Tõde pole inimese jaoks (1)

Tõde haavab, tõde pole inimese tarvis.
Inimene on loomult laisk , kuid paratamatult ka uudishimulik. Viimane väljendub paljudel intelligenti omavatel olenditel, millele viidates tunnevad huvi erinevate asjade vastu näiteks ka koerad , kassid, delfiinid . Soov, millegi tundmatu kohta teada saada, on viis õppida eluks vajalikke teadmisi. See omab ka teatud riski. Huvi leegi vastu võib lõppeda näiteks kõrvetusega.
Inimlik uudishimu ei esinda alati taolisi eesmärke. Väga palju on seotud vaimsusega ehk emotsiooniga. Ühele võib korda minna, mis arvamusel keegi temast on, teisele see, mida neiud ikka omavahel laua taga sosistasid. Need on lihtsaimad vormid olukordadest, kus lihtne uudishimu võib teha palju kurja. Üheks radikaalseimaks näiteks võiks tuua kihlatud paari, kellel oli toimunud nö poissmehe peod. Naispoolel oli tekkinud kahtlus oma partneri truuduses ja lasi teha valedetektori all noormehele uuringu. Pea tunni ajase seansi ajal tegi uurija masina andmete järgi järelduse, et noormees oli tõepoolest olnud truudusetu. Loomulikult tekitas see suure lõhe paari vahel. Mis teeb antud olukorra naeruväärseks, on ebaadekvaatne uurimismeetod . Nimelt põhineb valedetektor füüsilistele näitajatele. Teoorias , kui inimene valetab, reageerib ta küsimustele ja nendele vastamisele teatud tunnuste järgi ja neid masin siis ka mõõdab. Esmase ärevuse tekitab juba psüühika. Teadmine, et inimene pannakse hirmuäratava masina valvsa pilgu alla, kus ühildatakse uuritav mitmete juhtmete külge, tekitab juba piisavalt kõrget vererõhku ja higistamist. Kuid kõike seda registreerib masin kui ebanormaalset reageerimist delikaatsetele küsimustele. Oma osa oli tulemuse analüüsimisel ka uurijal, kes oli saanud noormehelt ülestunnistuse tegelikest sündmustest, kus oli esinenud suudlemist. Uurija tõlgendas selle kui ebasündsad toimingut ja naispool võis selle all arvata midagi muud. Mistõttu saadud tulemus ei olnudki tõde, kuivõrd täiesti valedel tunnustel põhinev moondatud järeldus. Masin, mis põhineb tunnustele, mida põhjustab juba hirm, ei saa lugeda õigusemõistjaks.
Tekib aga küsimus, mis on parim meetod tõe ja vale eristamisel. See oleneb suuresti sellest, mida keegi piisavaks tõestuseks loeb ja kellele see on suunatud. Mõnele piisab , kui ta näeb sündmust oma silmaga, teine vajab uskumiseks füüsilist materjali, näiteks pilti. Sellel teel ristuvad juba teadmus ja uskumus ehk see, mida loetakse käega katsutavast ja mida tuletatakse teadmistest. Imelik, et uskumise võiks seostada teadmisega. Kuid usutakse ju seda, mida pole otseselt nähtud, puudutatud või millest täpselt ei teata, vaid mille omadusi, päritolu ja sündmusi tuletatakse vastavalt arusaamadele. Olgu selleks siis tõesti jumal või maaväline elukas. Eelmised kaks näidet on väga huvitavad, kuna mõlemad on väga laialt kõneldavad subjektid. Samuti on nad võrreldavad kahe tõe vormiga , uskumise ja konkreetse füüsilise tõendiga. Väga palju inimesi on, kes usuvad, et jumal või maaväline olend on olemas, olles neid ise mingil moel näinud. Samuti on neid, kes on tulnud lagedale justkui tõenditega salapäraste olemasolust. Milline viis on rohkem tõde? Vast mitte kumbi , kuna ükski ütelus, sündmus ega sõna paberil või pilt, pole suutnud veenda inimesi jumala või tulnuka olemasolust või olematusest. See on keeruline filosoofia, kus võitlus käib mõlemal rindel. Kuid minu arusaam on, et pole võimalik anda tõestust selle kohta, mida pole olemas. Seniks kuni inimene pole leidnud otsitavat, siis seda inimeste endi jaoks olemas ka pole. Mis ei tähenda, et kui inimene otsitavat leidnud pole, siis pole seda üldse olemas. Mõlemat toetaks näide: kui vihmametsas on kindlasti veel mõni avastamata liik, siis ühelt poolt ei ole võimalik väita, et puu otsas elab kollane, pika karvaga ja tiibadega elukas. Selle toetamiseks pole ühtegi tõestust. Teiselt poolt ei saa väita, et kui meie pole elukat leidnud, siis sellist karvast olendit ei oleks vihmametsas üldse olemaski. Kuid seda väidet ennast ei saa enam tõestada, kuna kui midagi pole, siis sellega peaks asi piirdumagi.
Uudishimu annab inimesele võimaluse leida, mida ta otsib, või kogeda midagi uut. Tõde on millegi kinnitamiseks, millest on tekkinud kahtlus. Kuid selleni jõudmine ei ole üldsegi kerge ja tõde ei pruugi kajastada tegelikkust . Kuna tõde on niivõrd subjektiivne, siis on võimalik, et inimene polegi võimeline tõde eristama valest. Tõde poleks justkui inimese jaoks.