Unustatud väärtused (5)

Unustatud väärtused
Aastatega on väärtushinnangud muutunud. Kui vanasti väärtustati armastust ja abielu, siis tänapäeval pannakse paari vihkamine ja rikkus. Teismeliste jaoks on tähtis välimine ilu, aga selle taga peitub tõelisus-sisemine ilu, mida ei hinnata enam. Vanem põlvkond arvab , et kes ei mäleta minevikku,sellel pole ka tulevikku. Öeldakse, et meie võimsa mälu põhifunktsioon on unustus. Ometi on teisigi võimalusi ning omakasu eesmärgil unustatakse inimlikud väärtused. Tagajärjeks on olukord, kus elu pole enam midagi väärt.
Miks kipub tänane ühiskond unustama? Vaadates enda eakaaslasi, tuleb nutt kurku, sest paljud peavad Eesti Vabariiki isenesestmõistetavaks nähtuseks. Sama on ka tähtpäevade ja traditsioonidega. 24.veebruar on kooliskäivatele õpilastele lihtsalt üks puhkepäev .Noorte mälus puuduvad mälestuspildid iseseisvuse puudumisest. Praeguses ühiskonnas ei ole suuri ühendavad tunded, mida tekitasid näiteks laulev revolutsioon ja 90 aasta eest toimunud Vabadussõda. Ainkesed , kes suudavad hoida, meie keelt ja kultuuri ning aastatepikkust ajalugu on vanema generatsiooni esindajad Eestis, sest nemad on üle elanud rasked ajad ja teavad ,mis tähendab eestlus ja eelstlane olla. Kuigi eesti keel on pidanud tugevalt vastu paarsada aastat on noortel seisukoht, et kui juba nii kaua on keel püsinud ,siis kuhu see ikka kaob. Ei mõisteta, et kui minnakse välismaale paremat elu otsima , siis kaob ka isamaa armastus ja see vähenegi partiootlikkus hävib.
Üheks muret tekitavaks asjaoluks on kindlasti paljude vanemate kiire elu, mis hõlmab tööd ja igapäevaseid toimetusi, jättes lapsed tagaplaanile. Kõige lihtsamad tavapärased tegemised jäävad käimata: kas kinos , pargis, loomaaias , sest pole aega pühenduda. On ainult töö, töö ja veel kord töö. Isegi vanavanemad turvakodus või kaugel Saaremaal jäävad külastamata, küll lapselapsed käivad, kui neid mahti on sinna viia. Tagajärjeks on omavaheliste suhete hääbumine ja ühtne kokkukuuluvustunne perekonnaga. Väga inimlikud asjad juhtuvad ununema, sest on suuremad mured, kui helistada sõbrale, et soovida palju õnne sünnipäevaks või küsida, kas vanaisa tuleb toime. Vanasti ei hakatud enne söömagi, kui kogu pere laua taga ei istunud. Nüüd vaatab iga üks ise, kuidas leivapätsi kätte saab. Nii polegi vist imestada, et vabaduse saabudes kiirelt materialismi kukkusime. See, mis enne tundus kauge , sai ühtäkki kõigile kättesaadavaks, ole vaid mees ja rüga tööd teha, küll siis ka rikkus tuleb. Kahju, et pealiskaudne ja rahaline mõtteviis meie elu saadab .
Ma arvan, et Balcaz , raamatus Isa Goriot , seletab ideaalselt lahti ,kui suur on raha võim. Isegi oma enese liha ja veri lööb küüned selga . Tütred kasutasid rikka isa suuremeelsust ja armastust ära, et osta ilusaid asju: riideid, aksessuaare. Neile meeldib elada üle oma materiaalsete võimete,sest naiste mehed ei anna neile kõike,mida ihaldatakse, saades isalt luksust, millal iganes. Tüdrukud nautisid kõrgklassis olemist. Neidudel puudusid tunded, armastasid vaid raha, oma isa, aga mitte. Tõestus on selles, et kui isa lõpuks sureb, siis tütred ei ilmu isegi matusele. Mina usun, et tegelikult peaksid perekond, sugulased ja sõbrad olema kõige hindamatud väärtused, sest lähedased on ju kullast kallimad. Tihtipeale loobutakse tunnetest või aetakse sassi materiaalsus reaalsusesusega, jõudes maailmas edasi teisi ära kasutades.
Kõlbelised väärtused tänapäeval. Kui madalale saab inimene langeda? Enda keha müümine on languse tipp. Inimväärikuse puudumine tähendab minu jaoks prostitutsiooni. Eestis prostituudiks olemine on seksuaalsete teenuste müük raha eest. Ma eeldan, et prostitutsiooni kasv on eriti suur nüüdses maailmas, kuna majanduslikud olud on kehvad ning töötus on suur ja pakkumised on ahvatlevad, isegi tavalisele korralikule väärikale inimesele, kellel ei ole valikut, sest lapsed on vaja toita ja maksud vajavad maksmist. Veel võivad ohvriteks olla noored naiivsed naised, kes on kooli pooleli jätnud ja peavad elus muul moel hakkama saama, kui ametlikult tööl käimine, sest puudub haridus , mis on vajalik heale töökohale kandideerimiseks.
Hiljuti vaatasin dokumentaalfilmi „Ilus räpane linn“, kus kirjeldati Londoni ja New York ´i vahelist äri. Immigrandid müüvad oma organeid, riskides eluga, et saada raha. Selle eest
ostetakse ebaseaduslikult dokument, mis kinnitab, et on olemas isik, kes eksisteerib, saades kõik õigused olemaks inimene. See ei tähenda ,et nad ei ole inimesed, vaid seda, et eelmises riigis, kus elati polnud inimesele vääriline elu, sest elamiseks olid standardid kõlbmatud. Ilma kodanikuks olemimise staatuseta pole neil ju midagi. See on lootusetu seisund, kuid siiski annab inimesele lootuse paremaks eluks. Miks inimesed teevad selliseid jubedaid tegusid ? Muidugi selle pärast, et el jääda ellu kuskil mujal, kus valitseb sobilik keskkond edasi liikumiseks. Kas jääda oma sünnimaale, või põgeneda ,ja alustada uuelt puhtalt leheküljelt. Kuigi peab tõdema, et inimese elul on väike väärtus. Võib-olla olen ma egoist, kes nii arvab, sest ,kes selle läbi on teinud ,arvab ,et oli ainus tee ellu jäämiseks üldse.
Maailma kultuurid ja ellusuhtumised on erinevad. Täna tundub, et koos materiaalse heaoluga on kadunud ka väärikus ja lugupidamine ning unustatud väärtused, mida rahas mõõta pole võimalik. Paraku elame kapitalistlikus ühiskonnas ja ei saa muuta suuri asju, tuleb alustada muutmist iseendast ja alustada väikestest tegudest. Hea emakeeleoskus , oma kultuur, demokraatia – kas me mõtleme vahel, mida need meie jaoks tähendavad?