Tiina - libahunt või mitte? (0)

Tiina- libahunt või mitte?
August Kitzbergi tragöödia „Libahunt“ on olnud aluseks mitmetele näidenditele ja muusikalidele. Minu arvates on selle jätkuva kuulsuse põhjuseks süzee aegumatus, rahvale tuttav aeg ning huvitavad ja isikupärased karakterid eesotsas Tiinaga. Ei saa ka mainimata jätta, et autori teosed on väga tõetruud, põhinedes kohati isegi tõsielul, nagu seda on „Kauka jumal“, mis kajastab Räätsa talu elanike heitlust võimu ja rahaga .
Tollal pidasid külainimesed omaks neid, kes nägid välja nagu nemad ise- heledate juuste, kahvatu naha, helesiniste silmade ning aeglase verega inimesi. Suhtuti võõristavalt isikutesse, kes julgesid teistest erineda või tavapärastele käitumisnormidele vastu hakata ning Tiina tegi ja oli kõike seda, mida tollane ühiskond taunis.
Ta ei olnud tavaline heledapäine eestlane, vaid tumedama verega ja pigem väljapoole elav kindlate põhimõtetega vabadust ihkav tüdruk, kes ei kannatanud kellegi teisele allumist. Oma julge meele ja väljaütlemistega tekitas ta kaaskodanikes ebakindlust ja aukartust, mistõttu ei tahetud teda igaks juhuks oma läheduses hoida, kuid väikest kaitsetut tüdrukut ukse taha ka ei visatud.
Kui Tiina ühel külmal talveõhtul Tammarude ukse taha sattus, käis temaga kohe kaasa kõhedust tekitav kahtlus , et tegu on nõia järglase või mis veel hullem- libahundiga. Oli ju tema ema kirikuesisel teiste „temasuguste“ hirmutamiseks avalikult hukatud.
Tollal ei vaevunud keegi asja tagamaid uurima ning ei lastud end heidutada faktist, et naine oli metsas üles kasvanud ja tundis seetõttu väga hästi metsataimi ning nende raviomadusi. Ta oli nõus oma teadmisi kaaskodanike heaks kasutama, kuid rahvas nägi ainult seda, et naine „ravis“ ebamaiselt inimesi ja seda enam, kui keegi väitis, et Tiina ema olevat külas lehma „halva pilguga“ vaadanud ja too olevat selle pärast kohe ära surnud, siis oli asi kindel- tegemist on nõiaga, kes võib iga hetk nende endi elude kallale kippuda.
Uues peres aga olid juba kõik rollid paika pandud ja Tiinale justkui ei olnud seal enam kohta. Juba üsna lapsepõlves teenis ta ära teise peretütre halvakspanu, sest Margus pidas teda huvitavamaks ja Mari leidis, et tõmmu neiu üritab tema ettemääratud peigu ära varastada.
Muidugi muutus Mari armukadedaks ning tegi kõike selleks, et Marguse tähelepanu endale tõmmata, kuid pidi noormehes rängalt pettuma, kui too „nuku jooksmises“ ikka ja jälle Tiina kinni püüdis, kuigi linalakk poisile enda püüdmiseks korduvalt võimalusi andis. Lõpuks sosistas ärritunud Mari Tiinale, et too on libahunt. Hetkelises vihahoos välja öeldud süüdistused mõjusid Tiinale jahmatavalt ning samuti ärritudes purskas ta välja sõnad: „Olen jah, te ju teisiti ei taha! Parem tuhat korda hunt, hunt metsas huntide keskel, kui inimene parem ei ole kui teie!“ (tsitaat lk 33, 1987 aasta trükk). Peale hämmingut tekitavat sõnavõttu põgenes tüdruk jälle metsa, andes sellega külarahvale piisavalt kõneainet ning alust uute kuulujuttude levitamiseks.
Muidugi oli Mari Tiinat ka enne soeks käimises süüdistanud ning hõõrunud talle korduvalt väidetavat varsa murdmist nina alla, kuid nähes, et Margus end sellest heidutada ei lasknud, pidi ta muud meetmed kasutusele võtma. Antud juhul sai siis selleks Tiina avalik süüdistamine, teades, et tüdruk selle peale paanikasse läheb ja metsa põgeneb, saigi ta oma tahtmise- ka Margus hakkas nüüd tõmmu neiu olemuses kahtlema.
Lisaks kõigile eelnevale käis Tiina ilmumisega alati kaasa huntide ulgumine kauges metsalaanes või koguni maja lähiümbruses. Tüdruk ise end sellest häirida ei lase ja tunnistab veel korduvalt, et elaks pigem „vaba jumala loomana“ metsas huntide keskel kui sealses pingelises ja valelikus õhkkonnas.
Mina arvan, et tegelikult Tiina ei olnud libahunt. Esiteks ei usu ma selliste ebamaiste olendite olemasolusse –arvan, et neid ei saanud olemas olla ka 19. sajandi alguses- ning teiseks arvan ma, et kõik need kahtlustäratavad juhtumid olid lihtsalt juhuslikud kokkusattumused. Tiina oli lihtsalt teistsugune ja seetõttu arvas kogukond õigeks olevat talle midagi juurde mõelda, teades, et tüdruk ei hakka selliste mõttetuste ümberlükkamiseks vaeva nägema. Nii jäigi ekslikult mulje, et neiu on soend ja murrab salaja ümbruskonnas loomi.
Tiina oli oma elu algusaastad vabana kasvanud (st. mitte orjarahva hulgas) ja võis tõepoolest metsloomadega, sealhulgas ka huntidega hästi läbi saada ja mõnda aega nendega metsas kõrvu elada, aga ise ta hunt küll olla ei oleks saanud. Ta käitus ju inimeste hulgas üsnagi tsiviliseeritult ning kohe kindlasti ei oleks hunt-tüdruk end selliste provotseerimiste peale nii rahulikuna hoida suutnud. Lõpuks põhjendas neiu vanaemale oma metsa põgenemise ilusasti ära ja üritas talle selgitada, kuidas ta end vabas looduses tunneb: „Metsas on nii hea... nägu sambla sisse suruda ja nutta.. kuni viha- tilk tilga järel sulab ja süda jälle kergeks saab. Seal ei tahakski nagu enam inimene olla, tahaks olla metsas, prii ja vaba, vaba ja prii...“ (tsitaat lk 42).
Usun, et tegelikult ihkas Tiina lihtsalt südamest vabadust ja läks vahepeal metsa, et seal rahulikult aeg maha võtta ja juhtunu üle järele mõelda. See, et rahvas teda selle pärast kohe libahundiks pidama hakkas oli tingitud sellest, et inimestel ei olnud temast lihtsalt midagi „põhjapanevat“ rääkida. Eestlase toit on ju läbi aegade olnud teine eestlane ja „Libahundi“ süžee seletab selle kaua käibel olnud tsitaadi väga elutruul näitel lahti.