Unit 2 sõnad (0)

Jüri Vilmsi lühike elulugu
Jüri Vilmsi võitlusrikas ja saatuslik  elutee  (13.03.1889 - 13.04.1918)
1901. aasta sügisel võeti vastu Pärnu gümnaasiumi 2. klassi 12-aastane tugevaõlgne ja tragi 
Pilistvere poiss Jüri Vilms. Juba karjapoisina oli ta endast suurematele külapoistele, kes talle olid liiga 
teind,   tõotanud,   et   oodaku   need,   kui   ta   kord   advokaadiks   saab,   küll   ta   siis   neile   õigust   mõistab. 
Gümnaasiumi astumisega tegi ta selle ihaldatud kutse poole esimese sammu. Selle mõisaehitustöölise-
talurentniku poja haridustee ei olnud aga majanduslikult kerge. Vanemaile teinud raskusi kooliraha 
tasumine, esimesel õppeaastal pidanud vanemad müüma isegi oma ainukese lehma, et tasuda kooliraha. 
Andeka  õpilasena vabastati Vilms varsti õpperahast ja hiljem pea kogu gümnaasiumis õppimise aja 
teenis ta endale ülalpidamiseks raha  tundide  andmisega kaasõpilastele. 
Pärnu gümnaasium oli aastakümnete jooksul olnud eesti poiste kadakasaksastumise ning truude 
riigiametnikkude ettevalmistuskohaks. Vilms rajas oma klassikaaslastega ja kaasõpilastega uue ajajärgu 
kogu Pärnu  noorsoo  elus. Veel 1904. a.  kurdab  Vilms illegaalses õpilasajakirjas ' Taim'  nr. 1, et Pärnu 
gümnaasiumis õppivat umbes 200 eesti poissi, kuid  vaevalt  pooled neist tunnistavad end eestlaseks. 
Varem oli selline ümberrahvustamisprotsess toimunud pidevalt, takistamatult, kuid nüüd oragniseerusid 
õpilased ja  astusid  ise selle vastu võitlema. 1904. aasta sügisel rajati Vilmsi ja tema klassikaaslaste 
algatusel  ning juhtimise illegaalne õpilasring ' Taim' . Algul oli noorsoo  meelsus  opositsiooniline ja 
rahvuslik, kuid 1905. aasta lähenedes muutus õpilaste meelsus sotsialistlik-radikaalseks. Samal ajal 
tekkis selliseid illegaalseid õpilasringe ka muja: Tartus, Tallinnas, Kuressaares, Paides ja mujal, ning 
algas uue ajajärgu kuulutamine eesti kultuuri arengus ja ajaloos. Vana Lorenzsonn kirjutas ikka veel 
'  Perno  Postimehes' , et Vene  keiser  valitsevat jumala asemikuna maapeal. A. Grenzein seletas, et Vene 
keiser olevat eestlastele ' jäädav kuldvara' . Usk Vene tsaaridesse ja Venemaa vägevusse säilis teatud 
osas haritlastesja rahvas kuni 1917. aasta Veebruarirevolutsioonini. Kostis hoiatavaid hääli, et eestlased 
ei segaks end poliitikasse ja oleksid ülimal määral riigitruud. Usk eesti rahvasse ja tema elujõusse oli 
väike, möödunud sajandi lõpust on teada terve rida nimekategi meeste kurtmisi, mis ennustavad eesti 
rahvale kadu.
Uue ajajärgu kuulutajaiks said aga need, kellest seda kõige vähem  oodati  - noored 1905. aasta 
eelses   õhkkonnas   oli   ' Taime'   ringkonnas   täielikult   kadunud   keisritruudus,   tunnistati   omaks   ja 
propageeriti demokraatlikku mõtlemisviisi ja riigi korda. Noorsoo kaudu hakkas demokraatia-mõte 
levima   ikka   laialdasemaisse   hulkadesse,   valmistades   pinda   Eesti   iseseisvusele.  Vilmsi   näeme   neil 
aastail   aktiivse   juhtiva   tegelasena   ' Taimes'   organiseerimas,   kõnelemas   ja   juhatamas,   samuti   on   ta 
mõnda aega ringi illegaase häälekandja ' Taim'  toimetajaks. ' Taim'  on jätnud  kahtlematult  rohkesti 
jälgi   kõigile   selle   ümber   koondunud   noortele.   Peale   muu   oli   ringil   oma   korralik   illegaalne 
raamatukogu, mille köidete arv Vilmsi ajal tõusis juba üle tuhande. 
Pärnu õpilased elasid kaasa Noor-Eesti liikumisele ja 1905. aasta revolutsioonipäevil haaras 
revolutsiooniline   liikumine   ka   õpilaskonda.   16-aastasene   Vilms,   tugevakasvuline    noormees ,   esines 
aktiivse ja huvitava revolutsiooni tegelasena. 
Saabus   raske   reaktsiooniaeg   –   1906.   Sama   õppeaasta   esimesel    semestril    heideti   Vilms 
gümnaasiumi 6.  klassist  välja. –   Vilmsi see ei heidutanud. Ta tegeles edasi ' Taimes' , kuid ühtlasi 
näeme  teda  aktiivse  tegelasena   juhtimas  sotsiaaldemokraatliku  partei  kohaliku  osakonna  tööd   –  ta 
agiteeris ja organiseeris nii tööliskonnas kui ka õpilaskonnas. 
Selline   Vilmsi   laialdane   tsaarirežiimi-vastane   võitlus   ei   jäänud   muidugi   sandarmitel   tähele 
panemata.   Teadaolevail   andmeil   on   Vilms   neil   õppeaastail   vähemalt   kolm   korda   politsei   poolt 
läbiotsitud ja üle kuulatud, ning kord pidi ta istuma nädalapäevad  vanglas  eeluurimise all. See ei 
murdnud  Vilmsi   optimismi   ja  vanglast  vaanenult  pani  ta   kõik  lootused   äsja  kokkuastunud  Vene  I 
Riiigituumale, kirjutades kohalikus ajalehes: ' Ja kui langevad meie saadikud – nende mõtted ei lange 
mitte, mõtted elavad edasi ja neil on suur tulevik! Meie valime jälle uued mehed, valime  niikaua , kui 
viimaks mõte võidab.'' Ning veel enam, samal ajal julges ta arvustada tollal  kehtinud  sõjaseadust, 
kirjutades: ' Sõjaseadus rõhub kui  lasu  kõigi meie rahva avalikkude ettevõminste kui ka sisemise elu 
pääl. Rahva edenemine  kipub  vägisi kängu jääma.''
Demokraatliku mõtte ja sotsialistliku õpetuse levitamine neil reaktsiooniaastail ei olnud kerge, 
kuid Vilms leidis väljapääsuteid. Vilms kõneles, töölised istusid kabelaudade taga või jälle käisid tema 
pool saksa keele tunnis, kõigil ees  saksakeelsed  raamatud, kuid Vilms kõneles saksa keele asemel 
hoopis tsaarivõimukukutamisest. Üks naiskaasnoor, kes käinud vaid korra sellisel koosolekul, ütleb, et 
tekkinud   hirmuvärinad,   kui   Vilms   kõnelenud   Eesti   töötava   rahva   võõraste   võimumeeste   alt 
vabastamisest, tsaari troonilt tõukamisest ja  revolutsioonist . 
Kuigi Vilms vabastati vanglast, jäeti ta politsei valve alla ja 190. a. suvel pidi ta põgenema 
Soome maapakku, kuid sellest hoolimata jätkas ta 1906/07. õppeaastal poliitilist tegevust. Nagu tema 
viimases kostikohas mäletatakse, on ta sel aastal hoidnud ja levitanud puudade viisi tsaarivalitsuse-
vastast kirjandust – seda on talle  saadetud apelsinikastides.
Koolist   väljaheitmine   oli   Vilmsile   teatud   mõttes   ' õnneks' ,   iseseisvalt   õppides   lõpetas   ta 
eksternina gümnaasiumikursuse 1907. a. kevadel, seega aasta varem kui ta oleks suutnud seda teha 
koolipingis. 
Sama aasta sügisel astus Vilms Tartu ülikooli õigusteaduskonda – õppima ala, millest ta juba 
poisikesena oli unistanud. Ülikooli astumisel polnud tal kopikatki raha ja ka vanematelt polnud  loota  
toetust, kuid küllalt oli Vilmsi  kindlast  tahtest. Ülikooli astunult liitub ta otsekohe demokraatlikult 
mõtlevate üliõpilastega, organiseerudes radikaalse  ilmega  EÜS ' Ühendusse' . See  organisatsioon  oli 
ametlikult   asutatud   alles   eelmisel   aastal,   kuid   tegelikult   oli   see   möödunud   sajandi   lõpul   algatatud 
demokraatliku  illegaalse  J.  Jaaksoni,  K. Pätsi,  M.  Martna   ja teiste  ümber  koondatud  ' jaakonlaste'  
rühmituse legaliseerimine. Vilms oli üks EÜS ' Ühenduse'  tähtsamaid liikmeid ja tõusis seal aasta 
pärast esimeheks. ' Ühenduse üheks tolle aja  kultuurilooliselt  tähtsamaks ürituseks oli üle maa rohkete 
kõnekoosolekute korraldamine, kus igal võimalikul juhul, ka loodusteadlikel ja arstiteaduslikel loenguil 
kõneldi ridade vahelt demokraatlikust korrast ja arvustatikehtivat Vene monarhistlikku režiimi. Vilms 
oli selliste kõnekoosolekute korraldajaks ja esines ise palju kordi  kõnelejana.
Jälgides dr. Hendrik Sepa  uurimust  Tartu Vene ülikooli üliõpilaskonna kohta  selgub , et Vilmsi 
üliõpilasaastail hakkas Vene haridusministeerium toestama Tartu ülikoolis oma reaktsioonipoliitikat. 
Keskvalitsus oli suutnud juba 1905. a. sündmused täielikult rahustada ja  likvideerida , ja nüüd hakati 
käima  endist  teed. Üliõpilaste õigusi, mis olid saavutatud 1905. aastal hakati kord-korralt kärpima ja 
kitsendama , Nii teatas haridusminister 14. juulil 1908. aastal, et ülikoolide juures keelatakse üliõpilaste 
esindajate tegevus. 1908/09. õppeaastal sisseastujate suhtes määras haridusminister kindlaks numerus 
clausus'e. Järgnes veel mitmeiki teisi kitsendusi.
Üliõpilased astusid oma õiguste kaitsmisele. 1908. a. septembris algasid üliõpilasrahutused, 
algul  loengute -streigi jm. Töötakistuste näol.  Rahutused  võtsid sellise  ulatuse , et isegi politsei meister 
oli   sunnitud   vahele    segama .   Ka   Vilms   olnud   üks   aktiivsemaid   kaasüliõpilaste   organiseerijaid 
mitmesugusteks   aktsioonideks   haridusministri   reaktsioonipoliitika   vastu.   Vilms   selgitanud   ja 
julgustanud oma kaaslasi: ükski võimu valitsus ja reaktsioon ei suuda rahvast  igavesti  hoida kammitsas 
– tuleb aeg, kus võidab  opositsioon  ja siis hindab ajalugu  igat  reaktsiooniääri vastavalt tema teenetele. 
Vilms oli visionäär. 
Tsaarivalitsuse-vastane   opositsioon,   demokraatlik   vool   oli   tollal   võrdlemisi   tugev,   kuid   ka 
valitsus talitas karmilt – rohkesti poliitilisi süüdlasi, ka üliõpilasi, istus  vanglates . Üliõpilaste seas 
tegutses organisatsioon Punane  Rist , mis kogus raha poliitiliste vangide ja kannatanute abistamiseks. 
Rahakorjamisest  võtsid  osa  paljud üliõpilased,  kursusevanemad,  teiste  seas ka  Vilms  oma  kursuse 
vanemana. Organisatsioonile sai aga jälile sandarmite valitsus. 1908. aasta suvel otsiti Vilms oma 
kodukohas Kablas läbi ja viidi vanglasse Viljandisse, kust ta umbes kolme nädala pärast kautsioni vastu 
vabastati.    1910 .   aastal   tuli   see  asi   ringkonnakohtu   istungil   arutusele   ja  Vilms   mõisteti   koos   teiste 
üliõpilastest kursusevanematega 3 nädalaks  aresti . 
Oma viimasel kooliaastal muutus Vilms ettevaatlikuks ja konspiratiivseks. Kord vangistati ta 
jälle kahtlusalusena valitsusvastaste lendlehtede levitamise pärast. Otsekohe pärast Vilmsi arreteerimist 
astunud aga kokku revolutsiooniline komitee, kuhu kuulus Vilms, ja järgnevatel öödel levitati linnas 
lendlehti endiselt. Politsei vabastanud Vilmsi, sest näinud, et lendlehti levitati edasi.
Advokaadina tuli Vilmsil veidi oma  senist  illegaalset  tsaarivalitsus -vastast võitlustaktikat muuta 
ja   nüüd   näeme   teda   Tallinnas   tegutsemas   avaliku   tegelasena   mitmesugustes   organisatsioonides. 
Illegaalset   tegevust   jätkas   ta   teatud   määrani   Tallinnaski   ja   tema   nimi   leidus   ka   Tallinna 
sandarmivalitsuses poliitiliselt kahtlaste isikute nimekirjas. 
Maailmasõda   vajutas   oma    pitseri    sellele    ajastule    ja   tolleaegsele   poliitilisele   elule.   Ent   ka 
sõjaolukorra ajal leidis Vilms võimalusi Eesti anatoomia lähemaks  kaalumiseks  ja propageerimiseks. 
Tuli   1917.   aasta   rebolutsioon.  Tsaarivalitsus   kukutati   ja   riigivõimu   hakkas    juhtima   Ajutine 
Valitsus. Vilmsil oli nüüd võimalus  asuda  täiesti legaalselt tegutsema ja just sellel perioodil – 1917 
aasta märtsist – 1918 aasta märtsini – on need päevad, mil Vilms kirjutas oma nime kustumatult Eesti 
ajalukku. Ka sellel perioodil sai Vilms vabalt tegutseda vaid 9 kuud – kogu ülejäänud elu pidi Vilms 
võimumeeste surve all tegutsema illegaalselt. 
Pärast Veebruarirevolutsiooni pühendas Vilms end täie jõuga poliitilisele tegevusele. Ei ole sel 
ajajärgul ühtegi suuremat rahvuslikku üritust, kus Vilms ei oleks juhtivalt tugev. Neil päevadel jättis ta 
jooksva   advokaaditöö   oma   abi   hooleks,   kuna  Vilms   ise   hakkas   Eesti   rahva   advokaadiks:   nõudma 
ammuigatsetud õigusi, võitlema Eesti iseseisvuse eest.
28. novembri otsusega loodi tõeliselt Eesti riik ja irduti Venemaast, kuid ei määratud lähemalt 
Eesti iseseisvuse ja sõltuvuse küsimust. 
Kui üldiselt veel kaheldi, kas Eesti peab jääma tulevikus iseseisvaks või födereeruma mõne 
teise riigiga, siis oli Vilms oma mõttekaaslastega esimesi, kes Tööerakonna kongressil 24. detsembril 
1917. aastal asusid seisukohale, et tuleb nõuda Eestile täielikku iseseisvust.
Kui 1918. aasta algul otsustati lõplikult, et Eesti tuleb deklareerida iseseisvaks semokraatlikuks 
vabariigiks, siis oli Vilms jälle üksselle mõtte täitjaid. Saatuslikult rasketel päevadel, 19. veebruaril 
1918, loodi Eestimaa päästekoitee, kuhu kuulusid Jüri Vilms,  Konstantin  Päts ja Konstantin  Konik . 
Komitee   esimeseks   ülesandeks   oligi   Eesti   iseseisvuse   deklareerimine,   ehk   iseseisvuse   manifesti 
avaldamine. Vilmsi sammud Päästekomitee liikmena näitavad äärmist  julgust , sõna  otseses  mõttes oma 
elu   kaalule   panekut.   Kuid   Vilms   ei   hooli   oma   elust,   kui    kaalul    on   kogu   Eesti   rahva   saatus. 
Päästekomiteel   õnnestus   24.   veebruaril   Tallinnas   avaldada   iseseisvuse   manifest   Tallinnas,   millega 
kuulutati Eesti iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. 
Samal päeval moodustati Eesti Ajutine Valitsus, kus peaministriks oli Konstantin Päts ning 
peaministri abiks ja kohtuministriks oli Jüri Vilms. Vilmsi noorpõlve unistuseda olid seega ülimal 
määral täitunud – ta oli tõotanud eesti rahva õiguste eest võidelda, ja et kord Eestis valitseks, ning nüüd 
28-aastase noormehena oligi ta kohtuministriks ehk õigusemõistmise kõrgemaks juhiks. 
Analüüsides Vilmsi saatust tuleb lähtekohaks võttakarm tõelus. Täiesti kindlalt  teatakse  vaid 
seda, et ta pidi ületama Soome lahe koos Jürgensi, Peistiku ja Rüngiga ja pürgima Soome kaudu läände. 
Võrdlemisi   kindel   on   ka   see,   et   nad    kavatsesid    mööduda   Suur   saarest   või   minna   selle   kaudu   ja 
suunduda  rannikule  kusagil Loviisa, Kotka või isegi Hamina  kandis . 
Pärast   seda   kui   teekäijad   lahkusid   Käsmust,   pole   nende   kohta   ühtegi   täiesti   kindlat 
tähelepanekut. Rohkem pole täiesti  kindlaid teateid üldse. 
Arvatakse, et nad olevat sattunud Suursaarel sakslaste kätte vangi ja nad viidi sealt Kotkas 
asuvasse kaitseliidu staapi või Saksa staapi, kust saadeti Pellingi saare kaudu Regina-nimelise  laevaga  
kas 12. aprilli õhtul või 13. aprilli  hommikul  1918 helsingisse. Vangid paigutati Töölö suhkruvabriku 
territooriumile, kus nad pärast ülekuulamisi 13.  aprillil  kell 11 ja 12 vahel hukati. Hukkajateks olid 
sakslased .   Laibad   viidi   Huopalahtisse   ja   maeti   massihauda,   kust   need   kaevati   välja   1920.   aasta 
detsembris. 
Eestis ei korraldatud Vilmsi  saatuse  kohta  ametlikku   uurimist , Soomes seevastu aga uuriti seda 
lausa kaks korda, kuid tulemusteta. Soomes äratas erilist pahameelt see, et Eesti ei loovutanud oma 
kogutud uudismaterjali nagu ka hukkamisfotot Soome võimudele.
Eestlaste salatsemist võib käsitleda  esmajoones  nii, et nad kahtlesid tõestusmaterjali ehtsuses ka 
ise, kuid kartsid selle loovutamsest tekkivat otsest katastroofi. Soomlased  saanuks  selliseid niidiotsi, 
mille abil kogu ametlik tõde kokku kukkuks. 
Tähtsaks tõendiks olnud hukkamispilt annab sellesuunalisi viiteid. Eesti võimud küll kahtlesid, 
et fotol paitvad pead on võltsitud, kuid seda hiljem soomlase pilguga  uuriv  inimene avastas lisaks pea 
töötlemisele sellegi, et foto on hoopis  millestki   muust  kui sakslaste läbiviidud hukkamisest; laskjad 
kannavad Soome  kiivreid  ja mundreid, Tegemist on mingi muu sündmusega kui sellega mida  fotot  
väideti kujutavat, ehk siis see pilt ei kujutanud eestlaste hukkamist. 
    Räägitakse,   et   enne   mahalaskmist   palusid   surmatavad   juuresviibivaid   ohvitsere   Eestisse    teatada : 
' Meie ei ole midagi seletanud, ei ole kedagi ära andnud, vaid sureme  ausalt  ja mehiselt oma isamaa 
eest.''   Vilms   ühes   saatkonnaga   maeti   saksa   allohvitseri    juhatusel    Helsingi   lähedale   metsaserva 
ühishauda kommunistigega ja maa tehti pealt tasaseks, lootuses, et seal võib Vilms  puhata  teadmatult 
igavesti, teadmata ka, kes olid tema salalikud surmajad. Saatus, aga tahtis teisiti, ja Vilmsi ning tema 
kaaslaste põrmud toodi 1920. aasta detsembris  kodumaale  ja maeti uuesti suurte austusavalduste saatel. 
Sel korral korraldati ' Estonia'  kontserdisaalis suur leinateenistus, kus kõneles  peaminister  Ants Piip, 
tähendades: ''Ring on käidud. Vabariigi saadikud on jälle tagasi. Pikk on aeg, mida nõudis  teekond . Ligi 
kolm aastat kulus kojutulekuks... Mitte elu ei ole kallis, vaid vabadus. Ja julgelt, nagu tuhanded meie 
vendade   seast,   kes   surid   vaenuväljal,   läksid   surma   ka   meie   saadikud.''   Kuigi   ei   ole   läinud   korda 
selgitada välja kõiki selle traagilise loo üksikasju, on Soome ohvitseri tunnistuste põhjaö selge see, et 
kogu seda mahalaskmist juhtinud tegelikult Saksa okupatsioonivõimud Tallinnast. 
 
Kokkuvõte
Jõudnud lõpule Vilmsi lühikese, kuid tegevusrikka elutee vaatlusega, ei ole vaja öelda enam 
hindavaid   sõnu,   sest   faktid   räägivad   enda   eest.   Kogu   oma   elu,   gümsaasiumiõpilasena   alustades, 
pühendas ta demokraatliku korra, kodanikuõiguste, Eesti iseseisvumise eest võitlemisele. Ükski võim 
ega   hädaoht   ei   suutnud   Vilmsi   kohutada   ega   heidutada   teda   võitlusteel.   Ta   astus   julgelt   vastu 
tsaarirežiimile, enamlaste võimutsemisele ja Saksa sõjaväevõimu vägivallale.
Vilms mitte üksnes ei käinud ise kogu elu sirgelt  ja püstipäi, vaid hoiatas avalikult ka teisi: mitte 
kummardada, sest siis muututakse küürakaks!
Tema julgus ja  otsekohesus  oli niivõrd suur, et teda pidid  hindama  ka tema vastased. Oma 
põhimõtteid ta ei salanud kunagi, käis alati, pea püsti ja julgelt, ja lõpuks ta ei paindunud, vaid murdus. 
Kuid mitte ainult Vilmsi märtsisurm ei tee tema nime surematuks, vaid ka tema võitlusrikas elutee ei 
unune ajaloo lehekülgedelt.
Neli kuud enne surma kirjutas Vilms: ' Mõtet on võimatu väevõimuga surmata! Langeb üks 
tema kandjatest,  asub teine  asemele.''  Vilms langes, kuid tema mõtted,  töö, eeskuju ja sangarkuju 
elavad edasi.
Kasutatud kirjandust
•
Internetileheküljed
http://et.wikipedia.org/wiki/J%C3%BCri_Vilms
http://histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=1665&layer=85&lang=est#1665 
http://histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=1670&layer=85&lang=est#1670 
ht
  tp://en.wikipedia.org/wiki/J%C3%BCri_Vilms  
http://histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=1672&layer=85&lang=est#1672 
http://www.eestigiid.ee/?Person=nimi&PYear=aasta&start=240&ItemID=325 
http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=1458 
•
Raamatud
' Jüri Vilmsi surm'  autor: Seppo Zetterberg (leheküljed: 7-9 20-24, 52-54, 216-219) 
' Jüri Vilms mälestustes'   koostaja : Hando Runnel  (leheküljed 11-27)