imal, jõhker, kipakas, rehala, tarima, ülle, üll, ült. Tema loodud 200 tehistüvest on praegu kasutusel üle 40. Aaviku soovitusel on kasutusele võetud ülivõrre ja maks- vorm, laiendatud mitmuse, lühikese mitmuse osastava, lühi- kese ainsuse sisseütleva ja nimetavalise liitumise kasutamist, muudetud sõnajärge. “Oli siiski nii, et Aavik ei mõjutanud mitte üksi eesti keele arengut, vaid ka üldist keelekorraldusteooriat ja isegi üldkeeleteadust.12 Valter Tauli, kes viis Aaviku teooria laia maailma, on öelnud: „Aavik oli suur ennast ohverdav idealist, kelle kirglikuks sooviks oli teha eesti keel pare- maks ja ilusamaks ning võrdseks Euroopa vanade kultuurkeeltega." Selle heaks suutiski ta ise palju teha ning mis veel tähtsam - innustada keele- arenduseks ka järeltulevaid põlvi.” (Tauli, 1982) Johannes Aaviku selts Johannes Aaviku Selts on aastal 1992 asutatud organisatsioon, mis ühendab eesti keele ja kirjanduse huvilisi
1936. aastal ilmus Johannes Aaviku ,,Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika". Keelekorraldussuund: Johannes Voldemar Veski. 1918. aastal ilmus esimene õigekeelsussõnaraamat ,,Eesti keele õigekirjutuse sõnaraamat", mis oli kollektiivse töö tulem (15 autorit, 167 koosolekut). Kujundati välja teadusterminoloogia (kivim, pinnas, valk, liiklema, ühik, vähktõbi, sööt (Wiedemanni sõnaraamatust, murdesõna)). Keelekorraldusteoorias oli tähtsal kohal Valter Tauli. Keeleuurimine. EkmS. 1920. aastal loodi Akadeemiline Emakeele Selts Tartu Ülikooli juurde. Tegeleti murdekogumisega ja uurimisega. Tartu Ülikooli eesti keele professor Andrus Saaresta tegeles sõnavara keelegeograafilise uurimisega. 1924. aastal valmis doktoritöö, ,,Leksikaalsetest vahekordadest eesti murretes I. Analüüs 60 kaardi ja 1 skeemiga", mis oli esimene põhjalik uurimus eesti murrete sõnade päritolust. Tegeleti veel Eesti murdealade piiritlemisega,
Aavik tegeles ka süntaksiga, sel alal on tema peamisi teeneid des ja nud- lauselühendite propageerimine ja sõnajärje degermaniseerimine. "Ei tohi unustada, et Aavik lansseeris oma keeleuuenduse ja selle menu algas võõra võimu all. See oli algul puhtalt ühe mehe üritus, ilma igasugu välise abita. Hiljem sai Aavik ainult moraalset toetust nooremalt intelligentsilt ja kirjanikelt. Aavikut ei toetand ei valitsus, ei ükski autoriteetne organisatsioon ega asutus." [Tauli 1982, lk. 37] Eesti keeleuuendus on maailma radikaalsemaid, seda teadis Aavik isegi, võrreldes oma töid-tegemisi keelereformidega Norras, Soomes ja Ungaris (XIX saj.). Soome ja Eesti juhtumi puhul algas kõik poliitiliste muutustega ning rahvuskeele staatuse muutumisega: tuli hakata rahvuskeeles riigiasju ajama, kõrgharidust andma jne. Nii seal- kui siinpool Soome lahte tähendas see tohutut vajadust uue sõnavara, eriti kõikvõimalike
Teda treenib Treener Mati Alaver. Tal on peres 4 last ja Tema naine Angela. Andruse esimee märkimist väärt saavutus oli 8. koht 10 km klassikalises stiilis Nagano OM-il 1998. aastal ning hõbemedal 50 km klassikalises stiilis 1999 MM-il Ramsaus. Kasutatu kirjandus http://www.google.ee/search?q=ol%C3%BCmpiav%C3%B5itja+Andrus+Veerpalu&ie=UTF- 8&hl=et Ene TLNE.ee Raamat Eesti suusasportlastes. Tabivere Gümnaasium Referaat Andrus Veerpalu Juhendaja: Anneli tauli Koostaja: Raahel Pärtel 7. Kl Tabivere 2009
Kolmikopositsioon või binaarsed opositsioonid? Neljas välde? Kas eri kvantiteediga eri foneemid (nt pikk ja lühike /a/ on kaks eri foneemi) või üks foneem (nt /a/) ja sellega kaasnev kvantiteet on eraldi prosoodiline foneem; kas häälikuühendid on eri foneemid või foneemikombinatsioonid? EKGs puudub foneetika-fonoloogia osa. Praegu on alustatud foneetika ja fonoloogia tervikkäsitluse koostamist (kollektiivne töö, projekti juht Eva-Liina Asu-Garcia). Valter Tauli: 1) maailma keelte muutumine, raamatud ,,The structural tendencies of languages" ja ,,Structural tendencies in Uralic languages", 2) keelekorraldusteooria, 3) eesti keele uurimine ja korraldamine. ,,Phonological tendencies in Estonian" (doktoriväitekiri) ,,Eesti keele grammatika" I, II;,,Standard Estonian Grammar" I, II Tiit-Rein Viitso: läänemeresoome keelte fonoloogia sünkrooniliselt ja diakrooniliselt 2008 ,,Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud"
1925 "Valik eestikeelseid grammatilisi oskussõnu" (Akadeemilise Emakeele Seltsi oskussõnade toimkond): lauseliige, alus, öeldis, sihitis, määrus, täiend, lisand, ühilduma, lauserind, lausepõim jne. Paljud neist Hermannilt. 1950ndail kavandati deskriptiivset grammatikat: TRÜ hääliku- ja vormiõpetus, KKI süntaks: 1974 "Eesti keele lauseõpetuse põhijooned I. Lihtlause" (autorid A. ADMANN, K. MIHKLA, L. RANNUT, E. RIIKOJA). 1978 H. RÄTSEP "Eesti keele lihtlausete tüübid" 1980 V. TAULI "Eesti grammatika II" (Uppsala). Sõnaühendisüntaks, põhjalik ja lakooniline. 1995 M. ERELT jt. "Eesti keele grammatika II. Süntaks, lisa: kiri" (EKI). Moodustajasüntaks. 1997, 2000, 2007 M. ERELT jt. "Eesti keele käsiraamat". Süntaksiosa lähtub EKG-st. 2006 M. ERELT "Lause õigekeelsus" 2013 M. ERELT ,,Eesti keele lauseõpetus I" (ilmumas) 2. SÜNTAKS JA LAUSE Lauseõpetuse ehk süntaksi määratlused:
oluline rõhulise ja järgmise silbi kestussuhe Fonoloogia põhiprobleemid on prosoodias: välde, rõhk, palatalisatsioon. Kas välde on hääliku silbi, kõnetakti või sõna omadus? Kolmikopositsioon või binaarsed opositsioonid? Neljas välde? Kas eri kvantiteediga eri foneemid (nt pikk ja lühike /a/ on kaks eri foneemi) või üks foneem (nt /a/) ja sellega kaasnev kvantiteet on eraldi prosoodiline foneem; kas häälikuühendid on eri foneemid või foneemikombinatsioonid? Valter Tauli: 1) maailma keelte muutumine, raamatud ,,The structural tendencies of languages" ja ,,Structural tendencies in Uralic languages", 2) keelekorraldusteooria, 3) eesti keele uurimine ja korraldamine. Tiit-Rein Viitso: läänemeresoome keelte fonoloogia sünkrooniliselt ja diakrooniliselt 2008 ,,Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud" Mati Hint: eesti keele astmevaheldus, prosoodia. ,,Häälikutest sõnadeni","Eesti keele sõnafonoloogia I".
- Termini lühidus on eelis. Lihtsus ja kiiresti haaratavus on lugemisel olulised. - Tuleb arvestada keele keskmist fraasi- ja sõnapikkust. - Tuleb asendada pikad ühendid (silp)lühenditega. - Leidlikkus - Lühidus ilmneb põhiterminite argivastetel (elliptilised, arbitraarsed). Termini nõuded: - Termin = vahend mõiste tähistamiseks, mitte mõiste olemuse ümberjutustus. - Olulised on LÜHIDUS, MEELDEJÄÄVUS, KERGHÄÄLDATAVUS, EDASITULETATAVUS. - V. Tauli printsiibid: SELGUS, ÖKONOOMSUS, ILU. - H. Saari printsiibid: OTSTARBEKUS, sh rahvapärasus, SÜSTEEMSUS, OMAPÄRASUS. - T. Erelti printsiibid: AJAKOHASUS, VASTAVUS OSKUSKEELE NÜÜDISNORMILE, TEGELIKKU KASUTUSSE JUURDUMUS Keeled mõjutavad üksteist vastastikku. U. Mereste ületuspõhimõte = tuleb olla avatud, aga mitte allaheitlik teistele keeltele VS vastandina minimaalsete lahknevuste printsiip. Terminiloomes on liiderkeeled, nt prantsuse k diplomaatias.
Eksperimentaalfoneetika praegu: Küberneetika Instituut (Einar Meister, Arvo Eek; Lya Meister, aktsent), Tartu ülikool (Karl Pajusalu, Pire Teras, Merike Parve; murded ja soome-ugri keeled; spontaanne kõne), Eesti Keele Instituut (Meelis Mihkla, kõnesüntees), Tallinna ülikool (Mart Rannut, aktsent). EKGs puudub foneetika-fonoloogia osa. Katkenud on artikulatoorse foneetika uurimistraditsioon. Vaja oleks tänapäevast aparatuuri, koostööd arstide ja eripedagoogidega. · Valter Tauli: 1) maailma keelte muutumine, raamatud ,,The structural tendencies of languages" ja ,,Structural tendencies in Uralic languages", 2) keelekorraldusteooria, 3) eesti keele uurimine ja korraldamine. ,,Phonological tendencies in Estonian" (doktoriväitekiri) ,,Eesti keele grammatika" I, II ,,Standard Estonian Grammar" I, II · Tiit-Rein Viitso: läänemeresoome keelte fonoloogia sünkrooniliselt ja diakrooniliselt 2008 ,,Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud"
esimese vokaaliga ja lõpevad järgmise silbi vokaali ees. I välde sisehäälikuteks lühike vokaal ja konsonant; II ja III välde pikk diftong, vokaal või konsonantühend; · Silbivälteteooria põhiküsimus, kas käsitleda välteid binaarsete või ternaarsete vastandustena (kaheste või kolmeste st kas lühike ja pikk või lühike, pikk ja ülipikk). Binaarset käsitlust pooldavad Tauli, Hint, Ehala, Eek, Lehiste. Nende järgi lühike ja pikk silbivälde; pikad silbid erineva tõhususega: kergema või raskema rõhuga. Lühike kerge rõhuga I välde, pikk kerge rõhuga II välde, pikk raske rõhuga III välde. Välde määratakse silbi alguskonsonandile järgneva osa järgi. · Taktivälteteooria välde on kahe silbi järjendi tunnus. Esimese silbi ja teise silbi vokaali
süntaks. Normikeelt kasutatakse peamiselt kirjas ja avalikus suhtluses.John Joseph on öelnud, et normitud keel pole kellegi emakeel. M.Stubbs on öelnud, et normikeel on kindla sotsiaalse kihi emakeel: haritud kesklassi oma. Normikeelel 3 seisundit: tunnusteta, ametlik keel, riigikeel. keelearendus/keelekorraldus normikeel tuleb luua keelearenduse abil. Praktiline keelearendus algas 16-17 saj kui loodi keeleakadeemiad, eestis hakati rääkima sellest 17. saj piiblikonverentsidel. Tauli ,,Keelekorralduse alused" 1968 avaldatud. Keelearendus püüab lahendada rahvuskeele probleeme ning selle kaudu püütakse juhtida , muuta või säilitada keelelist normi ja keele staatust. Teine keelekorralduse aspekt on keelereform , mille eesmärk muuta nr tähestikku, kirjaviisi, grammatikat jne. 19-20 saj väga palju keelereforme. Status planning ja corpus planning ( Heitz Kloss) - CP ehk eesti keelekorraldus . Tegevused,
Keelearendus/keelekorraldus: · Normikeel tuleb luua. Sellega seostub keelekorraldus/keelearendus (language planning) · Praktiline LP algas 16.-17. sajandil, kui loodi keeleakadeemiad (Prantsusmaa, Hispaania, Rootsi), mis pidid hoolistema keele puhtuse eest. Ka Eestis vaieldi õige ja puhta eesti keele üle juba piiblikonverentsidel 17. sajandil. · Klassikud: norralane Einar Haugen, ameeriklane Charles Ferguson, sakslane Heitz Kloss · Valter Tauli sõnastas 1938 oma põhiarusaamad. püstitas keele ideaali ja kuidas sinna jõuda, loogiline. Tauli, Introduction to a Theory of Language Planning 1968. Keelekorralduse alused 1968 · LP on organiseeritud tegevus, mis proovib lahendada keeleprobleeme antud ühiskonnas, tavaliselt rahvuskeele probleeme. (Sellepärast ei mahu Taul klassikute hulka.) · Tavaliselt püütakse LP kaudu juhtida, muuta või säilitada keelelist normi või (all)keele sotsiaalset
esimese vokaaliga ja lõpevad järgmise silbi vokaali ees. I välde sisehäälikuteks lühike vokaal ja konsonant; II ja III välde pikk diftong, vokaal või konsonantühend; 2) silbivälteteooria põhiküsimus, kas käsitleda välteid binaarsete või ternaarsete vastandustena (kaheste või kolmeste st kas lühike ja pikk või lühike, pikk ja ülipikk). Binaarset käsitlust pooldavad Tauli, Hint, Ehala, Eek, Lehiste. Nende järgi lühike ja pikk silbivälde; pikad silbid erineva tõhususega: kergema või raskema rõhuga. Lühike kerge rõhuga I välde, pikk kerge rõhuga II välde, pikk raske rõhuga III välde. Välde määratakse silbi alguskonsonandile järgneva osa järgi. 3) Taktivälteteooria välde on kahe silbi järjendi tunnus. Esimese silbi ja teise silbi vokaali
Kolme väldet ei saa taandada üksikfoneemide omaduseks. Silbivälteteooria - Ferdinand Johann Wiedemanni ,,Grammatik der Ehstnischen Sprache" (1875). Jagab pearõhulised silbid lühikesteks nõrgalt rõhutatud silpideks ja pikkadeks kerge rõhuga või raske rõhuga silpideks. Põhiküsimus: kas käsitleda välteid binaarsete või ternaarsete vastandustena. Rõhulise silbi kestuslikud (ja tonaalsed) erinevused on piisavad, et eristada välteid omavahel. Valter Tauli on käsitlenud välteid binaarse vastandusena: silbitasandi kerge ja raske (silbi)aktsent (II ja III välde, resp.). Teisedki silpide kahese vastanduse pooldajad, nt Mati Hint, Martin Ehala, Arvo Eek, Ilse Lehiste on leidnud, et eesti keeles on kaks silbiväldet: lühike ja pikk. Pikad silbid on hääldatud erineva tõhususega: nõrgema e lauge rõhuga (Q2) või tugevama e raske e järsu rõhuga (Q3) Mõned keeleteadlased (Mart Remmel, Tiit-Rein Viitso) on osutanud ka nelja välte
Eesti keel tsentraliseeritud keelena. 2008 ,,Eesti keele foneetika I" (sissejuhatus, vokaalide kirjeldus) · Ilse Lehiste: supersegmentaalide üldteooria, eesti keele kvantiteet, kõnesüntees. Esimene kõnesüntesaatoril loodud eestikeelne tekst. Fonoloogia: · Põhiprobleemid on prosoodias: välde, rõhk, palatalisatsioon. EKGs puudub foneetika-fonoloogia osa, praegu on alustatud foneetika ja fonoloogia tervikkäsitluse koostamist. · Valter Tauli: 1) maailma keelte muutumine, mitmed raamatud, 2) keelekorraldusteooria, 3) eesti keele uurimine ja korraldamine. ,,Eesti keele grammatika", I, II · Tiit-Rein Viitso: läänemeresooma keelte fonoloogia sünkrooniliselt ja diakrooniliselt. 2008 ,,Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud" · Mati Hint: eesti keele astmevaheldus, prosoodia. ,,Häälikutest sõnadeni", ,,Eesti keele sõnafonoloogia I" Morfoloogia:
grammatikareeglid. Põhiliselt vaieldi selle üle, kuidas ja kust uusi sõnu hankida ning missugused sobivad eesti keelde. Aavik pooldas laensõnu, Veski ja tuletusi ja liitsõnu. Algusest peale on kõike arutatud kollektiivselt, küsimusi on tõstatatud ajalehtedes ning oma sõna on sekka saanud öelda kõik huvilised. Keelekorraldus-kirjakeele teadlik arendamine ja rikastamine, stabiliseerimine ja kaasajastamine. Selle eesmärgiks on keeleideaali otsimine. Valder Tauli sõnul on ideaalkeel selline, mis saavutab minimaalsete vahenditega maksimaalse tulemuse. Keel peab olema suhtlusvahend, ökonoomne, ilus, paindlik. Keelekorraldus on teaduslik tegevus. 1938 ilmus talt ,,Õigekeelsuse ja keelekorralduse põhimõtted ja meetodid". ,,Keelekorralduse alused" 1968. See lõi aluse keelekorraldus teooriale. Henn Saari käsitles ka keelekorralduse teooria küsimusi. Käsitles keele muutumist.
kipub korduma vastuolu: keelekorralduse teooria põhineb konventsioonil, praktika aga fikseeritud koodil. Küsimused 47. Kui seletada suhtluse toimimist konventsiooniga, millest igal suhtlejal on oma, veidi isikupärane ettekujutus, mis siis võiks olla keelekorralduse objekt? Lugemist • Keelekorralduse teooria tänapäevases mõttes loodi möödu- nud sajandi keskel ja üks tegijaist oli koguni eestlane: Haugen 1966, Tauli 1968, Fishman 1974. • Keeledünaamikat, millest teadlik keelekorraldus moodustab ühe liigi, on kategoriseerinud Laurén, Myking ja Picht (2002). Neilt pärineb muuhulgas valdkonnakaotuse mõiste: olukord, kus keel kaob mingis ühiskonnaelu osas tasapisi käibelt ja asendub dominantkeelega. • Praktilise eesti keelekorralduse teemal on kohustuslikud allikad Erelt 2002 ja 2007 ning Mereste 2000; neist viimased
annaabi.ee 
