Ameerika Ühendriikide sünd (0)

Ameerika Ühendriikide
sünd
Põhja-Ameerika koloniseerimine
Nii nagu Lõuna-Ameerikas, olid ka Põhja-Ameerika esimesteks
eurooplasteks hispaanlastest vallutajad ­ konkistadoorid.
Hispaanlastele järgnesid inglased, prantslased, hollandlased ning
teised rahvad.
Väljarändajate seas oli maata talupoegi, käsitöölisi, kaupmehi, lihtsalt
seiklejad, kuid ka usulistel motiividel kodumaalt lahkunuid.
Suurt rolli kolooniate rajamisel mängiski emigrantide usuline taust.
17. sajandi alguseks oli Põhja-Ameerikas kolooniaid paljudel riikidel,
sellega kaasnes ka omavaheline konkurents ning võitluses jäid esialgu
peale inglased ja prantslased.
Edasine võitlus võimu pärast kolooniates viis prantslaste järkjärgulise
väljatõrjumiseni.
Lõplikult kaotasid prantslased oma asumaad Põhja-Ameerikas 1763.
aastal Seitsmeaastase sõja tagajärjel.
Kolooniad vs kuningavõim
18. sajandi teisel poolel teravnesid asumaade ja Inglismaa suhted.
Seitsmeaastase sõja ajal oli Inglismaa oma kolooniate kaitseks toonud
Ameerikasse arvuka sõjaväe, mida pärast sõja lõppu ära ei viidudki.
Sõjaväe majutamine ja ülalpidamine pandi asumaade elanike õlule.
Samal ajal hakkas London sihiteadlikult takistama kolooniate
majanduslikku arengut.
Kolonistide kasvav jõukus oli Londonile samuti pinnuks silmas ja
ärgitas asumaades uusi makse kehtestama.
Tõsist pahameelt ja vastuseisu tekitas asunike hulgas ka Inglise
valitsuse otsus keelata kolonistidel rajada oma asundusi lääne pool
Apalatsi mäeahelikku.
Mida nõrgemaks jäi side Inglismaaga, seda enam hakkasid kolonistid
end tundma ameeriklastena ega saanud heaks kiita Inglise valitsuse
poliitikat.
Ameerikasse jäetud sõjaväele hakati vaatama kui vallutajatele. Asuti
boikoteerima Inglise kaupu ja keelduti makse maksmast või nõuti
nende alandamist.
Maksudest keeldumist põhjendati tõsiasjaga, et asumaadel ei olnud
oma esindust Inglise parlamendis.
Inglased püüdsid ameeriklaste vastupanu relva jõul maha suruda.
Esimene relvakokkupõrge Inglise sõdurite ja kolonistide vahel toimus
1775. aasta aprillis, mil Inglise väed väikese Lexingtoni kindluse juures
Bostoni lähedal üritasid asunikelt relvi ära võtta.
Üle kogu maa loodi kolonistide relvaüksusi. Bostoni alla kogunes
umbes 15 000-meheline vägi.
Legendi järgi pärineb siit ka Ameerika lipp: nimelt pannud üks
kolonistideks teiba otsa oma triibulise voodikoti.
Poliitiline karikatuur, mis kutsus Ameerika kolooniaid Briti valitsuse vastu
ühinema (1754)
Iseseisvuse väljakuulutamine
Järjest populaarsemaks muutus mõte kolooniate lahkulöömisest ja
iseseisvumisest.
1776. aastal tuli Philadelphias kokku teine kontinentaalkongress, kus
senise alalhoidliku suhtumise asemel pääses maksvusele poliitilise
iseseisvumise nõudmine.
Kontinentaalkongress, millest kujunes ameeriklaste kõrgeim
võimuorgan ­ Kongress otsustas luua regulaararmee ja valis selle
ülemjuhatajaks Virginia plantaatori George Washingtoni.
4. juulil 1776 võttis kontinentaalkongress vastu Virginia advokaadi ja
istanduste omaniku Thomas Jeffersoni koostatud
iseseisvusdeklaratsiooni.
Deklaratsioon kuulutas kõik 13 kolooniat iseseisvateks riikideks.
4. juulit tähistavad ameeriklased iseseisvuspäevana.
Iseseisvussõda
Riigi olukord oli ameeriklaste jaoks 1776. aasta suvel äärmiselt
keeruline ja väljakuulutatud iseseisvus tuli alles rasketes lahingutes
kätte võidelda.
Sõjaline ülekaal oli vormiliselt kindlasti inglaste poolel. Nende sõjavägi
oli paremini välja õpetatud, relvastatud ning varustatud.
Ameeriklaste sõjajõuks olid sõjaliselt väljaõpetamata ja tagasihoidlikult
relvastatud vabatahtlike salgad. Probleemiks oli lahingumoona,
riidevarustuse ja toidu puudus. Pealegi tuli vabatahtlikel sõjapidamise
kõrval mõelda ka oma majapidamise ja pere ülalpidamisele.
Kaugemas perspektiivis aga osutus ameeriklaste vastupanu edukaks.
Oluliseks teguriks oli kindlasti asjaolu, et erinevalt Inglise
palgasõduritest võitlesid ameeriklased oma maa ja vabaduse eest.
Samuti tõi edu senistest sõjapidamistavadest loobumine.
Uue taktikana võtsid ameeriklased indiaanlaste eeskujul kasutusele
lahkrivi. Erinevalt inglastest, kes sõdisid tollase tava kohaselt pikkades
tihedates viirgudes, asetusid ameeriklased hajusalt, tulistades
võimaluse korral puu või kivi tagant. Nende kaotused olid väiksemad
kui tihedalt koos võitleval vastaspoolel.
Ameeriklaste eesmärgiks oli pidada poliitilise ja sõjalise jõuna vastu seni,
kuni Inglismaa vastased nende nimel konflikti sekkuvad.
Ameeriklased saidki lõpuks toetust Inglismaa kauaaegselt võistlejalt ja
rivaalilt Prantsusmaalt, kes saatis 1788. aastal Ameerikasse oma
abiväed.
Prantsusmaa laevastik suutis edukalt vastu seista Briti Sõjalisele
üleolekule merel.
Ameeriklasi hakkas sõjaväljal edu saatma. Esimene suurem võit inglaste
üle saavutati 1777. aastal Saratoga lahingus. Edasine sõjategevus
kulges vahelduva eduga, kuid 1781. aastal piirasid ameeriklased
Virginias Yorktowne'i all Inglise väed sisse ja sundisid nad
kapituleeruma.
1783. aastal sõlmitud Versailles' rahuga kuulutati endised asumaad
vabadeks ja iseseisvateks riikideks.
Uus riik ­ Ameerika Ühendriigid
Riikliku iseseisvuse kätte võidelnud ameeriklased seisid pärast
vaenutegevuse lõppu silmitsi silmanähtava majandusliku ja sotsiaalse
kaosega.
Tuli leida lõplik lahendus kujuneva riikluse vormistamiseks. 1787.
aastal asuti välja töötama põhiseadust.
Vastandusid erinevad lähenemised: ühed pooldasid tugevat
keskvõimu, mida Ameerikas hakati nimetama föderaalvõimuks, teised
nõudsid osariikidele demokraatia ja kodanikuvabaduste kaitseks
suuremaid õigusi.
1789. aastal kehtima hakanud põhiseadus fikseeris föderalistliku suuna
võidu. Uus riik sai ametlikuks nimeks Ameerika Ühendriigid (United
States of America ­ USA).
Föderaalvõimud tegelesid riigi rahanduse, kaitse, välispoliitika ja
maailmakaubanduse küsimustega.
USA-ga liidetud uued territooriumid ­ maad Apalatsidest Missisippi
jõeni ­ ei jagatud olemasolevate osariikide vahel, vaid jäeti üldiseks
vabaks kolonoseerimiseks. Sätestati põhimõte, et kui mingile alale on
asunud vähemalt 60 000 meest, võib moodustada uue osariigi.
USA esimeseks presidendiks valiti 1789. aastal George Washington,
kes oli sellel kohal kaks nelja-aastast ametiaega.
Tänu George Washingtoni oskuslikule poliitikale kujunes presidendist
keskne ametikoht võimustruktuuris.
Oluliseks sammuks oli ka täiesti uue pealinna ­ Washingtoni ­
rajamine, mis välistas võimalikud osariikidevahelised pinged, kui mingi
linn oleks valitsuse poolt välja valitud.
Uue pealinna asukohaks sai asustamata maa Marylandi ja Virginina
piiril, mis oli võrdselt juurdepääsetav nii lõunast kui põhjast.