USA sünd (3)

Ameerika Ühendriikide sünd
Enne eurooplaste tulekut elas Põhja-Ameerikas üle 400 erineva indiaani hõimu. Indiaanlased asustasid Ameerika arvatavalt 25000 aastat tagasi, saabudes sinna Aasiast. Nad kõnelesid erinevaid keeli ning samuti erinesid ka nende tegevusalad. Sageli olid hõimud üksteisega vaenusuhetes.
Esimesteks eurooplasteks Põhja-Ameerikas olid hispaanlased. Nende kõrval võis kohata ka inglasi , prantslasi, hollandlasi ning teisigi rahvaid.
Avastajatele ja kaupmeestele järgnesid väljarändajad kogu Euroopast. Enamik asunikke tuli Inglismaalt. Suurem osa väljarändajatest pärines usuliselt või poliitiliselt allasurutud kihtidest. 1607. aastal rajati esimene püsiv Inglise koloonia Jamestown Virginias. Inglise puritaanid asustasid Uus-Inglismaa- tänapäeva Ameerika Ühendriikide kõige kirdepoolsemad rannikuosariigid. Prantsuse hugenotid rajasid oma koloonia – Carolina- idaranniku lõunaossa. Ameerikasse asustati vägivaldselt ümber ka vargaid , röövleid ja kerjuseid, kellest Euroopast taheti lahti saada.
Uues Maailmas läbi lüüa ei olnud kerge, tingimused olid Ameerikas sootuks teised kui Euroopas. Kolonistide hulgas olid sagedased epideemiad ja haigused ning tihti tuli kannatada nälga ja puudust- umbes 2/3 Ameerikasse asunuist suri.
Paljudel riikidel oli 17. sajandi algul Põhja-Ameerikas kolooniaid. Omavahelistes sõdades jäid sajandi lõpuks peale inglased ja prantslased .
18. sajandil jätkusid võitlused ülemvõimu pärast Põhja-Ameerika kolooniates inglaste ja prantslaste vahel. Prantsuse asumaad osutusid siiski vähem elujõulisemaks. Prantsusmaa asumaadesse voolas palju sellist rahvast, kes polnud harjunud püsiva tööga. Seetõttu kannatasid Prantsuse kolooniad elanike vähesuse all. Kolooniate valitsemisel lokkas korruptsioon . Kõik see kergendas asumaade vallutamist inglaste poolt. Lõplikult kaotasid prantslased oma asumaad 1763. aastal Seitsmeaastase sõja tagajärjel.
Esimesed Ameerikasse jõudnud eurooplased hakkasid indiaanlasi kutsuma punanahkadeks- põhjuseks oli indiaanlaste seas laialt levinud komme kaunistada pidulike sündmuste puhul nii keha kui ka nägu punase värviga. Indiaanlased nimetasid valgeid omakorda kahvanägudeks.
Indiaanlased suhtusid eurooplastesse esialgu heatahtlikult. Vaen algas siis, kui kaupmeeste asemel hakkasid saabuma ümberasujad, kelle voolul ei näinud lõppu tulevat. Arusaamatused tekkisid kas või maa ostmisel , sest indiaanlaste jaoks oli arusaamatu, kuidas maad üldse osta või müüa võib. Seepärast ei peetud lepingutest kinni, mis omakorda tekitas arusaamatust valgete leeris.
Indiaanisõjad algasid 17. sajandil, mis kestsid pea poolteist sajandit. Indiaanlaste katsed valgetest oma mandril vabaneda osutusid jõuetuks, kolonistid olid paremini relvastatud. Pealegi puudus indiaanlaste erinevate hõimude vahel koostöö, mida eurooplased ära kasutasid. Viimase tõsisema katse kolonistidest vabanemiseks tegid indiaanlased Seitsmeaastase sõja ajal, toetades prantslasi inglaste vastu. Kuigi enamik forte õnnestus indiaanlastel isegi vallutada, jäädi hiljem siiski valgetele sõjaliselt alla. 19. sajandi alguseks olid indiaani kultuurid idarannikul praktiliselt hävitatud ning põliselanikud kaugele läände tõrjutud.
Põhja-Ameerika idarannikule oli 18. sajandi keskpaigaks kujunenud 13 inglise kolooniat. Põhjapoolsetes asumaades levis farmerlik põllumajandus ning lõunapoolsetes asjumaades rajati hiigelsuuri puuvilla- ja tubakaistandusi. Kuna tööjõudu ei jätkunud, hakati lõunapoolsetesse kolooniatesse Aafrikast laev laeva järel neegerorje sisse vedama.
Kuigi kolooniad kuulusid Inglismaa ülemvõimu alla, ei sekkunud valitsus esialgu kolooniate siseasjadesse. Kuningavõimu esindas kuberner, kel oli vetoõigus. Igal koloonial oli seadusandlik esinduskogu ning omavalitsus .
Seitsmeaastase sõja käigus oli Inglismaa oma kolooniate kaitseks toonud Ameerikasse suure sõjaväe, mis vajas majutamist ja ülalpidamist. Kolonistide kasvav jõukus tekitas soovi nende maksukoormust suurendada. Inglismaa tollipoliitika takistas kolooniate majanduslikku edenemist. Nii tuli toorainet Inglismaale müüa suhteliselt madalate hindadega, aga kolooniates toodetavaid valmiskaupu Inglismaal müüa ei tohtinud.
Inglismaa poliitika kolooniates viis vaenusuheteni. Inglise sõjaväge hakati vaatama kui vallutajaid ning lõpuks keelduti makse maksmast, põhjendusega, et kolooniad ei olnud makse kehtestavas Inglise parlamendis esindatud . Hakati boikoteerima Inglismaa kaupu.
Esimene relvakokkupõrge inglise sõdurite ja kolonistide vahel toimus 1775. aasta aprillis, mil Inglise väed üritasid Bostoni lähedal asunikelt relvad ära võtta. Üle kogu maa loodi kolonistide relvaüksusi. Bostoni alla kogunes umbes 15000-meheline vägi. Legendi järgi pärineb siit ka Ameerika lipp : üks kolonist oli pannud teiba otsa oma triibulise voodikoti.
Esialgu ei seadnud kolonistid eesmärgiks täielikku lahkulöömist Inglismaast. Iseseisvusmõtte kujundamisel oli suur mõju 1776. aasta algul kirjanik Thomas Paine 'i kirjutatud lendlehel. 4. juulil 1776 võttis kontinentaalkongress vastu iseseisvusdeklaratsiooni. Selle koostajaks oli Thomas Jefferson. Deklaratsioon kuulutas 13 kolooniat iseseisvateks osariikideks. 4. juulit tähistavad ameeriklased iseseisvuspäevana.
Väljakuulutatud iseseisvus tuli ameeriklastel kätte võidelda. Bostoni vallutamine jäi esialgu ainsaks kolonistide eduks . Inglise armee oli suurem, paremini relvastatud ja parema väljaõppega. Ameeriklastel olid vastu panna vaid vabatahtlike salgad. Otsustavaks sai siiski see, et erinevalt inglise palgasõduritest võitlesid ameeriklased oma maa ja vabaduse eest. 1777 . aastal saavutasid ameeriklased Saratoga lahingus esimese suurema võidu Inglise vägede üle. Ameeriklased said toetust ka Prantsusmaalt ning pärast vahelduva eduga kulgenud sõjategevust piirasid ameeriklased Yorktowne'i all Inglise väed sisse ja sundisid kapituleeruma. Ameeriklased olid saavutanud Iseseisvussõjas võidu. 1783. a sõlmitud Versailles ' rahuga kuulutati endised asumaad vabadeks ja iseseisvateks riikideks.