Ühiskond ei salli teisitimõtlejaid (1)

Ühiskond ei salli teisitimõtlejaid.
Teisitimõtlejad on läbi aegade olnud pinnuks halli ühiskonna silmas. Inimesed, kes tahavad vaikselt ja rahulikult oma igapäevaelu elada "nagu vanasti" ei salli teisitimõtlejaid, kuna nad näevad ühiskonnapilti enda peas hoopis teisiti, kui nemad, ning see ärritab neid. Inimesed kardavad muutuseid. Teisitimõtlejad ütlevad oma sõna sekka pea kõigis valdkondades, alustades keskkonnakaitsest ja lõpetades rahvastikupoliitikaga. Kas teisitimõtlejaid on vaja, ning kas nad on alati positiivse tulemi toojad?
Teisitimõtleja on väga lai mõiste. Teisitimõtlejaid on selliseid, kes võtavad julguse oma arvamusega midagi peale hakata, seda näidata, kuid on ka selliseid, kes küll arvavad et asjad peaksid vähe teistmoodi olema ent midagi selle heaks ette ei võta. Ühiskonna vaatevinklist on just ohtlikumad aktivistid ning äärmuslased, kes aktiivselt oma nägemusi üritavad ellu viia ning muuta meie elukorraldust. Minu arvates on meie ühiskonnale vaja nii äärmuslasi, kui ka aktiviste, sest vastasel juhul laseme endale niiöelda pähe istuda.Tõsi, on äärmuslasi, kes valivad sageli valed võtted oma eesmärgi elluviimiseks, ning see tekitab pahameelt kogu ühiskonnas. Heaks näiteks võiks tuua olukorra Eestis Öise Vahtkonna näol, kui ka näiteks Palestiinas tegutseva Hamas-i näol. Ei hakkaks siinkohal kumbagi hukka mõistma või risti lööma, kuna mõlemad võitlevad oma rahva õiguste eest, olgugi et nende meetodid ja mõnel juhul ka eesmärgid on küsitavad. Selliseid liikumisi on vaja, et üldsus saaks aru ja oskaks midagi ette võtta probleemidega, mis nende tegevusega kaasneb. Enesestmõistetavalt ei saa alati kõigile meelejärele olla, ent üritamises ei ole midagi halba.
Teisitimõtlejad võivad töötada ka rafineeritud ning intelligentsel moel, saavutades oma eesmärgid üldsuse poolehoiu ning elukorralduse paranemisega, mis on kasuks kõigile ühiskonnakihtidele. Praegu võib tunduda hämmastav ning vale segregeerida näiteks tumedanahalisi ning valgeid käimast samades teatrites ning kohvikutes , ent hämmastavalt kuni kuuekümnendate lõpuni see Ameerikas just nii oligi. Tumeda nahavärviga inimesel oli keelatud istuda valge inimesega sama laua taga, istuda kõrvuti heledanahalisega teatris ning isegi bussides olid eraldi alad valgetele ja niiöelda "värvilistele" inimestele. Selleasemel, et korraldada mässu ja vägivallaakte, võtsid Nashville tumedanahalised üliõpilased, ning mitmed tuntud tsiviilõiguste aktivistid ette suurejoonelise mittevägivaldse kodanikuallumatuse, kus suurearvulised mustanahaliste grupid käisid istumas segregeeritud kohvikutes, teatrites jne. Tulemuseks oli muidugi arreteerimine, ent juba järgmisel päeval lunastati need õpilased annetustel kogutud rahadega välja, ning sama aktsioon jätkus. Peagi liitusid liikumisega ka mitteõpilased. Boikoteeriti poode ning asutusi , kus oli segregatsioon kasutusel, ning innustati ka valgeid seal mitte käima. Sama teguviis hakkas toimuma kümmnetes teistes USA linnades, ning majanduslik surve poodidele ning asutustele oli niivõrd suur, et pärast mõne suurema ärimehe ning poliitiku väljaütlemist segregatsiooni vastu muudeti üldsuse survel seadused, ning mustanahalised said võrdsed õigused valgetega. Kindlasti oli ja on praegugi segregatsiooni pooldajaid , ent tänapäeva ühiskonnas ei ole nad enam tõsiseltvõetavad. See näide illustreerib ideaalselt, kuidas võib intelligentsi ja metoodikaga oma eesmärke saavutada, ning sellega muuta ka üldsuse suhtumist .
Ühiskond tõesti enamasti ei salli teisitimõtlejaid, kuna need üritavad muuta nende elukorraldust, ning tänapäeva indiviidile ei meeldi, et tema elu dikteeritakse. Inimesed kardavad muutusi, ning enamasti hoiavad kümmne küünega kinni praegusest ja ka minevikust. Areng toimub niikuinii, olgu ta siis taandareng või progress. Kui sina ei võta midagi ette, võtab keegi teine kes ei pruugi sinu arvamust jagada. Nii see on ja jääb.