nõuetele. Haldusüksuste piire muudetakse haldusterritoriaalse korralduse muutmisel, territooriumiosa ühe haldusüksuse koosseisust teise haldusüksuse koosseisu arvamisel või haldusüksuste piiride korrigeerimisel vastavalt maakorraldus- ja ehitusplaneerimisvajadustele. Haldusüksuse piiride muutmise otsustab Vabariigi Valitsus. Haldusüksuse piiride korrigeerimise maakorraldus- ja ehitusplaneerimisvajadustest lähtuvalt otsustab Maa-amet. Iga riik jaguneb väiksemateks territoriaalseteks osadeks - haldusüksusteks. Seda on tarvis riigi valitsemiseks. Üksainus valitsus pealinnas (keskvalitsus) ei suuda täpselt jälgida kohaliku elu üksikasju ega leida õigeid lahendusi kõigile probleemidele. Keskvalitsus tegeleb sellepärast vaid kogu riiki puudutavate küsimustega.Riigi jaotamine haldusüksusteks ongi haldusjaotus.Kõige tavalisem on 2-astmeline haldusjaotus, kus riik jagatakse suuremateks ja need omakorda väiksemateks haldusüksusteks
19000 hõbemarga eest Saksa ordu kõrgmeistrile), osad Ida-Eesti alad, Ugandi- Tartu piiskopkond, Lääne-Eesti- Saare-Lääne piiskopkond 3. Kogu maa, mida harisid talupojad, jagunes maaisanda domeenideks. Maaisanda katsid maaisandate domeenide tuludega riigi valitsemise kulud. Vasallide sõjateenistuse eest jagatud maad- läänivaldused. 14. saj hakkasid maaisandate kõrval Liivimaa elus üha suuremat rolli mängima läänimehed ja linnad. Oma huvide kaitseks ühinesid vasallid territoriaalseteks rüütelkondadeks. 14. saj keskpaigast hakati Liivimaal korraldama linnadepäevi, kus arutati põhiliselt kaubandusega seotud küsimusi. Seisute tähtsuse tõusuga kaasati nad Liivimaa sisepoliitikasse. Kui küsimuse all oli maa sisemine stabiilsus ja julgeolek, hoidsid linnad ja läänimehed enamasti ordu selja taha. 1420. a hakati korraldama regulaarseid Liivimaa maaisandate ja seisute kokkusaamisi- maapäevi. Need toimusid Valgas, vahel ka Volmaris, maapäeva kokkukutsujateks olid
Seal pidasid jumalateenistusi toomhärrad- kõrgemad vaimulikud, kes osalesid piiskopkonna valitsemisel ja moodustasid toomkapiitli. Toomkapiitel oli piiskopi kõrval iseseisev autonoomne üksus omaenda vara ja kassaga. Toomhärrad moodustasid koos piiskoppidega keskaegse Liivima haridusliku eliidi, sest enamus neist olid õppinud välismaal ülikoolides. (tegutses ka toomkool). Piiskopkonnad jagunesid kirikukiheldkonadeks e. territoriaalseteks kogudusteks, mida teenisid kogudusepreestrid. Igal kihelkonnal oli oma kaitsepühak. (Eesti kohanimedes äratuntavad: Harju-Madise,Järva-jaani,Kadrina jne). Jumalateenistusi peeti küll ladn. keeles, aga ühe osana vüis kuuluda ka rahvakeelne jutlus. kogudusepreestritelt eeldatiu vaid seda, et ta oskaks lugeda ja tunneks tähtsamaid palveid. tihti pidi preester rahvaga suhtlema ka tõlgi vahendusel. Liivimaa kirikuelu suurimaks nuhtluseks oli ordu ja piiskoppide lakkamatu võimuvõitlus
a, Tartu rüüstati, kuid ordu võit ei olnud otsustav ja (1397) tüliküsimuse lahendamiseks tuli kokku Danzigi konverents, kus olid esindatud kõik Vana-Liivimaa poliitilised jõud: Saksa ordu kõrgmeister von Jungingeniga ja Hansa liidu esindajad . Jõuti kompromissini. Seisuste esilekerkimine · 14.sajand : läänimehed, linnad · Maaisandate võim oli nõrk, vajasid tuge vasallidelt · Rüütelkonnad-vasallide huvide kaitseks, vasallid ühinesid territoriaalseteks kondadeks. · Igas piiskopikonnas oli oma rüütelkond · Orduvasallidel, v.a Taani ajast pärinev Harju-Viru rüütelkond, oma seisuslikku koondist ei tekkinud. · Tulutoov hansakaubandus tõstis linnade tähtsust. · Hansa huvide eest vüitlemiseks moodustasid linnad ühisrinde, mis kujutas endast arvestavat sisepoliitilist jõudu. · Linnadepäevi hakati korraldama alatest 14.sajandi keskpaigast, et arutada kaubandusega seotud küsimusi. Maapäevad · 15
Teoorjus oli feodaalne koormis, kus talupoeg pidi osa nädalast oma töövahenditega oma kasutuses oleva talumaa eest tasumiseks mõisa jaoks tööd tegema. Sunnismaisus oli üks pärisorjuse põhitunnuseid millega talupojad kinnistati maa külge ja neil puudus liikumisvabadus elukoha valikuks. Rüütelkondade kujunemine maaisandate võim oli nõrk, sisepoliitilistes heitlustes vajasid tuge vasallidelt, huvide kaitseks ühinesid vasallid territoriaalseteks rüütelkondadeks. Keskaeg Eestis 1227.aasta Saaremaa vallutamine ristisõdijate poolt, eestlaste muistse vabadusvõitluse lõpp 1558.aasta Liivi sõja algus. Keskaja alguseks loetakse Eesti ajaloos 1227. aastat, mida loetakse Eesti Muistse Vabadusõja lõpuks. Selle sündmuse tagajärjel jagati Eesti ala maaisandate vahel, keda enne Jüriöö ülestõusu oli 4. Maaisandad jagasid osa oma valdusi läänimeestele e vasallidele
Lakoonikasse Eurotase jõe orgu. See oli tol ajal väga hõredasti asustatud piirkond, kuid ka siin kohtasid doorlased kohalikku rahvastiku, ahhailiste visa vastupanu. Alguses jagunesid sisserändajad hõimudeks ehk füülideks. Selle vana, sugukondliku jagunemise kõrval tekib uues asukohas jagunemine territoriaalseteks piirkondadeks oobideks. Esialgu oli neli oobi, viiendaks sai Amykla territoorium. Lakoonika alistatud rahvastiku orjastamine kiirendas klassikihistumist doorlaste hulgas. Ekstensiivne põllumajandus väikses orus tekitas spartalastel üsna kiiresti maa puuduse, mida suurednas nende sotsiaalne kihistumine. Maapuudus ja sotsiaalne kihistumine sundisid spartalasi vallitama põllumajanduslikku naabermaakonda Messeeniat, mis asetses lääne pool Taygetoni mäeahelikku
Maavabadele talupoegadele kuulus talu alama lääniõiguse alusel, mis muutis nad isiklikult vabaks ja vabastas nad igasugustest talupoeglikest koormistest, koustades kandma vaid sõjateenistust kergeratsaväelasena. Vabatalupojad olid end osadest või kõigist adratalupoegade koormistest raha eest lahti ostnud. 14. sajandil hakkasid maaisandate kõrval Liivimaa elus üha suuremat rolli mängima läänimehed. Maaisandad vajasid tuge vasallidelt, kes ühinesid oma huvide kaitseks territoriaalseteks rüütelkondadeks. Talurahva õigusliku seisundi allakäik 1507. aastal võeti talupoegadelt relvakandmisõigus ning juba 16. sajandi keskpaigast tuli ette talupoegade võõrandamist maast eemal, mis tähendab, et talupoegi hakati pidama mõisniku isiklikuks omandiks. See viitas pärisorjuse tekkimisele. 15. sajandi teisest poolest juurdus arusaam, et talupojad ei ole isiklikult vabad, vaid kuuluvad maa külge, mida nad harivad
Usueluga seotud mõisted: piiskop, peapiiskop, toomkirik, toomkapiitel, kirikukihelkond. Piiskop Kirikuelu eesots, kes juhtis kirikuelu endale määratud valdustes Peapiiskop Kindla piirkonna kõrgeim kirikuvõim, allub paavstile ja talle alluvad piiskopid Toomkirik Piiskopkonna peakirik Toomkapiitel Kirikuelu korraldav kõrgemate vaimulike kogukond, kes muuhulgas valis piiskopid Kirikukihelkond Piiskopkonnad olid jagatud kirikukihelkondadeks ehk territoriaalseteks kogudusteks mida teenisid preestrid 34. Vana-Liiivimaa haridus keskajal. Toomkoolid. Toomkoolid rajati uute vaimulike väljaõpetamiseks, aga seal said õppida ka linnalapsed. Eesti esimesed haridusasutused Tallinna Toomkool 13. sajand 1939 Ka Haapsalus oli heal tasemel toomkool 35. Kloostrid vana-Liivimaal keskajal. Dominiiklased, frantsiskaanid, tsistertslased. Kloostrikoolid. Kloostrid olid olulised kultuurikeskused, seal tegutsesid kloostrikoolid ja
Jüriöö ülestõusu võib pidada ka Eesti keskaja veelahkmeks: nii talupoegkonna kui ka vasallkonna sotsiaalne koosseis ühtlustus ning neid lahutav sotsiaalne barjäär ühtis üha selgemalt etnilise barjääriga. 5. 14.saj hakkasid oluliseks muutuma läänimehed ja linnad. Maaisandate võim oli nõrk, sisepoliitilistes heitlustes vajasid nad tuge vasallidelt, kellele tehti vastutasuks mitmesuguseid järeleandmisi. Oma huvide kaisteks ühinesid vasallid territoriaalseteks rüütelkondadeks. Igas piiskopkonnas oli oma rüütelkond välja arvatud Harju-Viru rüütelkond. 14.saj keskel hakati korraldama Liivimaal linnadepäevi, kus arutati kaubandusküsimusi. 1420 hakati korraldama Liivimaa maaisandate ja seisuste maapäevi Valgas või Valmieras. Esindatud oli seal neli seisust: Riia peapiiskop, Liivimaa ordumeister, vasallkonnad ja linnad. Maapäevadel arutati tähtsamaid välis- ja majanduspoliitilisi küsimusi
Vanne, õnnistus, needus arhailises õiguses Veritasu kättemaks perekonna või sugukonna liikme vastu toime pandud teo, enamasti tapmise aga ka kehavigastuste tekitamiste eest. Asüül ehk varjupaiga õigus. Unitaarvõim ehk tervilik võim. Sellele on iseloomulikud järgmised tunnused: ühine konstitutsioon ja õigussüsteem; ühine riigivõimuorganite ja juhtimise süsteem; ühine kodakondsus; kohtusüsteemi ühtsus; riigi jagunemine administratiiv-territoriaalseteks üksusteks, milles kasutatakse üldriiklikke norme; allüksuste juhtimisorganite alluvus riigivõimu- ja juhtimisorganitele. Monoteism usk ainujumalasse (kristlus, islam, judaism). Lepingud Piiblis; toora e. Teine Moosese raamat; talmud juudi kirjatundjate ehk rabide poolt kirja pandud seletused(kommetaaarid) Toorale: juhised kuidas jumala teenistust läbi viia, pühi pidada. Koraan püha raamat, käsitlatakse Jumala sõnana. See on ka allikaks, millele tugineb teoloogia,
ning vasallidele sõjateenistuse eest jagatud läänivaldusteks. Läänide suurus oli küllalt erinev. Läänistatud aladel algselt maaisandale kuulunud õigused, näiteks kohtuvõim talupoegade üle, läksid 14. saj samuti üle vasallide. Seisused ja maapäevad-14.saj hakkasid maaisandate kõrval Liivimaa elus üha suuremat rolli mängima läänimehed ja linnad. Oma huvide kaitseks ühinesid vasallid territoriaalseteks rüütelkondadeks. Seisuste tähtsuse tõusuga kaasati nad Liivimaa sisepoliitikasse. Et oma taotlustele laiemat toetust leida, otsis Saksa ordu liitlasi piiskoppide vasallide ja linnade sest. 1420. a hakati korraldama Liivimaa maaisandate ja seisuste kokkusaamisi- maapäevi.Seal oli esindatud neli kuuriat ehk seisuslikku gruppi: vaimulikud eesotsas. Suhted välisnaabritega-Vana-Liivimaa välissuhtluses oli kõige aktiivsem jõud Saksa ordu. Kui
Nende kohaselt nimetati parlamendid ümber ülemnõukogudeks, millest pidid kujunema uute liiduvabariikide seadusandlikud võimuorganid. Tegelikult kiitsid nad heaks vaid Moskva korraldused. Täidesaatev võim kuulus rahvakomissaride nõukogule. Omavalitsuste süsteemis asendati linna-ja vallavalitsused kohalike täitevkomiteedega, mille liikmed määrasid parteijuhid. o Loodi rahvakohtud, politsei asendati Miilitsaga, rahvuslikud sõjaväed reorganiseeriti Punaarmee territoriaalseteks laskurkorpusteks. o Majandus allutati tsentraliseeritud juhtimisele, majandusplaane koostas Riiklik Plaanikomitee. o Organiseeriti esimesed sovhoosid, tehti ettevalmistusi kolhooside rajamiseks. o Rahareformi ning hindade järsu tõusu tagajärjel langes rahva elatustase, tuli palju muulasi, kes tekitasid toiduainete ja tarbeesemete defitsiidi. o Kultuurirevolutsiooni raames täiendati kooliprogramme mitmete õppeainetega(marksism, leninism jne.) Kogu kultuurielu allutati rangele tsensuurile
pärandada isalt pojale ning hiljem ka tütardele. 14.sajandil läksid läänistatud aladel algselt maaisandale kuulunud õigused vasallidele üle. Läänistamata maade haldamiseks ja majandamiseks jagasid maaisandad need suurteks halduspiirkondadeks, ametkondadeks, mille keskuseks oli ametimõis. · Seisuste esindus: 14. sajandil hakkasid maaisandate kõrval Liivimaa elus üha suuremat rolli mängima läänimehed ja linnad. Oma huvide kaitseks ühinesid vasallid territoriaalseteks rüütelkondadeks. 14.sajandi keskpaigast hakati Liivimaal korraldama iga-aastaseid linnadepäevi. 1420.aastatel hakati korraldama maapäevi, mis toimusid Valgas ja Volmaris. Maapäevadel arutati tähtsamaid sise-ja välispoliitilisi küsimusi ning püüti lahendada omavahelisi tülisid. 9. VANA-LIIVIMAA SISE-JA VÄLISSUHTED Sisesuhted: Keskaegse Liivimaa sisepoliitiliseks teljeks oli Saksa ordu ja piiskoppide vaheline võimuvõitlus. Selle vastuolu juured ulatusid 13
piiskopkondade ümberkorraldamine (varakeskaegne Iirimaa ja Inglismaa polnud kuigivõrd linnastunud, ning tekkis vajadus uut tüüpi piiskopkonna järele, mis poleks linnakeskne või millel polekski piisopiresidentsi näol kindlat keskust, vaid oleks kohandatud kohalike inimeste või kloostrivendade vajadustele. Varased anglosaksi piiskopkonnad kippusid seega vastavalt poliitiliste olukorrale kuju muutma ja ka nende nimed viitasid pigem etnilisele rühmale või piirkonnale) linnalise keskusega territoriaalseteks diötseesideks, mille aluseks oli varakeskaegse mitteurbanistliku mudeli asemel vahepeal normiks kujunenud ladina mudel. * Ladina kristlus piirdus aastaks 900 kolme regiooniga: endine Karolingide impeeriumi piirkond, kristliku Hispaania ääreala piki Pürenee poolsaare põhjarannikut Astuuriast Pürenee mägedeni ja Briti saared. * Skandinaavia esimesed piiskopkonna rajati Taanis ning seal kujunes ühtlasi esimesena välja ka täielik kirikuorganisatsioon.
üksus omaenda vara ja kassaga. Toomahärrad moodustasid koos piiskopidega keskaegse Liivimaa haridusliku eliidi, sest vähemalt 15.-16. sajandil oli enamus neist õppinud mõnes LääneEuroopa ülikoolis, see aga polnud teiste seisuste ja ameti puhul tavaline. Toomkirikute juures tegutses toomkool, mida juhatas üks toomhärradest skolastik. Õppetöö ladina keeles. Lisaks laulmisele, usule ja ladina keelele õpetati pisut matemaatikat. Piiskopkonnad jagunesid kirikukihelkondadeks ehk territoriaalseteks kogudusteks, mida teenisid kogudusepreestrid. Jumalateenistusi peeti ladina keelsetena, kuid ühe osana võis sellesse kuuluda ka rahvakeelne jutlus. Sügavamaid teoloogilisi teadmisi kogudusepreestrilt ei eeldatud, piisas vaid lugemisoskusest ja tähtsamate palvete tundmisest. Preester pidi õpetama: meie isa palvet 10t käsku Ave Mariat. Preestrit pidasid üleval mõisast maksev kümnis ja annetused.
sõltuvussuhteid. Selle haru põhimõtteks on, et keel või teatav keelevariant on rühma või kollektiivi tunnuseks. Peamine uurimisobjekt on keele variatiivsus. Dialektne teisend- inimesest endast ja tema taustast tingitud variatiivsus. Diatüüpne teisend- sama inimese keel, mis varieerub erinevates olukordades. Iga liiki variante saab nimetada murreteks. Geograafilistel erninevustel põhinevaid variante võib täpsemalt nimetada territoriaalseteks murreteks, olukorrast sõltuvaid keelevariante nim. registritekse stiiliteisendeiks. Üksikinimene keelekuju nim idiolektiks e isikukeeleks. Ühiskonna sotsiaalse diferentseerumisega seletuv teatava rühma keelekuju on sotsiaalne murre e sotsiolekt. 7)kognitiivne lingvistika: kognitivism (laps omandab keele muude kognitiivsete e tunnetuslike oskustega koos. Lapsel peab tekkima kognitiivne arusaam, seejärel omandab keele kategooria).
Traditsiooniliselt loetakse unitaarriigi tunnusteks järgmisi: 1.üle terve riigi ühtne konstitutsioon, kusjuures riigi koostisosadel enda konstitutsiooni pole. 2.üle terve riigi ühtne kodakondsus, riigi koostisosadel kodakondsust pole. 3.riigi kõrgemate organite ühtne süst, kusjuures terve riik kõigis küsimustes allub nende pädevusele. 4.ühtne seadusandluse süsteem ja kohtusüsteem. 5.riik jaguneb administratiiv-territoriaalseteks koostisosadeks, kellel ei ole mingit poliitilist iseseisvust. Kohalikud omavalitsusüksused teevad otsustusi puhtkohalike küsimuste lahendamisel. Tänapäeval on seoses riikliku autonoomia ja rahvuslik-riikliku autonoomia levikuga unitaarriigi need tunnused hakanud hägustuma ja lähenema föderaalriigi tunnustele sel teel, et unitaarriigi koostisosadel on õigus vastu võtta seadusi, mis kehtivad vastaval territooriumil. Neid seadusi antakse keskvõimude
annaabi.ee 
