ÜHISKONNA SIDUSUS (0)

Ühiskond on suurte inimhulkade kooselu korrastatud viis. Ühiskonna struktuuri moodustavad kolm peamist sektorit:

• Esimene ehk avalik sektor (riigi- ja omavalitsusasutused)
  
• Teine ehk erasektor (eraettevõtted)
  
• Kolmas ehk mittetulundussektor ( kodanikuorganisatsioonid ja –ühendused)
  

Ühiskonnale on loomulik mitmekesisus ehk pluralism. Ühetaolisus hävitab ühiskonna arenguvõime (head näited on Mao-aegne Hiina, Nõukogude Liidu ja Põhja-Korea ajalugu). Erinevused suurte inimgruppide vahel on aluseks ühiskonna sotsiaalsele struktuurile ehk kihistumusele.ühiskoonna elujõu seisukohalt on oluline, et suudetaks erinevusi tunnistada, tasakaalustada ja erinevatesse gruppidesse kuuluvaid inimesi lõimida. Ühiskonna edukuse määrab oskus juhtida harmooniliselt kõigi valdkondade arengut.
ÜHISKONNA SEKTORITE ERALDATUS JA LÄBIPÕIMUMINE
Erasektor
Avalik sektor
TULUNDUSSEKTOR
Eraettevõtted
(Aktsiaseltsid, pangad, osaühingud)
Riigiettevõtted
( Raudteed , post, televisioon, energiavõrgud)
MITTETULUNDUSSEKTOR
Kodanikuorganisatsioonid
(Huviühendused, seltsid, klubid, usuühendused)
Riiklikud, Avalikõiguslikud ja munitsiplaaasutused ning –ametid
(Koolid, haiglad, pensioniametid, kodakonsus- ja migratsiooniametid)
Avalik sektori tähtsaim osa on riik - instututsioonide kogum, mis korraldab valitsemist ja viib ellu teatud eesmärke. Riigi tunnused:

• Riik on alati seotud võimu teostamisega. Riigivõim on ülimuslik ja sõltumatu
  
• Riigi otsused vormistatakse kirjalike õigusnormidena ning need on kõigile siduvad
  
• Riik omab kontrolli kindla territooriumi üle
  
• Riigi institutsioonid on avalikud; nad vastutavad kollektiivselt otsuste tegemise ja elluviimise eest
  

Riigi institutsioonid on nt iseseisev kohus, keskpank, riigikontroll, inspektsioonid ja ombudsmanid ehk õigusvahemehed.
Igale riigiasutusele iseloomulikud tunnused:

• Neil on kindel sisemine struktuur ja hierarhia
  
• Nad moodustatakse riigi poolt õigusakti alusel ja kindlate ülesannete täitmiseks
  
• Nad saavad oma tegevuseks raha riigi eelarvest
  
• Nende töötajaskonna moodustavad palgalised riigiametnikud
  

Avaliku sektori põhiülesanded on valitsemine ja haldus. Halduse all mõistetakse laiemas mõttes kindla objekti või valdkonna igakülgset plaanipärast korraldamist. Avalik haldus on seega riigi ja omavalitsuste plaanipärane igapäevane tegevus, et ellu viia poliitikas püstitatud eesmärke. Avalikku haldust korraldavad institutsioonid on nt sotsiaalkindlustusamet, maksuamet, sõjavägi, politsei, vanglad jne.
Erasektori ettevõtted erinevad oma õigusliku vormi, suuruse ja ka tegevusala poolest. Kõigi nende ühisjooneks on aga kasumi taotlemine ja eraomandus. Mõnikord nimetataksegi erasektorit ka tulundussektoriks või ärisektoriks. Ühiskonna struktuurid sõltuvad üksteisest. Erasektoril tuleb arvestada riigi ettekirjutustega maksude, tegevuslubade, kauplemise, keskkonnahoiu või muude küsimuste kohta. Riik sekkub majandusse, et pehmendada turutõrkeid, koguda makse ja jaotada neist saadava tulu abil rikkust ringi, ka selleks, et planeerida ühiskonna majanduslikku arengut.
Kodanikuühiskond on omamoodi vahelüliks avaliku sektori, ärisektori ja inimeste eraelu vahel. Nüüdisdemokraatia analüüsides võib eristada kahte peamist lähenemisviisi:
Esimene rõhutab, et tõeline demokraatia vajab lisaks valimistele ja erakondade tegevusele veel teisigi kanaleid rahva kaasamiseks otsustamisse.
Teine lähenemisviis peab silmas kodanikuühiskonna majanduslikku mõõdet. Sellisel juhul kasutatakse tavaliselt sõnu mittetulundussektor või kolmas sektor. Mõnikord peetakse kolmandast sektorist rääkides silmas selle koostisosi. Eestis on neid kolme liiki: mittetulundusühingud (MTÜ-d), sihtasutused (SA-d) ja seltsingud.
KOLMANDA SEKTORI ORGANISATSIOONID EI TOHI KASUMIT OMA LIIKMETELE VÄLJA JAGADA.
Põhimõtted, millest riigi ja kodanikuühenduste suhted peaksid lähtuma:

• Kodanikuühiskond on ühiskonna mitmekesisuse hoidja, sest selle kaudu leiavad väljundi erinevad huvid ja ühiskonnagrupid. Arenenud kodanikualgatus võimaldab neid huve ka realiseerida, erimeelsusi ja lõhesid tasakaalustada, luua koalitsioone. See väldib võimu monopolitseerimist ning stabiliseerib ühiskonda
  
• Kodanikuühiskond täiendab parteide tegevust ega lase neil otsouste tegemisel liigselt domineerida
  
• Kodanikuorganisatsioonid mõjutavad poliitikat, osaledes seaduseelnõude väljatöötamisel ja avaldades oma seisukohti valitsuse poliitika kohta. See annab rohkem võimalusi end kuuldavaks teha niisugustele gruppidele, kellega parlamendierakonnad tihti arvestada ei taha (nt puudega inimesed, noored, vähemused)
  
• Kodanikuühiskond kasvatab demokraatiale vajalikke väärtusi, nagu sallivus, koostöövõime, omaalgatus . Kogemus, mida annab töö seltsides ja ühingutes, tuleb kasuks poliitilises konkurentsis ja vaidlustes. Just kodanikuühendustest on alanud mitme hilisema poliitilise liidri karjäär
  
• Riik, mis toetab kodanike aktiivsust, pälvib nende lugupidamise. Monopoolne, kodanikuühiskonda tauniv valitsemine seevastu kahandab usaldust ja suurendab rahva ükskõiksust poliitika vastu
  

Mitmed ühiskonna jaoks olulised tunnused jagavad inimesed kihtidesse ehk teisiti öeldes – ühiskond on sotsiaalselt kihistunud. Nt majandusressursside alusel kihistud ühiskond klassides. Elustiili, väärtusorientatsiooni, aga ka päritolu baasil kujunevad staatuskihid nagu eliit ja mass.
Sotsiaalne modiilsus tähendab inimeste või tervete rühmade liikumist ühest ühiskonnakihist teise. Selline liikumine võib olla horisontaalne (ühest linnast teise, ühest majandusharust teise) või vertikaalne (lihttöölisest spetsialistiks, keskklassist kõrgklassi).
Nüüdisühiskonna tunnusjooneks on kujunenud kihistumuse seotus inimeste haridusnäitajatega. Samuti on kasvanud põlvkondadevaheline mobiilsus, mis tähendab, et lapsed valivad teistsuguse elukutse ning vahel ka teistsuguse väärtussüsteemi, kui on nende vanematel. Ühiskonna kihistus on säilitanud oma hierarhilisuse, st et ühed inimgrupid omavad ühiskonnas kõrgemat positsiooni kui teised (eliit, kõrgklass). Eliidi üheks tunnuseks on juurdepääs riigivõimule, kuid laimelat tähendab võim mõjukust üldse. Eliidist eristub mass, sellesse kuulub nt kesklass, aga ka sinikraed. Kõige madalama sotsiaalse staatusega inimgruppi nimetatakse alamklassiks.
Demokraatlikes ja inimarengut väärtustavais riikides moodustab keskklass proportsionaalselt suurima kihi.
Muutumatut tunnust nimetatakse omistatud staatuseks, sest sellega seotud positsioon on inimesele omistatud tema enese soovist või pingutusest sõltumata. Nt 11 aastasel on ühiskonnas lapse staatus.
Saavutatud ehk omandatud staatus on teatavate valikute, teenete või pingutuste tulemus.
Igale staatusele vastab teatud sobiliku käitumise mall, mis määrab selle staatusega inimese suhted teistega. Staatusega sobivat käitumisstandardit nimetatakse sotsiaalseks rolliks.
Rollikonflikt on olukord, kus staatustega kaasnevad nõudmised ei sobi omavahel kokku.
Inimgruppide eristumise alused:

• Varanduslikud
  
• Regionaalsed, sh linna ja maa või pealinna ja provintsi vahel
  
• Rahvuslikud
  
• Ideoloogilised, sh usulised
  

Max Weber on määratlenud võimu kui inimese või grupi suutlikkust mõjutada teiste tegevust ning saavutada sel viisil oma huvide elluviimine.
Võimu ressursid võivad olla nii ainelised (omand, kapital) kui ka vaimsed (teadmised ja kogemused). Tähtsaks on kujunenud inimkapital (teadmised-oskused) ja sotsiaalne kapital (suhted, usaldus ja koostöö).
Võimu teostamisel eristatakse kahte meetodi:

• Autoriteet - inimesed kuuletuvad mitte hirmust, vaid veendumusest, et võimu nõudmised on õigustatud ja targad
  
• Sund - selle korral kuuletuvad inimesed võimule hirmust vägivalla või karistuse ees.
  

Kuningavõimule alluti vanasti sageli traditsioonide jõul. Karismaatilised liidrid omandavad ülimusliku autoriteedi tänu oma juhitalendile ja liidrioskustele.
Riigivõimu ainuomased tunnused:

• Riigivõimul on ainuõigus kehtestada seadusi ja kontrollida nende täitmist
  
• Riigivõimul on ainuõigus koguda makse ja otsustada maksutulu kasutamise üle
  
• Riigivõimul on seadusega antud ainuõigus kasutada vägivalda julgeoleku ja sisekorra tagamiseks
  
• Riigivõimu otsused on kohustuslikud kõigile selle riigi territooriumil asuvatele isikutele
  
• Riigivõimul on õigus ja kohustus korraldada riigi igapäevaelu ehk teostada avalikku haldust ning esindada riiki rahvusvahelises suhtlemises
  
• Riigivõimul on üks keskpunkt ja selge võimuasutuste hierarhia
  

Riigivõimu komponendid:

• Spetsiaalsed asutused ja institutsioonid, mille kaudu võimu teostatakse
  
• Inimesed, kes on koolitatud valitsemisülesannete täitmiseks
  
• Kirjalikud õigusnormid, mis reguleerivad suhteid võimuinstitutsioonide vahel, aga ka võimuinstitutsioonide ja rahva vahel
  

Sotsiaalne partnerlus tähendab, et seaduse või mõne muu õigusakti väljatöötamisse kaasatakse peale riigiametnike ka neid huvigruppe, keda kavandav poliitika puudutab.
Ideoloogia on korrastatud ideekogum, mis propageerib kindlaid väärtusi.
Poliitilised ideoloogiad, millele tugineb erakondade ja sotsiaalsete liikumiste tegevus, annavad hinnangu eksisteerivale poliitikale ning pakuvad oma nägemuse ideaalsest ühiskonnakorraldusest.
Need ideoloogiad, mis pooldavad pigem erasektorit ja sotsiaalseid erisusi, on parempoolsed. Need aga, mis tähtsustavad avalikku sektorit ja võrdsust ühiskonnas, on vasakpoolsed.
PAREMPOOLSED IDEOLOOGIAD
Levinumad parempoolsed ideoloogiad on liberalism , konservatism ja kristlik demokraatia.
Liberalism peab ülimaks väärtuseks indiviidi vabadust. Ühiskond peab olema kujundatud nii, et indiviididele oleks loodud maksimaalne tegevusvabadus . Riigi peamist rolli näevadki liberaalid just vabaduse kindlustamises seaduste ja sõltumatu kohtusüsteemi abil. Majanduses pooldavad nad vabaturjumajandust, konkurentsi, avatud turgusid ja minimaalset riigi sekkumist. Kõrged maksud ja rohked seadused ning eeskirjad pärsivad nende meelest ettevõtluse arengut. Rikkaid pole õiglane karistada kõrgete maksudega. Sotsiaalliberaalid pooldavad riigi heaolukohustuste osas mõõdukamat seisukohta. Nad tõlgendavad vabadust kui isiksuse arengu tingimust, mitte kui omaette eesmärki.
Konservatism kujunes välja liberalismi vastandina. Konservatiivide arvates tugineb ühiskond traditsioonidele, rahvuslusele ja kristlikule moraalile. Nad pooldavad stabiilsust ja ettevaatlikke, järkjärgulisi reforme. Kuigi kollektiiv on tähtsam kui üksikisik, ei tähenda see sugugi võrdsuse ülistamist. Nad pooldavad sotsiaalsete erisuste säilitamist nii rahvuslikul kui ka varanduslikul alusel. Majanduses on nad samuti riigi sekkumise vastu ning eraomanduse ja mõõdukate maksude poolt. Erinevus seisneb selles, et konservatiivid kaitsevad eeskätte rahvusliku kapitali ja ettevõtjate huve. Nad suhtuvad tõrjuvalt avatud majandusruumi ning võivad pooldada kaitsetollide ja –kvootide kehtestamist. Sotsiaalse heaolu tagamisel peavad nad esmatähtsaks traditsiooniliste koosluste – suguvõsa, naaberkonna, kirikukoguduse, seltside ja tööandja rolli.
Kristlik demokraatia on konservatismi pehmemaks haruks. See pöörab rohkem tähekepanu heaoluriigile ja kodanikuühiskonnale. Leitakse, et turumajandus põhjustab liiga suurt majanduslikku ebavõrdsust ning riigi ja kolmanda sektori ülesanne on seda leevendada.
VASAKPOOLSED IDEOLOOGIAD
Vasakpoolsetest poliitilistest ideoloogiatest on enamlevinud sotsiaaldemokraatia.
Radikaalsemat ühiskonnakäsitlust, mis nõuab majanduse riigistamist ning rikkuse võrdset jaotamist inimeste vahel, tuntakse kommunismina.
Sotsiaaldemokraatia keskseks väärtuseks on võrdsus, täpsemalt võrdsed võimalused kõigile. Majanduses pooldavad nad segamajandust, kus erasektori kõrval eksisteerib kaalukas riiklik sektor. Valitsus reguleerib majandust eeskätt maksusüsteemi abil, mis peab vältima suuri toimetulekuerisusi ühiskonnakihtide vahel. Suurema tulu saajad peavad maksma kõrgemaid makse. Nii rikkad kui vased, põliselanikud kui immigrandid peaksid nautima tasuta meditsiini- ja haridusteenuseid, samuti peaks neil olema võimalus taodelda abirahasid. Põhjamaad on vasakpoolsuse heaks näiteks.
MOODNE VASAK- JA PAREMPOOLSUS
Vasak- ja parempoolsus on üksteisele lähenenud, laenates ja segades oma põhimõtteid ja seisukohti. Nad on hakanud enam rõhutama aktiivse kondaiku ideaali, kus kodanikul pole ainult õigused, vaid ka kohustused; demokraatiat pole võimalik kindlustada passiivse kodanikkonna abil. Uusparempoolsed küll kritiseerivad heaoluriiki, kuid nõustuvad selle möödapääsmatusega, samas püüavad laiendada turumajanduse põhimõtteid ka sotsiaalteenustele. Uusparempoolse poliitika hea näide on Margareth Thatcheri reformid 1980.-1990- aastaist.
Uusvasakpoolsus, mida tuntakse ka kolmanda teena, leiab samuti, et heaoluriik peab muutuma paindlikumaks ja konkurentsivõimelisemaks ning nõudma indiviidilt suuremat panustamist.
Erinevused vasak- ja parempoolsete vahel on kõige selgemalt säilinud suhtumises võrdsusesse. Uusparempoolsed on selles osas üpris karmil seisukohal, väites, et elatustaseme peab määrama indiviidi isiklik pingutus. Uusvasakpoolsed aga väidavad, et riik peab looma töökohti, tegema kättesaadavaks tööturul nõutava hariduse, kontrollima palgapoliitikat. Töö leidmine on ka riigi mure.
PEAMISED HEAOLUREŽIIMID
BAASIDEOLOOGIA
SOTSIAALDEMOKRAATIA
KONSERVATISM
LIBERALISM
Sotsiaalhüvitiste jagamise printsiip
Kõigile
Peamiselt palka teeninutele, arvestadaes palga suurust ja staaži
Ainult vaestele
Keskne heaolu eest vastutaja
Riik
Tööandja ja töövõtja, pere
Igaüks ise
Näidisriigid
Rootsi, Soome, Taani
Saksamaa, Prantsusmaa
USA, UK
Konservatiivne heaolumudel on ajalooliselt vanim. Orienteerub eeskätt töötavatele inimestele, kelle palk ja sotsiaaltagatised peaksid katma ka ülalpeetavate pereliikmete vajadused. Tunnuseks on sotsiaalpartnerluse tugevus. Konservatiivsed jooned väljenduvad üpris vanamoodsas suhtumises perekonda ja naistesse. Naises nähakse pigem koduhoidjat kui võrdset konkurenti tööturul.
Sotsiaaldemokraatlik heaolumudeli märksõnaks on solidaarsus, mis tähendab, et sotsiaalhüvesid peaksid saama kõik kodanikud, olenemata sissetulekust või sotsiaalsest staatusest . Peamiseks heaolu pakkujaks on riik, kehtestatud on kõrged maksud. Skandinaavia
Liberaalne heaolumudel – inimeste vabadus ja võrdõiguslikkus ning minimaalriik. Minimaalriigi ülesandeks on kõrge tööhõive tagamine ning konkurentsi ja valikuvabaduse kindlustamine kõigis valdkondades. Inimese võimaluse saada arstiabi ja haridust määrab suuresti tema rahakoti paksus.
Parempoolne liberaalne režiim pooldab madalaid ja võrdelisi või nõrgalt astmelisi makse. Igaüks peab arvestama, kas ta kulutab raha igapäevamõnudele või laseb end ravida. Mida kõrgemad on kutseoskused, seda kõrgem on ka palk. Riik pakub sotsiaalturva vaid vaestele ning pensionieas inimestele. Ka toetus lastega peredele põhineb sissetulekukontrollil, erinevalt Euroopa riikidest ei maksta USA-s nt lastetoetust ning puudub tasustav sünnitus- ja lapsehoolduspuhkus.
Liberaalne heaolumudel seab raskesse olukorda madalapalgalised ning töötud, kuid edukatele pakub see mitmekesiseid võimalusi oma elatustaseme kindlustamiseks.
Sotsiaalne tõrjutus
Mida ulatuslikum on riigi sekkumine tulu- ja sotsiaalpoliitikasse, seda tõhusamalt on vaesust leevendatud. Tänapäeval ei ole vaesus ehk elatusvahendite puudumine ainuke sotsiaalse tõrjutuse näitaja. Üha enam rõhutatakse ka sotsiaalsete sidemete ja sotsiaalse kaasatuse tähtsust. Peamine sotsiaalse tõrjutuse põhjus on töötus. Tõrjutust võib põhjustada ka erivajadus, kuulumine vähemusrühma või piirkondlikud tulu- ning infrastruktuuri erisused.