Usk või uskumatus (1)

Usk või uskumatus
Usk – mis see on? Kui selle sõna definitsiooni otsida, siis leiab paksudest raamatutest umbes sarnase sellele ″ Religiooni lähtealus ja tema põhimõtted. ″. Siiski ulatub usk kaugemale kui vaid raamatu definitsioon. Mõnele on see mõte kogu eluks, teine on lugenud läbi piibli ning arvab , et ta teab kõike, mida vaja. Kolmas ei pea seda üldse tähtsaks.
Palju on inimesi, kes usuvad, austavad ja järgivad oma valitud usundit. Maailmas on seitse põhiusundit : kristlus, juutlus , budism , taoism, budism, islam , hinduism. Usklikke on kolme tüüpi : ateistid , kes ei usu jumalasse, agnostikud, kes kahtlevad jumala olemasolust ja usklikud, kes usuvad. Ei osa öelda, keda kõige rohkem on. Idamaades on usklikke ~ 70%, Põhjamaades kõvasti vähem. See võib olla ka tingitud faktist, et idamaades elavad inimesed põlvkonniti koos ja seetõttu on usu mõju, traditsioonid tugevamalt kinnitunud.
Uskumise ja uskmatuse tagab mingil määral kindlasti ka vanemate suhtumine sellesse. Kui lapsepõlvest saadik ollakse pühapäeviti kirikus käinud ja elatakse 10 käsu järgi, siis kindlasti peetakse neid kombeid ka edaspidi au sees. Kui aga ollakse usu suhtes tõrges ning ei peeta sellest eriliselt lugu, ei hakka see üldjuhul ka edaspidises elus suurt rolli mängima. Uskuma hakkavad ka need, kes on elus palju läbi elanud. Nad leiavad usust lohutust. Kiivalt uskuvad inimesed seavad lausa usu järgi oma elu. Eriti idamaade usundite austajad, näiteks võtavad hommikused ning õhtused palvused.
Usk ja selle järgi elamine on juba väga vana tava. Mitmed usuharud on arenenud mitmeid tuhandeid aastaid ja selles on paljude inimeste mõtteid ning elutarkusi. Usundid käsitlevad tavaliselt pahesid, millest tuleks üle olla ning üritavad inimesi võrdsustada. Tegelikult on usu, kui sellise välja mõtlejaid väga targad olnud. Sellega panid nad inimesed millessegi uskuma ning millegi järgi elama. Usk viib tihtipeale edasi ka kõige raskematel perioodidel. Inimesed, kes usuvad, saavad üle raskustes, sest neil on vaimne tugi. Usk seab tihtipeale ette piirid ning normid, millest üle ei astuta. Elatakse selle järgi, mida nad usutakse.
Samas ei ole religioossed ainsad, on ka loodususk. Näiteks ürgajal usuti ju et loomadel, puudel ning loodusnähtustel on hinged . Näiteks indiaanlased uskusid, et nende eelkäiad on rebased , hundid , kotkad või muud loomad. Mõnes usundis peeti enne jahile minekut rituaale jahiõnne saamiseks. Selliseid usundi pooldajaid nimetatakse paganates. Ka muinaseestlased olid taarausulised . Seetõttu on meil hiied , pühatammikud. Ka praegu on Eestimaa pinnal üpriski palju inimesi, kes pole oma muistsest usundist loobunud .
Praeguses ühiskonnas on ka neid, kes võtavad endale mingi usu moe pärast. Kas siis selle pärast, et niiöelda äge olla või nõuab nende arvates seda ühiskondlik positsioon. Sellisel juhul väljas pool koduseinu ehk tunduvadki, et nad on valinud endale kindla usundi, käivad kirikus ning peavad usupühi. Kuid tegelikult pole nad seda vähemalgi määral.
Ateistid on need, kes ei usu ühtki usundit ega kummarda ühtki jumalat. Ka nende peale ei saa halvasti vaadata, sest igal inimesel on õigus valida oma tee ning oma moodus elus toime tulla. Need inimesed rajavad endale ise seadused ning teavad ise, mis on neile hea ning mis halb. Sellised inimesed vajavad kindlasti rohkem pealehakkamist ja enesekontrolli, sest neid usk ei piira vaid nemad peavad seda ise tegema.
Nagu ma juba enne ütlesin, valib iga inimene endale oma tee, oma usu. Iga inimene teab, kas ta usub endasse, loodusesse või teatud religiooni. See on vaba valik ja kellelegi ei peaks seda peale suruma , samuti kedagi tema usu pärast ära põlgama.