.......... 12 4.1 Immanuel Kant (1724-1804) ......................................................................... 12 4.2 William Whiston (1667–1752)...................................................................... 12 4.3 Arthur Schopenhauer (1788 – 1860) ............................................................. 12 4.4 David Hume (1711-1776) ............................................................................. 13 4.5 Miguel de Unamuno (1864-1936)................................................................. 13 KOKKUVÕTE............................................................................................................. 14 KASUTATUD KIRJANDUS ...................................................................................... 15 SISSEJUHATUS Ükskord sureme me kõik. Kuid mis juhtub inimesega pärast surma? See on olnud küsimus, millele paljud filosoofid on üritanud vastust anda juba antiikajas
See jõudis lõpule Soomes, Tsehhis, Slovakkias, Horvaatias ja Baltimaades ning üsna kaugele Ukrainas ja Valgevenes. Kultuurielu kiiret arengut oli tunda kõikjal, kuid teistest paistsid rohkem esile Venemaa ja Hispaania: Venemaal - nn hõbeajastu kirjandus (Aleksander Blok, Andrei Belõi, Dmitri Merezkovski jm). Vene hooajad - S. Djagilevi poolt korraldatud Vene artistide esinemised välismaal. Hispaanias maailmakuulsuse saavutavad mitmed kirjanikud (Miquel Unamuno, Jose Ortega y Gasset), poeedid (Juan Ramon Jimenez, Federico Garcia Lorca) ja kunstnikud (Pablo Picasso, Salvador Dali)
EKSISTENTSIALISM 20. saj Eksistentsialismis on Friedrich filosoofia ja kirjandus Nietzsche, tihedalt omavahel Franz põimitud. Lisaks Kafka, rõhutab eksistentsialism Blaise ka vajadust rakendada Pascal, mõtlemist isiklikus ja Miguel de ühiskondlikus elus, sh Unamuno, poliitikas. Jean-Paul Sartre, Albert Camus, Karl Jaspers
Martinson, Vilhelm Moberg, Tomas Tranströmer (Rootsi) 18. Mitmest episoodist koosneb James Joyce'i romaan „Ulysses”? Teos koosneb kolmest suurest osast, milles on kokku 18 episoodi (3+12+3). Kogu romaan leaib aset ühelainsal päeval Dublinis. 19. Mida kujutab endast kirjanduslik meetod metafiktsioon? Kelle sulest ilmus 1914. aastal seda võtet kasutav romaan „Udu? Romaani „Udu” autor on hispaania kirjanik Miguel de Unamuno. Metafiktiivsed romaanid rõhutavad oma väljamõeldislikku olemust, lugejal on teose maailma süüvimine raskendatud. 20. Beckett, Ionesco, Genet, Dürrenmatt, Pinter, Stoppard... Mis mõiste alla nad tavaliselt ühendatakse? Absurditeater 21. Mis rahvusest oli Samuel Beckett? Mis keeltes lõi ta oma teosed? Nimetage kolm tema draama- 2 või proosateost. Beckett on rahvuselt iirlane. Ta kirjutas nii inglise kui prantsuse keeles
kõrgpunkt on 16-17. Sajandil kuldaeg (siglo de oro), siis läheb see täiesti põhja 18-19. Sajandil (valgustus-romantism-realism-naturalism; siin on ta matkiv.). Kuldajal oli ta jällegi läänemaailma kõige olulisem kirjandus. Uus tõus on 19. Sajandi lõpul ja 20. Sajandi algul, ta ei ole küll samal tasemel nagu kuldajal, aga siiski kõrgel tasemel. See on see 98ndate aastate põlvkond (generacion del 98) Tuleb nähtavale kaugelt üle keskmise. Tähtsad olid sel ajal näiteks Unamuno, Ortega. Läheb natuke madalamale: 27ndate aastate põlvkond (Garcia Lorca) Järjest langeb ja seda siiamaani. Luuakse häid teoseid, aga pole esiplaanil; umbes samal tasemel nagu kunagine keskaegne kirjandus. Keskaeg (edad media) Keskaegne kirjandus- medieval 5-15. sajand. Algus Lääne-Rooma lagunemine ja lõpp on Ameerika avastamine. 8. sajandi algul tungivad araablased Hispaaniasse. Reconquista oli pikk protsess, mis kulges peaaegu läbi terve keskaja. 13
jumal, löö laulu, väike mees» 1980 Oskar Luts «Kapsapea ja Kalevi kojutulek» 1983 Daniel Keyes «Lilled Algernonile» 1983 Mati Unt «Vaimude tund Jannseni tänaval» 1984 August Strindberg «Preili Julie» 1987 Jean Genet «Toatüdrukud» 1988 Slawomir Mrozek «Tango» 1989 S. I. Witkiewicz «Väikeses häärberis» 1990 A. H. Tammsaare / M. Unt «Priius, kallis anne. Taeva kingitus» 1991 P.Weiss «Rahvasõbra tagakiusamine ja tapmine» («Marat / Sade») 1992 M. de Unamuno / T. Dorst «Fernando Krapp saatis mulle kirja» 1993 W.Gombrowicz «Iwona, Burgundia printsess» 1994 A. H. Tammsaare / M. Unt «Taevane ja maine armastus» 1995 W. Gombrowicz, «Laulatus» 2000 M. Bulgakov/Mati Unt «Meister ja Margarita» 2000 H. Pinter «Majahoidja» 2001 Harold Pinter «Majahoidja» 2001 Anton Tsehhov «Kirsiaed» 2001 Andrus Kivirähk/Mati Unt «Romeo ja Julia» 2004 Vaino Vahing «Suvekool» 2004 Anton Rubinstein «Deemon» 2005.
öökappi ja nyyd hõivas koha ka "Hirm" ;) ... Reinkarnatsioon toimib... Oehh, sõnad saavad otsa! Soovitan kõigil lugeda ja... suured tänud autorile juba selle eest, et ta olemas on ja ameerikalikku elu meie raamatukokku toob! :) Allikas: Eesti Päevaleht 5.02.2010 Heiki Vilepi raamat „Hirm” rakendab ilukirjanduses ja mängufilmides sugugi mitte vähelevinud ideed, mida meile viimasel ajal eksporditud kunstiteostes arendavad sedavõrd erinevad autorid nagu Terry Gilliam või Miguel de Unamuno. Väljamõeldud maailma loojat võib kergesti tabada hirm, et tema enda eksistents pole tegelaste omast ehedam. Sarnased on lood ka Vilepi raamatu peategelase, luuserikalduvustega literaadi Ericuga ning tolle kirjutatava jutu peategelase Harryga, kelle fantaasiaviljad omakorda kõigi ülejäänute elu keeruliseks muudavad. Allikas: Postimees 04.02.2010 Olavi Ruitlane kirjutas “Naise”, Merca lõi “Mehe”. Nende hea tuttav Heiki Vilep sai trüklast kätte oma raamatu “Hirm”
o. tagajärjelt/eesmärgilt põhjusele/vahendile) -, absolutiseerides kas olusid või indiviidi eksistentsi, oskamata tajuda ja näidata neid nende ühtsuses ja seoses, vaevalt võisidki välja jõuda mujale kui kirjanduslikku eimiskisse. Tremendismi rajajate romaane on tõlgendatud ka kui eksistentsialistlikke. Carmen Laforeti maailmavaatelises kujunemises on eksistentsialismil samuti oma koht - nii Miguel de Unamuno võimaluste ja tegelikkuse konfliktist tuleneval traagilisel elutundel kui ja Sartre'i ideedel, millega Laforet tutvus ülikooliaastail Madridis ja Barcelonas. Tema ,,eimiskit", s.o. sisutühja, mõttetut elurutiini võiks samastada Sartre'i ,,mitteolemisega". Samuti on tremendismi võrreldud pikareskse ehk kelmiromaaniga. Ühisteks joonteks on näiteks minavormiline narratiiv ning ühiskonnast võõrandunud traagilise käekäiguga inimene, kelle põhiküsimus pole mitte niivõrd ,,kuidas olla
Kierkegaard'i juurde. Teda peetakse eksistentsialismi isaks. Kierkegaard kritiseeris teravalt oma aja hegeliaanlust ning Taani kiriku sisutühja "kristlikkust". Paljud tema teosed käsitlevad religioosseid teemasid, nagu usk Jumalasse, kirik kui institutsioon, kristlik eetika ja teoloogia jne. Eksistentsialismi mõjutajateks loetakse enamasti järgmisi autoreid: Friedrich Nietzsche, Fjodor Dostojevski, Franz Kafka, Blaise Pascal, Miguel de Unamuno. Eksistentsialitid kritiseerivad produktiivselt näiteks Georg Wilhelm Friedrich Hegeli filosoofiat, René Descartesi, aga ka Arthur Schopenhauerit. PÕHIEELDUSED Eksistentsialismi tähtsaimaks autoriks peetakse Jean-Paul Sartre'it. Tema käsitlusest lähtuvalt võib eksistentsialismi peamiseks eelduseks pidada sellele iseloomulikku inimese- käsitlust. Sartre'i käsitlus, mis on kokku võetud tema peateoses "Olemine ja eimiski", on mõjutatud Martin Heideggeri teosest "Olemine ja aeg".
3 Koostöö kunstnikega Lavastaja Andres Noormets peab väga oluliseks koostööd kunstnikega. Tema jaoks on oluline, et kunstnik teostaks lavastaja ideid ning aitaks lavastajal kunstilist tervikut luua. Noormets on palju koostööd teinud Viljandi kunstniku Priit Pangsepaga ning Endla teatri kunstniku Silver Vahtrega. Koostöö Priit Pangsepaga sai alguse juba 1992. aastal, mil esietendus Noormetsa teine lavastus "Ühe kire lugu" (M. De Unamuno). Hiljem on Pangsepp kujundanud veel neli Noormetsa lavastust: 1993. aastal "Dorian Gray portree" ja "Valguse põik", 1995. aastal ,,La Traviata", 1996. aastal ,,Kadunud sõrmus". Priit Pangsepa ja Noormetsa koostööd võib pidada loomulikuks, kuna mõlemad mehed on pärit Viljandist ning Pangsepa sürrealistlik, fantaasiaküllane ja kohati melanhoolne käekiri (Juske, Ants 2009) sobitub hästi Noormetsa lavastustega. 1996
2:OSA"Don Quijote" 2. osast algab uusaja kirjanduse esimene metaromaan. Lugeja võib sattuda hetkeks hämmingusse, kui Sancho päris 2. osa alguses don Quijotele teate toob, et nende seiklustest on juba kirjutatud romaan pealkirjaga "Teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast". See on siis romaan romaanis, romaan romaani kohta, midagi niisugust, millega romaani lugejad järgnevalt puutuvad kokku alles XX sajandi alguses, Pirandello, Unamuno ja Azorini teostes. Taolise ebatavalise üleminekuga tõstab Cervantes korrapealt oma kangelased romaanist "välja", asetab nad lugeja enda kõrvale, s.t. lugejaga samale tasandile romaani 1. osa suhtes. Ta lähendab tema enda poolt loodava müüdi ajaloolisele maailmale sel määral, kui müüt reaalsusele üldse läheneda saab. Kokkupuutes ajaloolise eluga müüt süveneb, rikastub humaanses sisus. "Don Quijote" on
lõvisid tema kõrval araks. Quijote tahtis, et nimesid Kurva Kuju Rüütel ja Lõvide Rüütel kasutaksid need, kes tema seiklused kirja paneksid. Tema arvates kõlasid need väga suursuguselt. Nagu algul öeldud, võib pidada Cervantese "Don Quijotet" geniaalseks teoseks. Andes laiahaardelise pildi 16-17. sajandi hispaania olustikust, tõi see nii muigamisi, pearaputamisi või lausa naerupahvaku. Hispaania kirjaniku ja filosoofi Miguel Unamuno jaoks oli Miguel Cervantes ülim kirjanik. Ta nimetas Cervantese loodud tegelast Don Quijotet Hispaania kristuseks. Don Quijotes olid ju peidus inimkonna võitlus, kannatused, surm, lootus, lunastus. Jah, nii see oligi.. muidu ei austataks Cervantese tragöödiat-komöödiat kogu maailmas.
aeg, mida kutsume eduks. Aeg voolab, me saame kõigest teada intuitiivselt. Modernistlik proosa: Inglise- James Joyce, Virginia Woolf, David Herbert Lawrence. USA- William Faulkner, Gertrude Stein, Ernest HemingwayFranzes Scott Fitzgerald. Saksa- Franz Kafka, Thomas Mann, Herman Hesse, Hugo von Hofmannstahl, Robert Musil, Alfred Döblin, Arthur Schnitzler. Prantsuse- Marcel Proust, Andre Gide. Itaalia- Italo Svevo. Hispaania- Miguel de Unamuno. Autor kaob (kõike teadva jutustaja kadumine), mitte lineaarne, mitmekihiline, vihjeline ja katkendlik kogemus, fragmentaarsus, intertekstuaalsus. Vormi eksperimendid, alateadvus (psühhoanalüüsi mõju), teadvuse vool-sisemonoloog, müüdid, sümbolid, enesesüüvimine, analüüs, mõtisklus ja mälestus, psüholoogilne aeg, avatud algused ja lõpud. Modernistlik luule: tunnused- eklektilisus,
õpid. Sa pead oskama armastust niipalju kontrollida, et ta sind ei hävita. Rubin- on käsitlenud enam kiindumust ja armastust. Kellesse sa kiindunud oled ei pruugi sa armastada, keda sa armastad, et pruugi sa olla kiindunud. Armastus pole seotud vanusega- ema lapse armastus, armastus eri eagruppides. Armastuse tähendus on seotud ka vanusega. 4-5 a on armastus hoopis teine, kui täiskasvanu või vanuse jaoks. „Kui armastust defineeritakse, siis ta kaob“- Miquel de Unamuno. Tihtipeale öeldakse, et teadlased tapavad armastuse. Bioloogiline ja sotsiaalne sugu Bioloogiline sugu- kindlalt eristatavad tunnused, püsiv Sotsiaalne sugu- võib muutuda elu jooksul, P.Räni pilt- käitumuslikult võib tulla välja midagi muud, kui su sugu Seksuaalkasvatus Tervisekäitumise müüte on vaja kummutada, paarisuhtel on staadiumid, suhted lihtsalt ei tööta, vaid liiguvad staadiumist staadiumisse. 1
"Don Quijote" 2. osast algab uusaja kirjanduse esimene metaromaan. Lugeja võib sattuda hetkeks hämmingusse, kui Sancho päris 2. osa alguses don Quijotele teate toob, et nende seiklustest on juba kirjutatud romaan pealkirjaga "Teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast". See on siis romaan romaanis, romaan romaani kohta, midagi niisugust, millega romaani lugejad järgnevalt puutuvad kokku alles XX sajandi alguses, Pirandello, Unamuno ja Azorini teostes. Taolise ebatavalise üleminekuga tõstab Cervantes korrapealt oma kangelased romaanist "välja", asetab nad lugeja enda kõrvale, s.t. lugejaga samale tasandile romaani 1. osa suhtes. 19 Ta lähendab tema enda poolt loodava müüdi ajaloolisele maailmale sel määral, kui müüt reaalsusele üldse läheneda saab. Kokkupuutes ajaloolise eluga müüt süveneb, rikastub humaanses sisus. "Don
olevikus või minevikus või milline tegelane parajasti räägib. Lugeja vastuvõtuvõimet hinnati üle. Teosed on mitmetähenduslikud. Autorid ei andnud enam teoste tegelastele ja sündmustele hinnanguid. Kõige kaugemale jõudis vormieksperimentidega James Joyce, sealt edasiminek oleks tähendanud suurema lugejaskonna kaotamist. XX sajandi modernistliku romaani tunnusjooneks on rõhutatud filosoofilisus. Kirjanik võis olla ühtlasi filosoof (nt hispaanlane Miguel de Unamuno). Romaanizanr arenes, romaanile lisati isikupäraseid varjundeid, kasutati filosoofilisi sümboleid. Säilis realistlik põhikude. Esindajaid Marcel Proust: 7 osa ja 16 köitega "Kadunud aega otsimas" (1913-27) süvapsühholoogiline romaan, kus segunevad mineviku- ja olevikutasand, koosneb nägemuslikest piltidest, millel puudub kronoloogiline korrastatus. James Joyce: "Ulysses" (1922) vastandus täielikult realistlikule romaanile. Teos kujutab ühte päeva Dublinis, on üles
Aga kui tal mõtted liiguvad rüütliromaanidele, tärkab temas jälle see rüütlihing. Ta tuleb enne surma täielikult mõistusele, mis annab teosele selle traagilisuse, lugejaga sarnastustakse. Vahendav jutustaja on oluline. Ülemineks esimeselt osalt teisele, ülemineku maagia. Don Quijote ja Sancho Panza saavad esimese osa lõpus teadda, et neist on kirjutatud romaan. Müüt ja ajalugu on kokku viidud. Ideaalide vastandamine. Teos kinnitab inimese elu reaalse ja ideaalse kokkukuuluvust. Unamuno (tema jaoks oli Cervantes ülim) käsitles Don Quijotet Hispaania kristusena. Kirjutas 1910ndate aastate alguses. 19.sajandil ei olnud niimoodi üht kindlat kirjanikku, kellel oleks palju häid töid, on vaid mõned üksikud. On 18 saj 60ndatel inglane Tristram Shandy. Joyce Ulysses konstrueeris oma teose müüdile. Baltasar Gracian (1601-1658), vabameelne kirjanik, ei olnud väga religioosne. "Criticon" (suur kriitik, see kes teisi kritiseerib) ilmus kolmes osas (1651-1657).
Rene Descartes ,,Arutlus meetodist" 1637. see filosoofia on kandnud uuemate aegade filosoofiat. Temal juba pealkirjas süna diskursus arutlus. Hakkab tõrjuma loodust, elu, meeli. Tema filosoofias mõistus on tõekriteeriumiks. Ideede elu on tähtsam ja kõrgem kui muu elu. Baruch Spinoza. Portugali-juudi päritolu hollandi filosoof. ,,geomeetrilise meetodi järgi esitatud eetika" 1660/70. Meetod on võtmesõna. Filosoofia hakkab liikuma teaduse poole, eemale kirjandusest. Unamuno, Ortega, Gasseti kuulsaimad hisp filosoofid 17. saj. Nende ideed avalduvad esseede vormis. U jätkab renessanslikku humanismi vaimu. ,,Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest". Vaimne filosoofiline taust on sellega esitatud. Arutluszanr sai iseloomustatud, kus ongi esiplaanil filosoofiline mõte. Läheme tagasi luule juurde (lüürilise luule). Alates Petrarcast 14. saj keskel rääkisime sellest viimati.
· Albert Camus eksistentsialistlik romaan · Franz Kafka absurd, maagiline realism, sümbol · Hermann Hesse süvapsühholoogia, eksistentsialism · Mihhail Bulgakov mitmetasandilisus, filosoofilisus · Gabriel Garcia Marques maagiline realism 2. Romaaniuuendus Uuenduslikkus kui modernismi üks põhitunge on oluline ka Hispaania 1898. aasta põlvkonna jaoks. Unamuno, Azorín, Valle Inclán, Baroja jt selle põlvkonna kirjanikud ütlevad lahti realistliku narratiivi jäigast korrastatusest, ümardavast objektiivsuspüüdest. Enam ei üritata elu n-ö kokku sõlmida, vaid jäetakse otsad lahtiseks. Eluläheduse all hakatakse nüüd mõistma juhuslikkust, assotsiatiivsust, vastuokslikkust. Pilvepiirilt laskutakse maa peale: fookus ei lange enam mitte niivõrd välisele-olustikulisele kui sisemisele-intiimsele
Iga ratsionaalne isik peab arvestama ka võimalusega, et ta võib surra enneaegselt... "Lahkuda vara". Surm on lakkamatu oht, kuna juba inimloomusest tulenevad vastastikkuse hävitamise tingimused. Vaid tugev poliitiline võim suudab hoida meid üksteist tapmast. Mida teevad inimesed sõja ajal? Kas sa pole vihahoos ette kujutanud, kuidas lõpetad teise inimese elu...? Homo sum, humani nihil a me alienum puto... (seda on sootuks teises kontekstis öelnud Miguel de Unamuno "Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest" raamatu algusest maakeeli öeldes "inimene olen, miski inimlik pole mulle võõras". Mitte et inimestes oleksid nii väga agressiivsed instinktid, vaid kui inimesed jätta omapead, siis peagi tekib olukord, kus ratsionaalselt mõtlevad inimesed hakkavad end agressiivselt kaitsma, tahtes seejuures vaid rahu ja julgeolekut (õiglase sõja stiilis). Kellegi teise tugevus on juba iseenesest ohu märk (ennetava sõja stiilis)
annaabi.ee 
