Uusaeg (0)

Uusaja mõiste võtsid kasutusele humanistid 15.-16.sajand, eristamaks oma kaasaega eelnenud ajaloost. Piiri tõmbamisel lähtuti uuest ideoloogiast, mille üldistavaks nimetuseks kujunes humanism . See oli maailmavaade, mis vastandas senisele kirikule maailmakäsitlusele uued arusaamad, mille kohaselt kõrgeimaks väärtuseks oli inimene oma väärikuse ja vabadusega. Humanism tekkis ajalooperioodil, mis on tuntud kui renessansiajastu. Renessansikultuur tähistas tagasipöördumist antiikaja väärikuste juurde. Uusaeg pidi tähistama uut maailmapilti ja ideoloogiat. Paljude humanistide arvates tähistab Uueaja algust Konstantinoopoli vallutamine türklaste poolt 1453.aastal. Sest siis kadus maailmasüsteem, mis oli kujunenud pärast Rooma kokku varisemist.
Majandusliku arengu erijooned
Uusaeg oli kapitalismiajastu, tähistades seejuures mitte niivõrd kapitalismi algust, kui just uue majandussüsteemi võitu ja valitsemist. Kapitalistlike suhete areng Lääne- ja Ida-Euroopas erines märgatavalt, veel suuremad olid lahknevused Euroopa ning teiste maailmajagude vahel. Ajal, mil Euroopas kujunesid kapitalism ja uus ideoloogia, olid muutused Aasia ning Aafrika traditsioonilises ühiskonnas märksa vähem murrangulised. Juba 16.sajandil algasid eurooplaste koloniaalvallutused, mis pidurdasid paljude teiste maailmajagude arengut, Eruroopa maadeavastajatele ja –hõivajatele tähendasid aga täiendavaid kasumeid. Esialgu kujunesid kapitalistlikud suhted välja kaubanduses. Kauplemisest saadav kasum tõi juba keskajal kaasa mitmete kaubalinnade esiletõusu, aga ka tihedama läbikäimise eri maade vahel. Põllumajanduses kujunesid uusaja alguseks välja väga suured erinevused Lääne- ja Ida-Euroopa vahel. Paljudes Lääne-Euroopa riikides, eriti Inglismaal, oli pärisorjus jäänud kaugele keskaega ning arengut mõjutasid kapitalistlikud suhted, mis Inglise revolutsiooni ajal viisid kodaniku eraomandi tekkimiseni. Valitsevad olid siiski feodaalsuhted , mille raames talupoegkond oli rängalt koormatud feodaalkohustustega. Ida-Euroopas toimus aga just 17.sajandil feodaalse mõisamajanduse areng ja talupoegade pärisorjastamine. 1760.-1780. aastatest hakkas uusaja ühiskonnale ilmet andma tööstuslik pööre. 19.sajnadil kujunes välja industriaalühiskond, mille iseloomulikuks jooneks oli masintootmine ning linnastumine ja sellega seotud uus elulaad . Industriaalühiskonna areng tõi kaasa uute kapitalistlike majandusteooriate kujunemise, alternatiivsina neile aga sotsialismi oma paljude erisuundadega.
Uus vaimumaailm
Vaimumaailmas jätkus esialgu usuline võitlus, mis kõige teravamalt tõusis esile 17.sajandi Inglismaal, kus puritanismi alusel kujunes uus maailmavaade ja ellusuhtumine. Selle kõrval tekkis aga õige pea ka uus ilmalik ideoloogia – valgustus , mis andis uued riigivalitsemise ideaalid ja ühiskonnakorralduse suunad, kuid rõhutas ka hariduse levitamist. Usuline ideoloogia jäi uusajal, erinevalt keskajast, ilmalikuga võrreldes tagaplaanile. Suurimaks kultuurialaseks ühiskondlikuks liikumiseks kujunes uusajal rahvaste liikumine, millele oli eeldused loonud juba keskajal aset leidnud Euroopa rahvaste kujunemine. Rahvuslik liikumine algas tavaliselt rahvuse eliidi tegevusega rahvuskultuuri edendamiseks, jõudis rahvahulkadesse peamiselt seltsiliikumise näol ja kulmineerus võitlusega rahvusriigi eest, eriti siis, kui rahvus oli killunenud mitme riigi vahel või koguni rõhutud olukorras. Üha suurema tähenduse omandas uusajal teadus, mis ei olnud ainult osa maailmavaatest, vaid hakkas kujunema määravaks ka tootmises ja tervishoius . Teaduse arenguga olid tihedamalt seotud edusammud koolihariduses. Just uusajal võitis arusaam, et haridus ei ole mõeldud kitsale väljavalitud ringile, vaid kõigile inimestele. Tormilise kasvu ja arengu tegid läbi kõik kultuurivaldkonnad.
Riik ja valitsemine
Riiklikul ajal iseloomustas uusaja alguse absolutistlik monarhia – valitsemisviis, mille puhul kuninga või keisri võim oli piiramatu, kuigi too võis oma otsustes võtta kuulda soosikute nõu. Absolutistliku võimuga valitsejale kuulus ka piiramatu kohtuvõim, ta võis igaühte kohtuta karistada, tapalavale või vangi saata. Vastandina absolutistlikule monarhiale hakkas aga aegamisi esile nihkuma parlamentlik monarhia koos poliitiliste erakondadega. Parlamentarismi teerajajaks oli Inglismaa, kus parlament oli kujunenud juba keskajal, kuid võitlus parlamentarismi ümber nõudis veel minu sajandit. Mõneti paralleelselt heitlusega parlamentarismi eest kulges paljudes maades võitlus konstitutsioonilise riigikorra saavutamiseks. Kui nõuti põhiseadust, taotleti tavaliselt ka rahvaesinduse kokkukutsumist või selle võimupiiride laiendamist. Võitlus konstitutsiooni eest lahvatas eriti võimsalt esile revolutsioonides, mis kujunesid uusaegsele poliitilisele võitlusele lausa eriomaseks.
Millal lõppes uusaeg?
Ka sellele küsimusele pole ühest vastust, sarnaselt uusaja alguse dateerimisega. Ühe võimaliku variandina on selle piiriks Esimene maailma sõda.