Küberneetika (0)

Kõrvuti väljakujunenud teadusharude süvenemise ja laienemisega viib teaduse ajalooline areng paratamatult uute teadmisvaldkondade tekkimiseni. Uute teadusharude tekke põhjuseks võib olla nii info üleküllus, uute uurimisobjektide avastamine, vajadus minna valdkonniti aina spetsiifilisemaks kui ka vastupidi üldistatuks. Üheks sellistest uudsetest teadusharudest on üldistavate teaduste kategooriasse kuuluv küberneetika.
Kuna küberneetika on siiski veel noor ning arenev teadus, siis sellele kindlat definitsiooni ei ole, kuid esineb erinevaid variatsioone sellest. Norbert Wiener, matemaatik , insener ning sotsiaalpsühholoog, on määratlenud ,,küberneetikat’’ kui teadust, mis uurib juhtimist ja seoseid mehhanismides ning ühiskonnas. Küberneetika on tulnud kreekakeelsest sõnast, mis tähendas laevajuhtimiskunsti. Enne Wienerit oli küberneetika prantsuse füüsiku ja matemaatiku Andre -Marie Ampere poolt määratletud kui valitsus- või riigiteadus . Filosoof Warren McCulloch’i jaoks oli küberneetika eksperimentaalne epistemioloogia seotud informatsiooniga vaatleja sees ning vaatlejat ümbritseva keskkonnaga. Stafford Beer , juhtimiskonsultant, defineeris küberneetikat kui effektiivse juhtimise teadust. Antropoloog Gregory Bateson märkis ära, et kuigi eelnevad teadused tegelesid probleemi ja energia uuringutega, siis uus teadus – küberneetika – keskendub vormil ja struktuuril. Margaret Mead defineeris küberneetikat kui viisi heita asjadele teistmoodi pilk ja nägi seda kui keelt kirjeldamaks, mida vaatleja näeb. (Web Dictionary of Cybernetics and Systems, 2002) Vikipeedia annab aga küberneetika mõiste lahtiseletamiseks järgneva defineeringu - Küberneetika on teadusharu , mis uurib juhtimise, sideteenuste, sidetehnika ja informatsiooni üldisi seaduspärasusi nii tehnilistes, looduslikes kui sotsiaalsetes süsteemides. Praktilises teoloogias nimetatakse küberneetikaks õpetust kiriku valitsemisest ja juhtimisest. (Vikipeedia, 2014)
Küberneetika väljakujunemine algas alles pärast Teist maailmasõda . Küberneetika sünniga seostatakse 1948. aastat, mil ilmus Norbert Wieneri raamat ,,Küberneetika ehk juhtimine ja side loomas ning masinas’’. Selles töös näitas silmapaistev ameerika matemaatik esimesena täpselt üldise juhtimisteooria loomise teed ja pani aluse erinevate süsteemide juhtimise ning side probleemide uurimismeetodite ühtsusele. Vahetu tõuke juhtimisprobleemide intensiivseks uurimiseks andsid konkreetsed praktilised ülesanded, nagu arvutite loomine ja kasutamine, kasuliku signaali eraldamine temaga kaasnevast mürast, mõningad neurofüsioloogia ülesanded jne. Mitmed eelnevalt uuritud teaduslikud suunad on nüüdseks moodustanud küberneetika põhituuma ning olnud arengul tõukavaks jõuks. Ligi 120 aastat on tegeldud reguleerimisteooria ja tagasisidestatud süsteemide teooriaga (Maxwell, Võšnegradski). Üle 60 aasta on möödunud ajast, mil lülitusskeemide uurimisel hakati rakendama loogika algebrat e. Boole ’i algebrat (nõukogude teadlased Šestakov ja Gavrilov, jaapanlane Nakasimo). Numberarvutite loomise ideid arendasid Pascal ja Leibnitz ning neid täiustas XIX sajandil Babbage . Küberneetika valdkonda kuuluvate tööde otseseks või kaudseks tulemuseks on võimsate universaalarvutite ilmumine , optimaalsete ja adaptiivsete juhtimissüsteemide loomine, operatsioonide juhtimise efektiivsete meetodite väljatöötamine jpm. ( Lerner , 1973) Juhtimise alused küberneetikas olid esmakordselt avastatud ja välja töötatud Stefford Beer’i poolt 1960-ndatel aastatel. Ta laiendas masinteaduse teoreetilist alust lisaks veel majanduslikuks ja sotsiaalseteks süsteemideks. Antud teooria ei piirdu vaid tööstuslike ja kommertsettevõtete määratlemisega, vaid samuti puudutab kõikide ülejäänud organisatsioonide juhtimist. Selle all võib mõista nii eraettevõtteid kui ka suurorganisatsioone, era- kui ka avalikku sektorit, ametiühinguid, poliitorganeid, töö- kui ka eraelu. (Vikipeedia, 2014)
Küberneetika aluseks on idee ühtse lähenemisviisi võimalikkusest erineva iseloomuga juhtimisprotsesside uurimisel. Selle idee jõud on selles, et ta võimaldab lisaks ühisele metodoloogialisele käsitlusele luua võimsa matemaatilise aparaadi protsesside kvantitatiivseks kirjeldamiseks ja keeruliste ülesannete lahendamiseks. See aparaat rajaneb informatsiooniteooria, dünaamiliste süsteemide teooria, algoritmide teooria ja tõenäosusteooria meetoditel . Küberneetika üheks põhiliseks iseärasuseks on see, et ta ei vaatle juhitavaid süsteeme staatilistena, vaid nende liikumises ja arengus. Süsteemide uurimine liikumises muudab põhjalikult nende käsitlust , võimaldab nii mõnigi kord avastada seaduspärasusi ja teha kindlaks fakte, mis muidu oleksid jäänud avastamata. Küberneetika ei käsitle süsteeme üksteisest isoleerituna, vaid uurib nende teatud ühendust, milleks kõige üldisemalt võttes on kogu universum. See teadus peab arvestama ja arvestabki kõiki mitmekesiseid seoseid, mis seaduspäraselt moodustuvad keeruliste süsteemide üksikosade vahel ning mis määravad nende omadused, käitumise, arengu, hävimise ja taastumise. Samuti on küberneetilisele lähenemisviisile iseloomulik keskkonnamõju arvesse võtmine juhtimissüsteemides toimuvate nähtuste vaatlemisel. Masinteaduse eesmärkideks on kindlaks määrata olulised faktid, mis on omased kõigile juhitavatele süsteemidele, välja selgitada juhitavatele süsteemidele omased kitsendused ja määrata kindlaks nende päritolu, leida üldised seadused, millele juhitavad süsteemid alluvad ning kontrollida kõiki tegevusi praktikas ning inimeste näitel. (Lerner, 1973)
Küberneetika kui teadus juhtimisest ei uuri kõiki süsteeme üleüldse, vaid ainult juhitavaid süsteeme. See-eest hõlmab küberneetika rakendusvaldkond vägagi erinevaid süsteeme – tehnilisi, bioloogilisi ja ökonoomilisi. Juhitava süsteemi üheks eripäraks on võime muuta oma liikumist, juhtimise toimel üle minna erinevatesse seisunditesse. Nii võib auto, vastavalt sellele, kuidas teda juhitakse, liikuda erinevates suundades ja erineva kiirusega, asuda ruumis mitmesugustes punktides. Sõltuvalt käkslustest võib üks ja seesama sõjaväekoondis sooritada erinevaid operatsioone. Temperatuur tõuseb või langeb külmutuskapis olenevalt sellest, kas külmutusagregaat on sisse või välja lülitatud. Kui on tegemist juhitava süsteemiga, siis eksisteerib alati teatud hulk võimalikke liikumisi , mille hulgast valitakse välja eelistatav liikumine. Kus puudub valik, seal ei ole ja ei saa olla ka juhtimist. (Lerner, 1973)
Küberneetika ehk masinteadus on alles peale Teist maailmasõda väljakujunenud noor teadus, mis uurib juhtimist ja seoseid mehhanismides ning ühiskonnas. See on väga mitmekülgne, kitsahaardeline, kuid teisalt üldistatud teadus, mis hõlmab endaga teisi arvukaid uurimisalasid ning nad koos moodustavad lahutamatu terviku. Mitmed uurijad ning teadlased on küberneetika alustaladele tuginedes välja töötanud oma visioonid ja teooriad, silmapaistvamateks kujudeks on Norbert Wiener ning Stefford Beer.
KASUTATUD KIRJANDUS
Lerner, A. (1973). Algteadmisi küberneetikast. Tallinn: Valgus.
Vikipeedia, vaba entsüklopeedia (27.03.2014). https://ru.wikipedia.org/w/index.php?title=%D0%A3%D0%BF%D1%80%D0%B0%D0%B2%D0%BB%D0%B5%D0%BD%D0%B8%D0%B5_%28%D0%BA%D0%B8%D0%B1%D0%B5%D1%80%D0%BD%D0%B5%D1%82%D0%B8%D0%BA%D0%B0%29&oldid=62178835 (30.03.2015).
Vikipeedia, vaba entsüklopeedia (27.10.2014). http://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%BCberneetika (30.03.2015).
Web Dictionary of Cybernetics and Systems (2002). http://pespmc1.vub.ac.be/ASC/CYBERNETICS.html (30.03.2015).