Tootmiskeskkonna meteroloogiliste tingimuste uurimine (0)

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Riski- ja ohutusõpetus –  Praktikum  
Tootmiskeskkonna meteroloogiliste tingimuste uurimine  
 
 
 
 
 
 
 
 
Üliõpilased:     
 
 
 
 
 
Rühm:              
   Juhendaja :        
 
 
 
 
 
 
TEOORIA 
 
Üheks olulisemaks keskkonnatingimuseks on  mikrokliima  – see on  õhutemperatuur ,  õhuniiskus , 
õhu  liikumine,   soojuskiirgus   töökohal  või  mujal  inimese  lähemas  ümbruses.  Nüüdisajal  töötab 
inimene  põhiliselt  ruumist,  kus  mikrokliima  on  suhteliselt  stabiilne.  Samas  tuleb  tal  paljudel 
juhtudel 10-20% tööajast olla väljaspool ruumi (tänaval, autos), kus ta puutub kokku erineva ja 
kiiresti muutuva mikrokliimaga. 
Eestis  on  sagedased  “külmetushaigused”.  Organismi  märgataval  jahtumisel  algavad  lihaste 
motoorsete   ühikute  sagedad  kokkutõmbed,  külmavärinad,  millega  kaasneb  soojusenergia 
tootmise  järsk  kasv.  Ohtlikud  on  ootamatud  organismi  või  selle  osade  ülejahtumised.  Need 
toimuvad kergesti, kui ruumis on pidevalt üks ja sama temperatuur, kuna see jätab organismi 
adaptsioonimehhanismid  tööta  ning  treenimata,  mistõttu  organismi  jahtumise  korral  ei  käivitu 
kaitsereaktsioonid. 
Inimkeha   soojuslikku   seisundit   võib  hinnata  naha-  ja  kehatemperatuuri  järgi.  Kehatemperatuur 
( rektaalne   temperatuur)  on  inimesel  enamasti  stabiilne  37,3  –  37,5  oC.  Nahatemperatuur  ja 
temperatuur organismi  perifeerias  on 33  -  34  oC, seejuures  jäsemete distaalsetel  osadel  kõigest 
27  –  28  oC.  Kui  keskkonna  temperatuur  langeb,  suureneb  erinevus  naha-  ja  kehatemperatuuri 
vahel. Kui temperatuur tõuseb, siis see erinevus väheneb.  Inimese soojusbilanss sõltub oluliselt 
riietusest, soojuskiirgusest, ruumi temperatuurist, organismi soojusproduktsioonist (peamiselt töö 
füüsilisest raskusest). 
Riietuse   soojusisolatsiooni  hindamisel  on  mõõtühikuks  CLO,  mis  vastab  ülikonnas  inimese 
soojusisolatsioonile. Tavaliselt on riietus  õhem , seega on  soojusisolatsioon  0,8 CLO-d ja vähem. 
Orienteeruvalt CLO-des: 
• sokid  – 0,04 
• kingad – 0,04 
• T- särk  – 0,08 
• pikkade käistega päevasärk – 0,25 
• pikad püksid – 0,3 
• pintsak  – 0,4 
• kleit – 0,5 
Mida   paksem   ja  õhku  sisaldavam  on  riietus,  seda  rohkem  isoleerib  ta  organismi 
väliskeskkonnast.  Samas  takistab  paks  ja  raske  riietus  tööliigutusi  ning  kui  inimene  palju 
higistab,  langeb  riietuse  soojusisolatsioonivõime.  Paksud  riided  takistavad  ka  naha  hingamist, 
milleks nahk kasutab ümbritsevat õhku. Seetõttu peaks püüdlema selle poole, et tööriietus oleks 
õhem,  keskkonna  temperatuur  aga  kõrgem.  Toatemperatuuril  on  organismi  soojuslikule 
seisundile  suure  tähtsusega  organismi  soojuskiirgus,  mis  võib  moodustada  kuni  50%  kogu 
organismi  poolt  äraantavast  soojusest.  Seda  alahinnatakse.  Hele  riietus  väldib  organismi 
kiirguslikku soojuskadu ning ülesoojenemist, kui  kiirgusallikad on väljaspool. 
Maailmas  on  palju  õhutemperatuuri  norme  sõltuvalt  töö  füüsilisest  raskusest,   aastaajast   ja 
soojuseraldustest  tööruumis  (sealhulgas  Eesti  vabariiklikud  normid).   Ergonoomika   lähtub 
seisukohast ,  et  raske töö tuleb mehhaniseerida.  Füüsiliselt kergel  ja vaimsel  tööl on soovitatav 
ruumi  temperatuur  enamasti  22  -  24  oC.  Alati  pole  mehhaniseerida  võimalik,  sel  juhul  võib 
optimaalne õhutemperatuur olla alla 20 oC. 
Probleemiks on, kuidas sobitada optimaalne temperatuur inimeste individuaalsete iseärasustega, 
nt  võib  optimaalne  õhutemperatuur  mõnel  inimesel  olla  kõigest  19  oC.  Sageli  sõltub  see 
temperatuur harjumuspärasest riietusest. Lihtsam on toimida, kui  töötaja  on  omaette  ruumis või 
kui inimest on vaja ainult kergelt jahutada, milleks kõlbab lauaventilaator, mida kahjuks tööliste 
puhul kasutatakse harva. 
Keskkonna temperatuur mõjutab ka tööviljakust. Optimaalsest kõrgem ja madalam temperatuur 
võib  tööviljakust  märgatavalt  vähendada.  Optimaalsest  kõrgema  õhutemperatuuri  puhul  langeb 
töö  motivatsioon . Alati pole see siiski nii. Kui töös pole piisavalt stiimuleid, võib optimaalsest 
mõnevõrra erinev (eeskätt madal) temperatuur tööviljakust soodustada.  
Optimeerides  ruumi mikrokliimat, peab arvestama ruumis olevate  seadmete soojuseraldusega, 
küttega, päikesekiirgusega, tuule suunaga ja tugevusega , puudega hoone ümber.  
• Tugeva tuule korral võib temperatuur hoones tunduvalt erineda sõltuvalt sellest, kas ruum asub 
allatuult või pealetuult. Külma ilmaga on pealetuult ruumid jahedad, allatuult soojad. 
•   Päikesekiirgus   hoonele  ja   aknast   sisse  on  üks  peamisi  ruumi  ülekuumenemise  põhjustajaid 
soojal aastaajal. 
• Hoone soojenemine sõltub hoone välisseinte värvusest: mida tumedamad need on, seda rohkem 
soojeneb hoone päikesepaistel ning jahtub külma ja sombuse ilmaga. 
• Vahel  aitab puude istutamine hoone lõunapoolsesse külge. Puud hoone ümber stabiliseerivad 
hoone mikrokliimat, nõrgendavad talvel tuuli ja vähendavad suvel päikesekiirgust. 
Tihedalt  on  seotud  ruumi  temperatuuriga  relatiivne   õhuniiskus   (protsent  maksimaalsest 
võimalikust veeauru kogusest õhus). Ohtlik on tervisele  esmajoones  kõrge üle 70% õhuniiskus. 
See tugevdab nii liialt kõrge kui madala õhutemperatuuri ebasoodsat mõju. Õhuniiskus alla 30% 
põhjustab halba  enesetunnet  – nina ja silma limaskesta ärritust. Siiski on oht üldiselt väiksem kui 
kõrge õhuniiskuse puhul. Optimaalne õhuniiskus on enamsti 40-60%. Optimaalne õhu liikumise 
kiirus  on  0,03-0,1  m/s,  mille  aga  tervishoiunormid  jätavad  sageli  lahtiseks,  öeldes  nt,  et 
optimaalne  õhu  liikumise  kiirus  on  kuni  0,1  m/s.  Liialt  madala  õhu  liikumise  kiiruse  puhul 
koguneb inimese lähedusse väljahingatud õhk ja häiruvad naha ainevahetusprotsessid. Kahjuks 
esineb sellist olukorda sageli. 
Optimaalse  mikrokliima  tingimuste  kindlustamiseks  on  arvukalt  võimalusi,   kusjuures   eriti 
perspektiivne on õhu konditsioneerimine, mis tagab optimaalsete parameetritega õhu tööruumis.