Kui on tegemist juhitava süsteemiga, siis eksisteerib alati teatud hulk võimalikke liikumisi, mille hulgast valitakse välja eelistatav liikumine. Kus puudub valik, seal ei ole ja ei saa olla ka juhtimist. (Lerner, 1973) Küberneetika ehk masinteadus on alles peale Teist maailmasõda väljakujunenud noor teadus, mis uurib juhtimist ja seoseid mehhanismides ning ühiskonnas. See on väga mitmekülgne, kitsahaardeline, kuid teisalt üldistatud teadus, mis hõlmab endaga teisi arvukaid uurimisalasid ning nad koos moodustavad lahutamatu terviku. Mitmed uurijad ning teadlased on küberneetika alustaladele tuginedes välja töötanud oma visioonid ja teooriad, silmapaistvamateks kujudeks on Norbert Wiener ning Stefford Beer. KASUTATUD KIRJANDUS Lerner, A. (1973). Algteadmisi küberneetikast. Tallinn: Valgus. Vikipeedia, vaba entsüklopeedia (27.03.2014). https://ru.wikipedia.org/w/index.php?title= %D0%A3%D0%BF%D1%80%D0%B0%D0%B2%D0%BB%D0%B5%D0%BD
kontrollida, vaatluse tulemusi vääraks või tõeseks pidada, samuti saab katseliselt kontrollitud teadmisi praktikas rakendada. Teaduses selgitatakse välja teadmispretensioonide tugevad ja nõrkad kohtad. 4. Teaduslike teadmiste rohkenemine Teadus on ennast võimendav protsess. Olemasolevaid teadmisi kasutatakse uute teadmiste leidmiseks.Teadlaste eesmärk on võimalikud palju teada saada neid huvitava valdkonna kohta. Tänu tehnoloogia arengule on tekkinud uusi uurimisalasid ja mitmed olemasolevad valdkonnad on oluliselt muutunud. Uut laadi teadmisteni jõudmiseks kasutatakse juhuseid. Esiteks uuritakse suurel hulgal juhtumeid kuni satutakse huvitavale juhtumile. Teiseks eksperimenteeritakse tundmatuga ning kolmandaks hüpoteeside kontrollimiseks, mille puhul võidakse teha ka uusi avastusi. 5. Teaduslike teadmiste esitamine Teadmistulemusi peab esitama süstemaatiliselt. Tuleb eristada üldisemat erilisemast, fakte oletustest ja nii edasi
ei ole teada saada vaid üksikuid fakte. See tähendab, et kui teadlastel on mingi osa süstemaatilisuse tervikust puudu, siis nad üritavad seda auku täita. Teadusel on võimalus teadmisi suurendada ehk saame öelda, et teadus on ennast võimendav protsess. 20. sajand koos tehnoloogia arenguga on toonud hulganisti uusi võimalusi katsete tegemiseks (uued aparaatide süsteemid) . Tänu tehnoloogia arengule on tekkinud uusi uurimisalasid ja mitmed olemasolevad valdkonnad on oluliselt muutunud. Uue teadmise saamiseks võidakse kasutada veel juhust hüpoteeside kontrollimiseks. Selle puhul võidakse teha ka uusi avastusi. 5. Teaduslike teadmiste esitamine Teadmistulemusi peab esitama süstemaatiliselt. Tuleks eristada olulisemat üldisemast, fakte oletustest ja nii edasi. Olemasolevate teadmiste korrastatud esitus võimaldab märgata seda, mida korrastamata ei pruugi.
häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Fonoloogia õpetus foneemidest ja nende funktsioonidest. Fonoloogia tegeleb foneemide ja nende kombinatsioonide uurimisega (kuidas, mis tingimustel foneemid omavahel kombineeruvad) Fonoloogia põhiüksus on foneem. Keeles avalduvad foneemid variantidena e allofoonidena 4. Nimetage ja kirjeldage häälduslikke protsesse kolmest aspektist lähtuvalt. /Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid kirjeldada (kolm aspekti) Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevustkõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme. 5. Millised on foneetika rakendusalad? · Retoorika e kõnekunst · Lavakõneõpetus · Võõrkeeleõpetus · Logopeedia
Kordamisküsimused "Eesti foneetikas ja fonoloogias" 1. Millistest faasidest koosneb kõige lihtsam kõneakt? 5 faasi: sõnumi kodeerimine, tootmine, sõnum signaalina, sõnumi vastuvõtmine ja dekodeerimine. 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Foneetika uurib, mida inimesed teevad kui nad räägivad või kuulavad kõnet. 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Artikulatoorne, akustiline ja auditiivne foneetika. 6 liiki: Üldfoneetika, deskriptiivne e kirjeldav, kontrastiivne e võrdlev, ajalooline e häälikulugu, normatiivne e ortoeepia ja eksperimentaalfoneetika. 4. Millised on foneetika rakendusalad? 8 valdkonda: lavalise kõne õpetamisel (diktsioon, õige hingamine) laulmise õpetamisel (häälekurdude teadlik valitsemisoskus, õige hingamine) kõnekunsti ehk retoorika õpetamisel
4) Sõnumi vastuvõtmine (kuulaja füsioloogiline ja neuraalne tegevus) - tajufoneetika 5) Sõnumi dekodeerimine (keeleline tõlgendamine, mõtte analüüsimine) tajufoneetika 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Kõnekommunikatsioon inimeste vahel toimub häälikute abil ning foneetika kui hääldus- ja häälikuõpetus uurib häälikuid ning nende käitumist inimeste kõnes. 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Uurimisalad: · Artikulatoorne foneetika · Akustiline foneetika · Auditiivne foneetika Uurimisvaldkonnad: · Üldfoneetika kogu kõnemehhanismi uurimine · Deskriptiivne ehk kirjeldav foneetika keele või keelemurde foneetiliste iseärasuste uurimine · Kontrastiivne ehk võrdlev foneetika eri keelte või murrete häälikusüsteemide võrdlus
Kõneleja ehk kõnemoodustuse faasid (mõte, keeleline vorm, närvisignaalid, häälduselundite tegevus) ja kuulaja ehk kõnetuvastusfaasid (kõrva tegevus, närvisignaalid, keeleline vorm, mõte) Nende vahele jääb helilaine. 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Uurib, millised protsessid toimuvad, kui me kõneleme või kuulame. 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Artikulatoorne foneetika kuidas kõnet moodustatakse Akustiline foneetika helilaine Tajufoneetika kuidas kõnet tajutakse Uurimisvaldkonnad üldfoneetika, kirjeldav foneetika, ajalooline foneetika, normatiivne foneetika, kontrastiivne foneetika, eksperimentaalne foneetika 4. Millised on foneetika rakendusalad? Logopeedia, võõrkeelte omandamine, murrete uurimine, kõnekunst, akustika, kõnetehnoloogia. 5
põhiettapidest, milleks on: 1) sõnumi kodeerimine (mõte, mõistestamine ja keelendamine) 2) sõnumi tootmine (füsioloogiline ja neutraalne tegevus) 3) sõnum signaalina (häälelaine) 4) sõnumi vastuvõtmine (füsioloogiline ja neutraalne tegevus) 5) sõnumi dekodeerimine (tuvastamine, mõistmine). 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Harud: 1) artikulatoorne foneetika (häälduelundite tegevus) 2) akustiline foneetika (häälelaine ja häälikuüksuste omadused) 3) auditiivne ehk tajufoneetika (häälikuüksuste kuuldeline eristamine ja tajumine) Valdkonnad: 1) üldfoneetika 2) deskriptiivne eh kirjeldav foneetika 3) kontrastiivne ehk võrdlev foneetika 4) ajalooline foneetika ehk häälikulugu 5) normatiivne foneetika ehk ortoeepia 6) eksperimentaalfoneetika 4
kuulmekile hakkab vastavalt häälelainele võnkuma füsioloogiline tegevus, sõnumi vastuvõtmine tajufoneetika. Viiendas etapis toimub sõnumi dekodeerimine ehk tuvastamine, mõistmine lingvistiline tasand. 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Igal märgil on sisu ja iga märk on kokkuleppeline. Foneem on abstraktsioon, st kui me ütleme sõna tool, siis tegelikult see sõna ei meenuta kuidagi reaalset eset. 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Foneetika häälikulise substantsi ning selle tootmise ning vastuvõtu uurimine. Artikulatoorne foneetika kõneorganite tegevus kõneloome protsessis. Häälikute moodustamisel liigub artikulaator ehk aktiivne häälduselund häälduskoha poole. Akustiline foneetika häälelaine ja selle vahendusel edastava suulise kõne üksuste akustilised omadused. Tajufoneetika ehk
Draamauuringud 2. Millised on teatriteaduse peamised valdkonnad ja nende uurimisprobleemid? Teatriteaduse peamised valdkonnad on nt · teatriajalugu · etenduse analüüs · teatrisemiootika - tegeleb teatrikeele uurimisega · teatriantropoloogia · publiku- ja retseptsiooniuuringud - kuidas publik etenduse vastu võtab 3. Nimetage tuntumaid teatriteoreetikuid ja nende uurimisalasid Konstantin Stanislavski, Bertolt Brecht, · K. Stanislavski - näitleja loomepsühholoogia · B. Brecht · P. Brook · J. Grotowsky · 4. Kuidas teatrit defineeritakse (teater kui koht, institutsioon, käitumisvorm, kunstiala) Koht: Teater kui koht, ehk maja, kus teatrit tehakse, etendusi mängitakse. Institutsioon: sõna-, muusika-, tantsulavastusi esitav kunstiasutus. Kindel sotsiaalne
elektroonilist andmebaasi. Eesti murdeuurimise praeguse seisu üldhinnang ja ettepanekud lähitulevikuks Eesti dialektoloogia arengut viimase kümne aasta jooksul võiks kujutada ühelt poolt väga edukana, teiselt poolt aga kuristiku äärele jõudmisena. Ilmunud on läbi aegade kõige rohkem uurimusi, alustatud või uude etappi jõutud mitmete suurprojektidega. Kasutusele on võetud moodsaid teoreetilisi meetodeid ja juurde on tulnud päris uusi uurimisalasid. Kaitstud on mitmeid doktori- ja magistritöid. Üliõpilaste ja noorte teadlaste hulgas on murrete uurimine jälle väärtustunud. Tekkinud on päris uusi uurimisrühmi, nagu Tartu Ülikoolis eesti murrete foneetika ja fonoloogia uurimisrühm ja Võru Instituudis lõunaeesti sõnavara ja grammatika uurimisrühm. TÜ eesti keele ajaloo ja murrete professuuri loomist võib pidada üheks paremaks näiteks murdeuurimise tähtsuse uuest tõusust.
akustiline foneetika 4) Sõnumi vastuvõtmine (füsioloogiline ja neuraalne tegevus) füsioloogiline auditiivne foneetika 5) Sõnumi dekodeerimine (tuvastamine, mõistmine) lingvistiline 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Tuleks keeleliselt öelda, et märkidel/sõnadel on oma sisu, mille tähendus on tihtipeale kokkuleppeline. Lisamaterjal üldkeeleteadus lk 67 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Üldfoneetika Deskriptiivne e kirjeldav foneetika Kontrastiivne e võrdlev foneetika Ajalooline foneetika ehk häälikulugu Normatiivne foneetika e ortoeepia Eksperimentaalfoneetika 4. Millised on foneetika rakendusalad?lavakõne õpetamisel (diktsioon, õige hingamine) laulmise õpetamisel (häälekurdude teadlik valitsemisoskus), kõnekunsti ehk retoorika õpetamisel, rakenduslikud suunad on kujunenud interdistsiplinaarseteks aladeks, nt
· Teatrisemiootika-tegeleb teatrikeele uurimisega: semantline tasand, süntaktiline tasand, pragmaatiline tasand. Teatris on kasutusel 3 koodi: Teatri erikoodid; Esmased kultuurikoodid- elukogemus; Teisesed kultuurikoodid-kultuurikogemus · Teatriantropoloogia-Tegeleb teatri tekke, piiride ning funktsioonide uurimisega. Kaks suunda: teoreetiline(A.Artaud, R.Schechner), praktiline(P.Brook, E.Barba) · Teatrifenomenoloogia 3. Nimetage tuntumaid teatriteoreetikuid ja nende uurimisalasid 1) Konstantin Stanislavski näitleja töö endaga. Kuidas näitleja elab oma rolli sisse, kuidas ta elab karakteri rolli läbi. 2) Bertolt Brecht - tema teatri peamisi eesmärke oli mitte lasta publikul hetkekski minna loo sisse ega arvata, et laval toimuv on päriselt. Selleks kasutas ta võõritusefekti, mis väljendus selges loo lineaarsuse järgimises, ning realistlike stseenide vahel esitatavates seletatavates märkustes kas siis
Lavoiser põlemise hapniku-teooria –keemiarevolutsioon 18 saj lõpuveerandil. Röntgenkiirguse avastamise aeg? Vähemalt aastakümne jooksul ei olnud see segatud ühessegi silmnähtavasse murrangusse teadusteoorias. Mis mõttes saab siis selle avastuse assimilatsiooni kohta öelda, et see on tinginud paradigma muutumise? Ei olnud vastuolus otseselt seni teada teadusega, oli ennegi avastatud erinevaid kiirgusi (ultraviolett, infrapuna).. teisalt muutsid need uued kiired juba olemasolevaid uurimisalasid. Paradigma, seadused, teooriad kitsendavad nähtuste valdkonda, mis igal ajastul on teadusuuringutes kättesaadav – paradigmaga koos ka menetlusviiside ja ootuste muutumine. Teooria ja avastus – kas alati käsikäed ja loogilises seoses? Ei kui jah, siis teooriast uus paradigma. Eksperimentide rohkus uue teooriani jõudmisel - Leideni purk Eelnev teadlikkus anomaaliast, vaatlusliku ja kontseptuaalse äratundmise järk- järgulinesamaaegne esiletulek, sellele järgneb parafigmateooriate ja
Kui inimene on teadvusel, siis võib ta olla unine, ergas või tavaolekus. Kui aga inimene ei ole teadvusel, siis selline seisund ei ole samuti alati ühetaoline. Näiteks une või hüpnoosiseisundi ajal.( Bachmann ja Maruste 2011, 82-83 ) Rääkides unenägudest ei pea jutt kõlama just esoteeriliselt või pseudoteadusena, kui teemaks ei ole muidugi unenägude pealt ennustamine. Unenägusid uurivad psühholoogid, psühhiaatrid ja isegi neuroloogid. See on tõsiteaduse üks uurimisalasid, kuid selle üle on mõtisklenud ka filosoofid. Psühholoogia ja filosoofia ei ole üks ja sama. Filosoofid ainult mõtlevad, kuid peale mõtlemise tegelevad psühholoogid ka eksperimenteerimisega. Näiteks sooritatakse katseid ja püstitatakse teooriaid või hüpoteese. Psühholoogid uurivad enamasti une erinevaid faase ja aju erinevaid aktiivsuse mustreid une seisundis. Uni ei ole mingisugune müstiline nähtus või ,,asi", millest rääkimine või teooriates kasutamine oleks pseudoteadus.
Kui inimene on teadvusel, siis võib ta olla unine, ergas või tavaolekus. Kui aga inimene ei ole teadvusel, siis selline seisund ei ole samuti alati ühetaoline. Näiteks une või hüpnoosiseisundi ajal.( Bachmann ja Maruste 2011, 82-83 ) Rääkides unenägudest ei pea jutt kõlama just esoteeriliselt või pseudoteadusena, kui teemaks ei ole muidugi unenägude pealt ennustamine. Unenägusid uurivad psühholoogid, psühhiaatrid ja isegi neuroloogid. See on tõsiteaduse üks uurimisalasid, kuid selle üle on mõtisklenud ka filosoofid. Psühholoogia ja filosoofia ei ole üks ja sama. Filosoofid ainult mõtlevad, kuid peale mõtlemise tegelevad psühholoogid ka eksperimenteerimisega. Näiteks sooritatakse katseid ja püstitatakse teooriaid või hüpoteese. Psühholoogid uurivad enamasti une erinevaid faase ja aju erinevaid aktiivsuse mustreid une seisundis. Uni ei ole mingisugune müstiline nähtus või ,,asi", millest rääkimine või teooriates kasutamine oleks pseudoteadus.
Kui inimene on teadvusel, siis võib ta olla unine, ergas või tavaolekus. Kui aga inimene ei ole teadvusel, siis selline seisund ei ole samuti alati ühetaoline. Näiteks une või hüpnoosiseisundi ajal.( Bachmann ja Maruste 2011, 82-83 ) Rääkides unenägudest ei pea jutt kõlama just esoteeriliselt või pseudoteadusena, kui teemaks ei ole muidugi unenägude pealt ennustamine. Unenägusid uurivad psühholoogid, psühhiaatrid ja isegi neuroloogid. See on tõsiteaduse üks uurimisalasid, kuid selle üle on mõtisklenud ka filosoofid. Psühholoogia ja filosoofia ei ole üks ja sama. Filosoofid ainult mõtlevad, kuid peale mõtlemise tegelevad psühholoogid ka eksperimenteerimisega. Näiteks sooritatakse katseid ja püstitatakse teooriaid või hüpoteese. Psühholoogid uurivad enamasti une erinevaid faase ja aju erinevaid aktiivsuse mustreid une seisundis. Uni ei ole mingisugune müstiline nähtus või „asi“, millest rääkimine või teooriates kasutamine oleks pseudoteadus
annaabi.ee 
