Kolmikhüpe – see on tehniliselt keeruline ala ning hüppe kaugus sõltub mitmest erinevast faktorist. Kolmikhüppes on neli faasi : hoojooks, hopp, samm ja hüpe. Hoojooksul kogutakse maksimaalne kiirus. Pikkus on 10-20 sammu, sõltuvalt oskustest. Pöia mahalöömine on aktiivne ja kiire. Hopifaas on kiire ja madala lennutrajektooriga ning hüppaja liigub ligi 35% hüppe kogupikkusest. Äratõuke suund on ette ja tõukejalg liigub ette-ülesse ja sirutub maandumiseks ette. Keha on sirge. Sammufaas on sarnane hopifaasiga. Tõukejalg sirutub äratõukel peaaegu täielikult ja hoojala reis tõuseb kõrgemale horisontaalist. Hoo lisamiseks kasutatakse ka käsi. Maandumisel hoojalg sirutub ette-alla. Hüppefaasis on pöia mahalöömine suunaga alla- taha, kiire ja aktiivne. Tõukejalg äratõukel sirutub peaaegu täielikult. Hoogu lisavad ka käed ning keha on sirutunud
Käed tuuakse äratõukel ette-üles, toimub rinna ja õlavöö sirutamine. Hoojalaga kisutakse end ette-üles. 3) Lend – (erinevad tehnikad) 4) Maandumine – Jalad vaja tõsta ette-üles, ülakeha veidi ette kallutada, pöiad hoida võimalikult kõrgel. Liiva maandumise järel põlved kõverduvad. 3. Erinevad hüppetehnikad 1) Sammtehnika - Hoojalg säilitab äratõukeasendi. Ülakeha jääb vertikaalsesse asendisse. Tõukejalg jääb taha suurema osa õhulennu ajast. Õhulennu lõpus liigub kõverdunud tõukejalg ette- üles. Maandumiseks sirutuvad mõlemad jalad ette. 2) Käärtehnika - Õhulennul jätkatakse jooksuliigutusi käte hooliigutuste toetusel (2,3 või 3,5 sammu). Hoojooksu sammude rütm peaks säilima. Jooksuliigutused lõpevad maandumisel kaugele ette väljasirutunud jalgadele. 3) Sirutehnika - Hoojalg liigub kõverdatult ette-üles, tõukejalg jääb taha
6. Madallähe jaotatakse nelja faasi: asend “KOHTADELE!”, asend “VALMIS!”, ÄRATÕUGE (start) ja KIIRENDUS (lähtekiirendus). 7. Tõkkejooks 1. Tõkkejooksu faasid - Tõkkesprint koosneb kahest elemendist: SPRINDIST tõkete vahel ja TÕKKE ÜLETAMISEST (mida võib jagada äratõukeks koos tõkkele sööstuga ja tõkkest üleastumiseks koos maandumisega tõkke taha). 2. Lähtejooks ehk kiirendus - Esimese tõkkeni joostakse kaheksa sammuga (tõukejalg on esimesel lähtepakul). Ülakeha võtab püstiasendi varem kui sprindi lähtejooksul. Tõkete vahe joostakse kolme sammuga (lühike-pikk-lühike). Õhulend kestab tõkkele äratõukest maandumiseni. 3. Äratõuke- ja tõkkelesööstufaas - Keha lahkub äratõukel rajalt. Sööst on suunatud rohkem ette kui üles (tõkkele tuleb “peale joosta“, mitte hüpata). Tõukejala puusa-, põlve- ja pöialiiges sirutuvad täielikult
*Tirel ette harkseisust *Tirel ette käte erinevate asenditega ( puusal, kõrval, kuklal ) *Pikk- ja lendtirel Tirel taha õpetamise järjekord *Tirel taha toengkägarast *Tirel taha algseisust *Tirel taha toenguppharkseisu *Mitu tirelit järjest *Tirel taha istest harkseisu *Tirel taha poolspagaati Ratas kõrvale: Ratas kõrvale - algseisust käed ees-ülal tõsta vasak jalg ette, hoogsa käte ja kere liikumisega ette-alla asetatakse eesolevast jalast (tõukejalg) 30-50cm kaugusele samapoolne käsi. Samaaegselt liigub hoojalg taha-üles 90 kraadise pöördega ning tõuget lõpetades jõutakse kätelseisu 90 kraadise pöördega lähteasendist jalad harkis Juurdeviivad ja ettevalmistavad harjutused Kõik samad harjutused, mis kätelseisu õppimiseks. Eelkõige tuleb ära õppida 11 kätelseis. Ratas kõrvale õpetamise järjekord: 1. Kätelseis abistamisega jalgadest ja toetades vastu seina 2
· Tirel ette käte erinevate asenditega ( puusal, kõrval, kuklal ) · Pikk- ja lendtirel Tirel taha õpetamise järjekord · Tirel taha toengkägarast · Tirel taha algseisust · Tirel taha toenguppharkseisu · Mitu tirelit järjest · Tirel taha istest harkseisu · Tirel taha poolspagaati Hundiratas Ratas kõrvale algseisust käed ees-ülal tõsta vasak jalg ette, hoogsa käte ja kere liikumisega ette-alla asetatakse eesolevast jalast (tõukejalg) 30-50cm kaugusele samapoolne käsi. Samaaegselt liigub hoojalg taha-üles 90 kraadise pöördega ning tõuget lõpetades jõutakse kätelseisu 90 kraadise pöördega lähteasendist jalad harkis Ratas kõrvale õpetamise järjekord 1. Kätelseis abistamisega jalgadest ja toetades vastu seina 2. Ratas kõrvale paigalt 3. Hüppesammu-tempohüppe õppimine. See on hüpe üles ühe jala hooga (tõukejalg) ette, keha kallutatud ette koos käte hooga ette-üles. Maandutakse esmalt
jalgadega, veeretakse üle turja, maandudes kägarasendis turjal. Tireli lõpetab veere turjalt toengkükki. Tirel taha- sooritatakse toengkükist (käed pöidadest 15-30 cm ees),veeredes kägarasendis taha. Jõudes turjale, asetada käed kiiresti õlgade taha, sõrmed sees, ning neile toetudes veeretakse üle pea lähteasendisse. Ratas kõrvale- algseisust käed ees-ülal tõstetakse vasak jalg ette, hoogsa käte ja kere liikumisega ette-alla asetatakse eesolevast jalast (tõukejalg) 30-35 cm kaugusele samapoolne käsi. Samaaegselt liigub hoojalg taha-üles 90 kraadise pöördega ning tõuget lõpetades jõutakse kätelseisu 90 kraadise pöördega lähtasendist jalad harkis. Akrobaat- kunstvõimleja, keerukate õhu-ja jõuharjutuste esitaja. Akrobaat esineb kogu oma kehaga ja teeb füüsilist pingutust nõudvaid trikke. Köiel kõndimine on tasakaalu ja vastupidavuse võrdsus.
kokkupuudet rajaga, ● hoojala reis on jõudnud toejala kõrvale, ● käed on jõudnud kere joonele, pöid otse enda alla, mitte kõrvale, ● jooksuasend kõrge, nurgad tugijala põlves ja puusas suured (140-145), ● tugijala säär vertikaalne (90 kraadi raja suhtes), ● kere minimaalne ettekalle (alla 10 kraadi vertikaalist), ● hoojala kand kõrgel tuhara all, hoojala pöid on enda poole võetud. 2. Äratõuke tipphetk- ● tõukejalg põlvest optimaalselt sirutatud (165 kraadi), ● hoojala reietõste on alla horisontaali (10-20 kraadi), ● hoojalg põlvest kõverdunud nii, et säär on veel reie all, kere ettekalle minimaalne (keskmiselt alla 10 kraadi), ● hoojala vastaskäe etteliikumine lõua-silmade kõrgusele, tõukejala vastaskäe tahaliikumine puusast mööda. 3. Lennufaas- ● nurk reite vahel annab meile pildi jooksu lennukusest, avarusest,
lati ületamise tehnika täiustamise arvel. Eelmise sajandi lõpul võtsid USA kõrgkoolide hüppajad kasutusele uued ökonoomsemad hüppeviisid. Idaosariikides kasutati nn välisjalga, mida kaua nimetati ka idastiiliks ja meil idaameerika hüppeviisiks. Selle hüppeviisi puhul hüppaja jookseb peaaegu risti hüppelatile, mis loob võimaluse keha pööramiseks ja maksimaalseks kallutamiseks hoojooksu suunda hetkel, kui tõukejalg üle lati viiakse. Peale selle kerkivad hüppaja kehaosad ainult selleks hetkeks latist kõrgemale, kui nad ületavad kujuteldava vertikaaltasapinna. Lääneosariikide üliõpilaste seas levis teine hüppestiil. Nad kasutasid hüppelatile lähenemiseks tõukejalapoolset 35-55 kraadi all toimuvat hoojooksu, hüppelati ületamine toimus aga horisontaalasendis keha kallutamisega tõukejala poolsele küljele. Sellises asendis hüppaja nagu veeres üle hüppelati. Hiljem hakati seda hüppeviisi
kõõlusele. 8. Jalanõu olgu pigem veidi suurem kui väiksem, sest koormusel jalad veidi paisuvad 9. Hiljemalt 2000 km läbimise järel tuleks uued jalatsid muretseda. Väga oluline on õige jooksutehnika Joosta on küll lihtne, kuid jooksma peab siiski tehniliselt õigesti. Tuleb jälgida õiget kehaasendit, jalgade ja käte tööd. Jalgade töö vahetub jooksul pidevalt, kui äratõuge on lõppenud ja algab lennufaas, muutub äsjane tõukejalg hoojalaks ja vastupidi mahaasetatud hoojalg muutub tõukejalaks. Jalg peaks tervisesportlasel maanduma enamasti nö. täistallale, kogu raskus peaks olema jaotatud võrdselt kõigile varvastele, mitte üksi suurele varbale. Maapinda puudutab esmalt pöia eesmine osa, seejärel laskutakse kogu tallale. Tuleb jälgida, et ei joostaks liiga pöia peal (varvastel) ega liigselt üle kanna. Joostes ainult päkal ei saa säärelihased
taipasin, et pean ise ka seal olema. Tehniliselt olid heited viletsad, ilmselt pean trennis sellele alale rohkem tähelepanu pöörama.» Tõkkejooksu ebaõnnestumist seletas Raja väsimusega. «Sain öösel vaid kolm tundi magada ega puhanud välja,» nentis ta. 4 Kolmas ebaõnnestumine tabas Rajat juba esimesel päeval, kui ta hüppas kõrgust vaid 1.85. Raja kasutas tõukamiseks vale jalga, sest harjumuspärane tõukejalg polnud möödunudsügisesest lõikusest veel piisavalt taastunud. «Järgmiseks hooajaks vahetan jala tagasi,» lubas ta. «Kui ma ühe hooajaga ei õppinud teiselt jalalt hüppama, siis ma seda ei õpigi.» Võistluse käigus püüdis Raja kuulsaid konkurente mitte liialt jälgida, vaid oma tegemistele keskenduda. «Püüdsin sellega oma elu lihtsamaks teha,» põhjendas ta. «Aga midagi ma neilt ikkagi õppisin. Kui nemad hakkasid end järgmiseks alaks sättima ja
minimeerida horisontaalkiiruse kadu. Õhulennufaasis valmistub hüppaja maandumiseks. Kasutatakse kolme hüppetehnikat: samm-, siru- ja käärtehnikat. Kahe viimase tehnika kombineeritud variandi kasutamine leiab ka kasutamist. Maandumisfaasis püüab hüppaja maksimeerida hüppe potentsiaalset pikkust ja minimeerida hüppe pikkuse kadu. 3. Sammtehnika - Hoojalg säilitab äratõukeasendi. Ülakeha jääb vertikaalsesse asendisse. Tõukejalg jääb taha suurema osa õhulennu ajast. Õhulennu lõpus liigub kõverdunud tõukejalg ette-üles. Maandumiseks sirutuvad mõlemad jalad ette. 4. Käärtehnika - Õhulennul jätkatakse jooksuliigutusi käte hooliigutuste toetusel. Hoojooksu sammude rütm peaks säilima. Jooksuliigutused lõpevad maandumisel kaugele ette väljasirutunud jalgadele. 5. Sirutehnika - Hoojalg langetatakse pöörleva liikumise tulemusena puusaliigeses
Vastavalt väsimuse suurenemisele kasutada kolme erinevat hoojooksu: 1)kiirenevat, 2)ühtlast kiirust algusest lõpuni, 3)väga kiire algusega - siis natuke mahavisatud kiirust - lõpus ühtlast, mitte muutuvat kiirust. Vastavalt hoojooksu rütmile nihutada ka natuke hoojooksu alustamise märki. Alustada võib hoojooksu suvalisest, silma järgi valitud kohast- joosta hoojooks kolme erineva kiirusega ja rütmiga läbi - kõrvalvaataja vaatab kui kaugele viimase sammu juures tõukejalg tõukepakust jääb ja vastavalt nii palju tuleb nihutada jooksu alustamise kohta, kas ettepoole või tahapoole- iga erineva kiiruse ja rütmiga joostud hoojooksu jaoks eraldi. Sammudega mõõdetud hoojooks võib mitte alati klappida (organismi seisund ei ole alati ühesugune). Kui viimasest katsest oleneb võit või kaotus, pingutatakse maksimaalselt, siis on vaja hoojooksu pikendada (näiteks 5 sentimeetrit). Sportlane kiirendab. Kogu keha on lõdvestatud ja ta teeb pikki samme.
Kui osavõtjaid on palju, korraldatakse eel- ja vahejooksud (veerand-ja poolfinaalid); lõppjooksu e finaali pääseb 100-400 m jooksus 8, pikematel võistlusmaadel kuni 25 jooksjat. Väga oluline on õige jooksutehnika Joosta on küll lihtne, kuid jooksma peab siiski tehniliselt õigesti. Tuleb jälgida õiget kehaasendit, jalgade ja käte tööd. Jalgade töö vahetub jooksul pidevalt, kui äratõuge on lõppenud ja algab lennufaas, muutub äsjane tõukejalg hoojalaks ja vastupidi - mahaasetatud hoojalg muutub tõukejalaks. Jalg peaks tervisesportlasel maanduma enamasti nö. täistallale, kogu raskus peaks olema jaotatud võrdselt kõigile varvastele, mitte üksi suurele varbale. Maapinda puudutab esmalt pöia eesmine osa, seejärel laskutakse kogu tallale. Tuleb jälgida, et ei joostaks liiga pöia peal (varvastel) ega liigselt üle kanna. Joostes ainult päkal ei saa säärelihased lõdvestuda ja tulemuseks võivad olla lihaste ülekoormus,
Flopihüppe puhul on vajalik leida sobiv raadius, mis igal sportlasel erinev, kuid lühemad hüppavad väiksema raadiusega kui pikemad. Hoojooksu alustatakse kas kohapealt või kolme- kuni viiesammulise eelhoovõtuga. Kõrgushüppaja jooks toimub pöial, puus peab olema kõrgel. Kurvijooksul puusa asend rohkem ees. Hoojooks peab pidevalt kiirenema ehk kõige kiirem samm on viimane. Hoojooksu eelviimasel sammul lastakse keha raskuskese veidi allapoole, puusad liiguvad ette, õlad taha. Tõukejalg asetatakse maha aktiivselt, kiirelt, madala trajektooriga. Äratõuge Tippkõrgushüppajate äratõukeaeg on flopis 0,15-0,18 sekundit. Lühem äratõukeaeg võimaldab anda kehale suurema vertikaalse kiiruse, millest suurel määral sõltub ka tulemus. Sportlane tõukab end äratõukejalalt tugevalt üles. See võimaldab tal valmistuda pöördeks, mille ta sooritab jalgade, puusade ja õlgadega. Hüpe Äratõuke jätk. Sportlane lõdvestab oma keha, et keskenduda asendile, ja jätkab
tõukefaasiks) ja LENNUFAASIST (mida võiks jaotada esimeseks hoofaasiks ja kõverdusfaasiks). Tugifaasis ja jala etterebimisel pärast äratõuget sportlase kiirus väheneb (eestugifaas), seejärel aga suureneb (edasiliikumisel). Lennufaasis toimub hoojalaga hooliigutus jooksja kehast eespool ja jalg sirutub maandumiseks 9 (eeshoog), samal ajal kui tõukejalg kõverdub ja sooritab hooliigutuse jooksja keha suunas (lihaste suhtelise puhkuse faas). Madallähe jaotatakse nelja faasi: asend “KOHTADELE!”, asend “VALMIS!”, ÄRATÕUGE ja KIIRENDUS (lähtekiirendus). Põhilised probleemid, mis jooksus võivad tekkida on vale kehaasend, ebastabiilne start ja vale tehnika. Lisa info paikneb Lisades. 1) Maailma rekord (kiirjooks-400 m) kuulub meeste kategoorias Michael Johnson (USA) tulemusega 43,18
8. Jalanõu olgu pigem veidi suurem kui väiksem, sest koormusel jalad veidi paisuvad 9. Hiljemalt 2000 km läbimise järel tuleks uued jalatsid muretseda. Väga oluline on õige jooksutehnika Joosta on küll lihtne, kuid jooksma peab siiski tehniliselt õigesti. Tuleb jälgida õiget kehaasendit, jalgade ja käte tööd. Jalgade töö vahetub jooksul pidevalt, kui äratõuge on lõppenud ja algab lennufaas, muutub äsjane tõukejalg hoojalaks ja vastupidi - mahaasetatud hoojalg muutub tõukejalaks. Jalg peaks tervisesportlasel maanduma enamasti nö. täistallale, kogu raskus peaks olema jaotatud võrdselt kõigile varvastele, mitte üksi suurele varbale. Maapinda puudutab esmalt pöia eesmine osa, seejärel laskutakse kogu tallale. Tuleb jälgida, et ei joostaks liiga pöia peal (varvastel) ega liigselt üle kanna. Joostes ainult päkal ei saa säärelihased lõdvestuda ja tulemuseks võivad olla
8. Jalanõu olgu pigem veidi suurem kui väiksem, sest koormusel jalad veidi paisuvad 9. Hiljemalt 2000 km läbimise järel tuleks uued jalatsid muretseda. 1.4. Väga oluline on õige jooksutehnika Joosta on küll lihtne, kuid jooksma peab siiski tehniliselt õigesti. Tuleb jälgida õiget kehaasendit, jalgade ja käte tööd. Jalgade töö vahetub jooksul pidevalt, kui äratõuge on lõppenud ja algab lennufaas, muutub äsjane tõukejalg hoojalaks ja vastupidi - mahaasetatud hoojalg muutub tõukejalaks. Jalg peaks tervisesportlasel maanduma enamasti n. täistallale, kogu raskus peaks olema jaotatud võrdselt kõigile varvastele, mitte üksi suurele varbale. Maapinda puudutab esmalt pöia eesmine osa, seejärel laskutakse kogu tallale. Tuleb jälgida, et ei joostaks liiga pöia peal (varvastel) ega liigselt üle kanna. Joostes ainult päkal ei saa
Käärasend – suusaninad laiali, kannad lähestikku. Väljaseadeasend – üks, sirge koormusvaba jalg ette lükatud, teine koormatud jalg taga kõverdatud. Klassikaline jalatõuge – jalatõuge suusajäljes tõukamiseks peatatud suusalt taha alla. Uisutõuge - jalatõuge käärsuunas libisevalt suusalt taha kõrvale. Tõukepaine – jala kõverdamine jalatõuke sooritamiseks. Tõukel pidamine – suusa seisatamine surve järsu suurendamisega klassikalise jalatõuke ajal. Tugijalg=tõukejalg – koormatud, tõukeks valmistuv ja tõuget sooritav jalg. Vabajalg=hoojalg – tõuke lõpetanud, koormusest vaba ette pendeldav jalg. Libisemine – suusa/suuskade edasiliikumine lumel. Vaba libisemine – libisemine inertsi- või raskusjõu mõjul lihasjõudu kasutamata. Triivimine – libisemine paralleelsetel suuskadel külgsuunas. Kergendus – suuskadele mõjuva surve vähendamine kehaasendi kiire madaldamise või kõrgendamisega põlvedest
annaabi.ee 
