. Oskas erinevate fotode seast välja valida õigele soole vastava foto (“tädi”).
2) emotsioonid : Esinesid üllatus, huvi, viha, rõõm, vastumeelsus.
3) õppimine: ema matkimine , sõnade kordamine, pildiraamatu uurimine .
4) mängulised oskused: joonistamine/sodimine, mängulooma söötmine, verbaalne mäng - ema sõnade kordamine piltide vaatamisel.

käitumine: ilmnesid soole omased tunnused. Näiteks: poissi köitis televiisor, kui sealt kostus auto mootori müra. Ei reguleerinud veel oma käitumist. Iseseiseva tahte väljendamine - soov mitte magama minna ja valida ise raamat.

Suhtlemine ja kognitiivne areng: ema tähelepanu otsimine ja läheduse otsimine.

Kehaline areng: kõndis, seisis kindlalt püsti, hoidis käes pastakat.
Tulemuste hinnag ja uuritav käitumine:
Eesmärk saavutati, kuna laps näitas mitmeid erinevaid emotsioone: üllatust, huvi, viha, rõõmu, vastumeelsust.
Enamasti toetus laps oma tunnete tõlgendamisel kehakeelele (naeratus, pisarad , näpuga näitamine). Lisaks miimikale oskas juba oma emotsioone ja sisemaailma ka verbaalselt väljendada (“ei,” “õpa,” “ei tee”). Magama minek tekitas vastumeelsust ja viha, mis väljendusid nutmises ja rusikate kasutamises. Mänguga kaasnesid positiivsed emotsioonid, nagu naermine ja kihistamine . Ilmutas üllatust ja huvi televiisorist kostuva vastu. Proovis ka emale vastu hakata, teda ümber veenda. Seda tõrjusid kõrvale ema piirangud ja see, kui laps ei saanud alati oma tahtmist.
Lapsel oli soov iseseisvuda, aga ka oskamatus oma impulsse, emotsioone kontrollida. Oma tugevat iseseisvuse tahet väljendas laps “ei” ütlemise ja jonni abil. Ta ei hoidnud vaos oma vihatunnet, purskas selle välja. Selles vanuses on normaalne, et käitumise kontrollimine ei ole läinud välise kontrolli käest seesmise kätte (Nõmme, A).
Viieteistkümne kuu kuni kahe aasta vanune laps taipab lõplikult, et ta on omaette olevus , ning see teadmine tekitab temas ahistuse ja tihtipeale ka mahajäetusetunde. Laps võib hakata ema taga nutma ega taha teda vaateväljast ära lasta(K-Järvinen, L) Vaatluse all olev laps rahunes lihtsast teadmisest, et ema on lähedal. Ema sisestas lapsele emotsionaalset turvatunnet, mis on lapse arenguks tähtis. Tuge voodis olles andis ka mängukaru.
Kasutatud kirjandus
Ave Nõmme ”Iga laps tuleb oma õnnega”
Liisa Keltikangas-Järvinen ”Agressiivne laps”
3