Ühiskonna sotsiaalne kihistumine (2)

Ühiskonna sotsiaalne kihistumine
Kihituse mõiste
Erinevad ühiskonna jaoks olulised tunnused jagavad inimesed kihtidesse ehk teisti öeldes toimub
ühiskonna sotsiaalne kihistumine. Näiteks majandusressursside alusel kihistub ühiskond klassideks.
Elustiili, väärtusorientatsioonide, aga ka päritolu baasil kujunevad staatuskihid nagu eliit ja massi.
Kihitus mängib olulist rolli ühiskonna korrastamisel ja sidumisel, sest paigutab iga inimrühma kindlale
positsioonile.
Sotsiaalne kihistus muutub tavaliselt aegapidi, aastakümnete või -sadade jooksul. Vaid revolutsioonid
toovad järske muutusi ühiskonna klassistruktuuri. Nüüdisajal ühiskonna üldine arengutempo kiireneb , tuues
rohkem liikuvust ka kihistumusse . Teisiti väljendudes suureneb sotsiaalne mobiilsus . Sotsiaalne mobiilsus
tähendab inimeste või tervete rühmade liikumist ühest ühiskonnakihist teise. Selline liikumine võib olla
horisontaalne (ühest linnast teise, ühest majandusharust teise) või vertikaalne (lihttöölisest spetsialistiks,
keskklassist kõrgklassi). Sotsiaalne mobiilsus peegeldab ühiskonna avatust ja arenguvõimet. Tugevate
traditsioonidega ühiskonnas (nt India, Prantsusmaa) pole liikumine ühest kihist või klassist teise nii suur
kui mõnes tugevaid sotsiaalseid vapustusi üle elanud ühiskonnas (nt Ida- ja Kesk-Euroopa).
Klassid ja staatused
Varasemate ühiskondade iseloomustamisel kasutati enamasti jaotust klassideks majandusliku positsiooni
alusel. Nüüdisühiskonnas räägitakse sotsiaalsest klassist, mille puhul pole ainumäärav enam omandisuhe,
vaid arvestatakse ka elustiili tunnuseid. Sotsiaalse klassi üheks tüüpiliseks näiteks on keskklass, keda
iseloomustab sarnane elatustase ning hõivatus kõrget kvalifikatsiooni nõudva tööga.
Nüüdisühiskonna tunnusjooneks on kujunenud kihistumise seotus inimeste haridusnäitajatega.
Väheharitud inimesed kuuluvad madalamatesse kihtidesse, sest nad on sunnitud tegema kehvemini
tasustatavat tööd, mis omakorda vähendab nende võimalusi parandada oma elatustaset. Väljavaate
ülespoole tõusmiseks (vertikaalseks sotsiaalseks mobiilsuseks) annaks neile just õppimine ja
enesetäiendamine.
Teiseks ühiskonna kihistumuse mõjutajaks sai vabameelsuse ning võrdsuse ulatuslik väärtustamine. Üldine
arusaam inimeste sünnipärasest võrdsusest olenemata päritolust, nahavärvist, soost või rahvusest muutis
klassidevahelised piirid ületatavaks ja tõstis seega sotsiaalset mobiilsust . Samuti kasvas
põlvkondadevaheline mobiilsus, mis tähendab, et lapsed valisid teistsuguse elukutse ning vahel ka
teistsuguse väärtussüsteemi kui oli nende vanematel.
Vaatamata sellele, et ühiskonna kihitus muutub paindlikumaks, on see endiselt säilitanud oma
hierarhilisuse. Teisisõnu – ühed inimgrupid omavad ühiskonnas kõrgemat positsiooni ehk staatust kui
teised. Kõrge sotsiaalse staatusega grupid kuuluvad ülemistesse kihtidesse, nad omavad seda, mida antud
ühiskonnas peetakse väärtuslikuks (rikkust, maad, soovitavat päritolu või nahavärvi jms). Niisuguse kõrge
staatusega gruppe nimetatakse ka eliidiks või kõrgklassiks. Eliidi üheks tunnuseks on juurdepääs
riigivõimule, kuid laiemalt tähendab võim mõjukust üldse. Näiteks võib vaimueliit olla ühiskonnas
autoriteetne ja lugupeetud, kuid ei pruugi olla kaasatud valitsemisse.
31
Eliidist eristub mass, kõnekeeles ka tavalised inimesed või tavakodanikud. Mass ei oma iseenesest halba
tähendust, üldjoontes on see ühiskonna enamik. Siia kuulub näiteks keskklass, aga ka sinikraed . Kõige
madalama sotsiaalse staatusega inimgruppi nimetatakse alamklassiks, ning sellel mõistel on omamoodi
põlastav alatoon. Madala staatusega inimesed on ühiskonnas tõrjutud seisundis, sest nad teevad lihtsat tööd,
saavad vähe palka, nende haridustase ja kultuursus on madalamad kui selles ühiskonnas kombeks.
Sotsiaalsed rollid
Tõsiasi, et eliidist räägitakse alati positiivselt, massist aga sageli negatiivselt (nt hall mass), näitab, et
staatus on inimeste poolt kujundatud ja hinnanguline. Staatused on alati sotsiaalsed, sest nad
omandavad tähenduse vaid ühiskonnas ja inimestevahelises suhtlemises. Samas ei anna staatus hinnangut
ainult inimgrupile, vaid ka üksikisikule.
Mõni staatus rajaneb tunnustel , mis on päritud või mille üle inimesel puudub kontroll. Näiteks ei saa muuta
oma vanust , ka soo ja rassi muutmine on võimalik vaid keeruka arstliku sekkumise abil. Muutumatut
tunnust nimetatakse omistatud staatuseks, sest sellega seotud positsioon on inimesele omistatud sõltumata
tema enese soovist või pingutusest. Näiteks 11-aastasel on ühiskonnas lapse staatus, mis keelab tal teatud
asju teha. Iga kuningatütar on printsess , meeldib see talle või mitte.
Vastupidiselt omistatud staatusele on saavutatud ehk omandatud staatus teatavate valikute, teenete või
pingutuste tulemus. Abikaasaks olemine on isikliku valiku tulemusena saavutatud staatus. Elu jooksul teeb
inimene palju tema staatust mõjutavaid otsuseid – kui kaua ja mida õppida, millist töö- või ametikohta
valida.
Tänapäeval omab inimene mitut staatust, kuna ta on üheaegselt kaasatud mitmetesse erinevatesse
tegevustesse. Enamikul inimestel on pere ja lapsed, abielunaise/abielumehe ja ema/isa positsiooniga
kaasneb ka teatud sotsiaalne staatus. Lisaks töötavad inimesed ettevõtetes ja organisatsioonides, kus neil on
samuti kindel positsioon olenevalt ametikohast – juhtivtöötaja on kõrgema staatusega kui lihttööline. Kõik
inimese staatused ei ole võrdse tähendusega, mõnda neist peetakse olulisemaks ja eeldatakse, et see
peamine staatus tingib ka teisi karakteristikuid. Näiteks nunnad on vallalised ja karsklased, ning raske on
ette kujutada nunna mõne erakonna peasekretäri või parlamendiliikme positsioonis.
Inimese sotsiaalne staatus tähendab seega, et ühiskond ootab temalt teatavat käitumist. Igale staatusele
vastab teatud sobiliku käitumise mall , mis määratleb selle staatusega inimese suhted teistega. Staatusega
sobivat käitumisstandardit nimetatakse sotsiaalseks rolliks. Pole olemas staatust ilma rollita ega rolli ilma
staatuseta. Näiteks eeldatakse, et firmajuht käitub oma äripartnerite ja alluvatega teatud stiilis. Pulmas on
pruudil ja peigmehel üks roll, aga isemehel hoopis teine.
Asjaolu, et ühel inimesel on samaaegselt mitu staatust ja ta peab täitma nendega kaasnevaid sotsiaalseid
rolle, võib põhjustada rollikonflikti. Rollikonflikt on olukord, kus staatustega kaasnevad nõudmised ei sobi
omavahel kokku. Koolis tuleb näiteks ette, et õpetaja on ka mõne õpilase ema. Lapsevanema roll eeldab, et
ta oleks hoolitsev ja tähelepanelik, õpetajana ei tohi ta aga pöörata oma lapsele rohkem tähelepanu kui
kõigile teistele. Organisatsioonis, kus töötajaskonna hulka kuulub ka mõni perekonnaliige, võivad
rollikonfliktid kujuneda väga keerukateks.
Sotsiaalsed erisuste mõju ühiskonna stabiilsusele
Kihitus toob kaasa inimgruppide eristumise üksteisest.
Eristumise alused võivad olla mitmesugused:

• varanduslikud
  
• regionaalsed (sh linna ja maa või pealinna ja provintsi vahel);
  
• rahvuslikud
  
•  ideoloogilised (sh usulised).
  

Tõenäoselt soostub valdav osa inimestest tõsiasjaga, et erinevuste olemasolu ühiskonnas on normaalne.
Mitmekesisus mängib positiivset rolli, see rikastab ja pakub uudseid arenguteid. Samas on ühiskonna
stabiilsuse huvides oluline, et mõni erinevus ei kasvaks nii suureks, et jagab inimesed vastandlikesse
leeridesse. Niisugune olukord on kujunenud näiteks Iisraelis, kus usuline kuuluvus varjutab kõik teised
sotsiaalsed tunnused, nagu päritolu, varanduslik ja perekondlik seisund, maailmavaatelised väärtused ja
elulaad. Ohtlik on ka situatsioon, kus mitu erinevat lõhet kattuvad ja üksteist võimendavad. Näiteks võib
etniline vähemus elada koos ühes piirkonnas, mis on samas ka majanduslikult mahajäänud.
Tugevaks osutuvad niisugused ühiskonnad, kus on küll mitmeid erisusi (st ühiskond on pluralistlik), ent
ükski neist ei domineeri (nt USA).
Tervikuna rikastab sotsiaalne kihitus ja mobiilsus ühiskonda ning oskusliku poliitika korral suurendab selle
arenguvõimet. Oskamatu poliitika korral viivad sotsiaalsed erisused ning staatusklasside vastuolud
ühiskonna kriisi või koguni relvakonfliktini