taimevärvide asemele. Rahvustikandite tehnika on väga mitmekesine. Taimornamente tikiti kirja järgi, kasutades mitmesuguseid tehnoloogilisi võtteid. Lihtsamaid tikandeid oskas iga naine. Keerulisemaid tegid käsitööspetsialistid, kellelt siis ka vajalikud esemed telliti. Harju-, Viru- ja Järvamaal kaunistati rahvarõivaid juba 18.saj lillkirjaga, seal kasutatud lillornament on väga vaheldusrikas. Põhja-Eesti naine kaunistas lilltikandiga käiseid, tanusid, linukaid, õlarätte ja põllesid. Põhja-Eesti lillkiri kujutab pikutiarenevat vääti, sageli väga lopsakate õite, lehtede, pungade ja võrsetega, mis on traditsiooniliselt sümmeetrilised. Põhja-Eesti tikandi ainestikus on tüüpilised külg- ja pealtvaates õied. Vanimad Põhja-Eesti lillkirjad tikiti siidile siidniidiga, lisamaterjaliks kard. Tikiti peamiselt madal- ja mähkpistet, harvem varspistet kasutades. Palju esines pistete kombinatsioone. (Kivilo, lk 8)
raames omakorda võis täheldada teatud paikkondlikke, eriti kihelkondlikke, kuid isegi külade erijooni. Helmi Neggo (1918) kirjutas: "Isegi naabrikülad läksid rahvariide poolest teineteisest lahku, ja kirikumäel võis naiste kodukohta nende tanude järele varsti ära tunda. Näituseks minu kodukihelkonnas Kolga-Jaanis, käisid Oiu naised päratutes valgetes "ratastanudes". Kõrval, Oti külas, kanti toreda kumerusega "kukelaulusule" moodu tanusid. Naabrid Oorgu pool leppisid palju alandlikuma, pilutipulise tanuga ja Parika külas olid juba Karula tülltipulised "lätstanud" moodus." 4 V ö See on Häädemeeste naise tüüpiline ö rahva riietus. Pärnumaal kandsid naised d kõrgeid tornikujulisi tanusid. Rõõmsate U sündmuste puhul ehtisid noored naised s
joonistustehniline meisterlikkus tõestavad, et nende tikkijad on omal ajal kahtlemata kasutanud mustrijooniseid. Seda kinnitavad ka erinevatest piirkondadest pärinevate mustrite sarnasuskui ka tikandite all märgitavad kopeerimisjäljed. Harju-, Viru- ja Järvamaal kaunistati rahvarõivaid juba 18.sajandil lillkirjaga, seal kasutatud lillornament on väga vaheldusrikas. Põhja-Eesti naine kaunistas lilltikandiga käiseid, tanusid, linukaid (sabaga tanu), õlarätte ja hiljem ka põlli. Põhja-Eesti lillkiri kujutab pikutiarenevat vääti, sageli väga lopsakate lehtede, õite, pungade ja võrsetega, mis on traditsiooniliselt sümmeetrilised. Põhja-Eesti tikandi ainestikus on tüüpilised külg- ja pealtvaates õied. Esimesed on tavaliselt kelluka-, teised rosetikujulised. Need kaks motiivi on andnud lugematu arvu tuletisi ja annavad tänapäeval veelgi. Lillkirjas kohtab veel roos- ja
Püstisema kuju andmiseks pandi tanu kahekordse osa vahele sageli veel papp Torutanu Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Kabimüts Puudub polster Kuklas on kabimütsil lai siidpael Tori kihelkonnas ei jõudnud mütsid tanusid välja tõrjuda Kabimüts Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Põll Eraldi olid kiriku, eraldi igapäevased põlled Pidupäeva põlled tehti harilikult paremast poeriidest Igapäeva põlled aga linasest või takusest riidest Lõikelt on põlled väga lihtsad
· ühisjooni nii Lõuna- kui Põhja-Eestiga · iseloomulikud olid lambapruunid ja -mustad ülerõivad · Naiste ülikonda kuulus pikkade varrukatega särk, mille peal kanti kampsunit (jakki) ja liistikut (vesti) ning kolmnurkseks kokkumurtud õlarätti · Pikitriibuline seelik kodunes 19. sajandi alguseks · 19. sajandi keskpaigast hakati kandma ka põikitriibulisi ja ruudulisi seelikuid, eriti Läänemaal · Peakatetes oli kihelkonniti suuri erinevusi: lõunaosas kanti eriilmelisi tanusid, põhjapool pott- ja kabimütse · Mehed kandsid põlvpükstest ja vatist koosnevat ülikonda, mis Läänemaal tehti sarnaselt Põhja-Eestiga potisinisest, Pärnumaal aga lambapruunist või -mustast villasest riidest. Viimaste omapäraks olid vasknööpidest hõlmakaunistused. · Ala lõunaosas püsisid meestel vanatüübilised pikad püksid. Saared (Saare-, Muhu- ja Hiiumaa) · Saarte rahvarõivad olid igal saarel, Saaremaal koguni igas kihelkonnas mõneti erinevad
ja vasakule vaadates tuli kogu keha keerata. Paeltega mütsid, mida mehed tavaliselt kannavad on erinevad. Need on pehmed ja ilma määratletud ääreta. Selliseid mütse kasutatakse väga harva tänapäeval. Kasutust leiavad tänapäeval need kõige tihedamini Sotimaal. 2 Tanu Tanud on enamasti pehmed, neil ei ole otsest mütsi tippu või äärt nagu pesapallimütsil. Mitmed sajandeid naised on kandnud erinevaid tanusid. Näiteks 18 ja 19 sajand olid tanud tehtud sellisest õhukesest materjalist nagu musliin. Seda kantsid abielus naised toas paeltega mütsi all või siis vanemad mitte abielus olevad naised. Ukrainas on see osa traditsioonilisest riietusest. 3 Kroon Mõned peakated nagu kroon, peaehe või tiaara on kaasatud ehetesse. Selliseid peakateid kanti näitamaks oma seisust või kuninglikku staatust.
kangast ja kanti komplektina. 17.sajandi lõpp tõi kaasa meeste ja naiste rõivastiilide lahknemise. Keskis esile ka erinev mood suvel ja talvel. Talvel kanti paksemaid kangaid ja õhemad kangad jäeti soojemateks aegadeks. Esile keskisid ka moeloojad. Seni oli naisterõivaid tehtud meesrätsepate poolt või kodudes. Nüüd loodi kuninga soosingul naisterätsepate gild, kuhu ihkasid tööle saada paljud. 3.2.Kangad Pitsiga ehiti 17.sajandil peale meeste rõivaste ka tanusid, kleidikesi ja põllesid ning ääristati naiste kraesid. Euroopa tähtsaimaks pitsitootjaks kujunes Prantsusmaa, kus toodeti peenet siidpitsi, metallpitsi ning kuld- ja hõbepitsi. Muidugi jätkus pitsitootmine ka teistesse Euroopa riikidesse. Itaalia kunagised nõutud pitsid jäid moest maha ning Itaalia hakkas lõpuks ise pitse tootma. Kangas sai omaette väärtuseks. Vahel hakati kangasse tegema väikeseid sisselõikeid ning kautati
sajandil tanu. See õmmeldi linasest kangast, serva aeti linane niplispitsiriba. 19.sajandi keskpaigast hakati üha enam õmblema puuvillasest või tüllist tanusid. Kirikusse minekuks tanu tärgeldati, kuklasse kinnitati värviline lipsu seotud siidlint. Sajandi keskel hakati tanuriideks kasutama ka puuvillast kangast, mille servas õmmeldi kitsas tüllpitsiriba.
Muistne Rooma Meestel olid lihtsad soengud sirgetest või kergelt lokitud juustest. Meenutavad kreeka soenguid. Lühikesed juuksed, tukk, kanti habet või aeti nägu puhtaks. JUUKSURORJAD- TONSORESSID Juukseid lokiti kuumal ja külmal meetodil. Naiste soengud olid pikkadest juustest, lahuga punuti patsi ja keerati kuklale sõlm(sarnaselt kreeka sõlmele). Vesilainega soengud. Kanti tanusid, loorisid, soengutesse punuti linte, kaunistati diadeemide ja võrudega. Kanti ka parukaid (punakaskollaseid). Juukseid puuderdati, kreemitati. Töötasid orjad ja oli tööjaotus. Ühed värvisid juukseid, teised pesid, keerasid lokke jne 7 India Meeste soengud kammiti taha laineteks lokkidega otstest. Sõjamehed ajasid juuksed maha, jättes
Umbes 1806. a hakati soengut kaunistama püsti juustesse torgatud jaanalinnusulega, ka pärlikeede, kuldnoolte ja lillevanikutega. Sageli sõlmiti juustesse siidpael, soenguid toetati kammide, pannalde ja diadeemidega. Laubal ja kõrvade ümber kanti väikesi kiharaid, mis pehmendasid soengu jäika ilmet. Peakatted. Kõige tüüpilisem peakate erinevatest materjalidest, merevaigu, kalliskivide ja sulgedega kaunistatud peadligi hoidev turban. Kanti ka väikesi linasest riidest ja pitsist tanusid, madala krooni ja laia äärega kübaraid, millel kaunistuseks oli jaanalinnusulg ja õlgkübaraid. Jalatsid. Antiikseid jalatseid meenutavad kontsata kerged kingad või sandaalid. Kingad võisid olla nii laiad, et need tuli paeltega ümber jala siduda. Hiljem sandaale enam ei - Lühikesed pikkade varrukatega raskematest materjalidest kantud, kingad muutusid teravaninalisteks. Lisandid. Ühevärvilised villased või siidsallid ja rätikud, ääred kaunistatud
Nime on see müts saanud sellele omasest kabja kujust (Manninen 1927: 8889). Erinevalt pottmütsist, puudub kabimütsil polster. Lagipealse ja külgede ühinemiskoht moodustab terava nurga ja ühinemiskoht on kaunistatud seesikujuliselt volditud haripaelaga. Välisküljele on kinnitatud äärepits, mis on üpris lai ja silmapaistev. Kuklas on kabimütsil lai siidpael keskkoht on taga keskel mütsi küljes ja otsad ripuvad selja peal lahtiselt. Tori kihelkonnas ei jõudnud mütsid tanusid välja tõrjuda; pigem on nad olnud tanude kõrval üpris haruldased. Ometi on neid aga muuseumides (ERM ja PÄMU) mitmeid säilinud (ERM A 563:862) Kabimütsi lõiked Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level
Mitte ükski hetiit ei lasknud end jäädvustada ilma peakatteta ( kui seda siiski ette tuli, siis olid juuksed kammitud soenguks); jalas olid neil sandaalid või saapad, mille pikad ninad ülespoole painutatud, ja peas kas vastu juukseid liibuvad mütsid või teravatipulised kübarad. Hetiidi naistemoed ei torka silma suurema fantaasia poolest. Isegi kuningannad kannavad kübarate asemel lihtsaid rätikuid, mis sulavad ühte vabalt kukkuvate rüüdega, või tagasihoidlikult ehitud tanusid. Lapsed kandsid samasuguseid riideid nagu täiskasvanudki. Hetiidi toidust Kõrgest soost mees, kes oli kuninga või riigi ülalpidamisel, sai kindlatel aegadel leiba, mett, piima, juustu ja savinõutäie õlut või linnaseleiba; puu- ja köögivilja pidi ta endale ise hankima. Tavalise vaba hetiidi toit oli põhimõtteliselt samasugune. Eelnevalt mainitud kõrge riigiametnik sai aeg-ajalt lambaid, sigu ja ettenähtud hulgal vilja, mille ta oma majapidamises peeneks jahvatas. Lihtsal
Isiklik kadedus ja rivaalistemine väljendusid keerulisi teid pidi, igal sammul valitsesid näilik aupaklikkus ja petlik võim, kaval arvestus ja teeseldud siirus. Inglise õukonnas oldi rõivastega uhkeldamisest suures vaimustuses.. Moevärvidel olid eriomased nimed: daami häbipuna, hane-tibukollane, saialollekuldne, juudavärv, hernepruun või papagoisinine. Henry valistemisaja alguses kandsid aadlidaamid sametkübaraid, mille külgsiilud langesid õlgadele rippu või valgeid tanusid või pearätikuid. Kuigi juuksed jäid peakatte varju, heideti daamidele ette tundidepikkust aja raiskamist soengu tegemiseks. Meestel olid lühikeseks lõigatud juuksed ja otsmikule kammitud tukk, ja nad kandsid peas mandri moestiili kohaseid mütse. Nende linased särgid olid pitsidega ääristatud ja kaelused ning varukaotsad olid kaunistatud rikkalike tikanditega, nende kuued, vammused ja mantlid olid sametist ja damastist, mille peale olid
• Õblemine oluline käsitöö • Lambanahast oli lõige lihtne, lõigati lahti lamba raudadega ja õmmeldi kokku sepa nõeladega. Ülerõivad lasti teha rätssepal. • Rõivaste kaunistamiseks oli aega nõudev näputöö • Tikkimine- metalltikand, hiljem lõngtikand, pilutamine- mis tegi auk -mustri. • Pitskudumine- nõelapitsid, sõlmpitsid, võrkpits. • Tikandite ja pitsidega kaunistati naiste pidulikke rõivaid • tanusid, kraed, • Hiljem hakati ka voodilinu, voodipesu ja käterätte kaunistama. • Levinud oli ka silmkudumine. • Populaarsemad kindad, millele kooti sisse kiri. • Ei ole teada kas muster pandi sinna nsm , või oli sel ka maagiline mõte. • Vöökudumine- Kunda kultuurist • Kirivööd olid naiste piduliku rõivastuse osa. Laste käsitöö TÜDRUKUTE TÖÖD • Lapsi õpetati maast-madalast käsitööd tegema
Kübarad ja muud peakatted: Kreeka meestel oli peakatete osas suur valikuvõimalus. Olid koonusekujulised mütsid, mis võisid olla terava tipu ja kitsa äärega või siis hoopis äralõigatud tipuga, neid oli ülikõrgeid ja mõnevõrra madalamaid. Klassikalise Kreeka ajajärgus võeti kasutusele früügia müts, millest sai keskajal Veneetsia doodzide ja Prantsuse revolutsiooni võitlejate peakate. Kanti ka tanusid ja pagoodikujulisi mütse, millest viimased võisid tuntuks saada seoses Aleksander Suure sõjaretkega KaugItta. Pilos oli murumütsiga sarnanev ilma ääreta, vildist või villasest lõngast peakate, mida sai kiivri all kanda. Kreeklannad kandsid klassikalisel ajajärgul kaks korda ümber pea mähitud salle. Saccus oli kübar, mille tagaservas rippus tutt ning mille juurde kuulusid juuksevõrk või lindid juuste kuklasse kinnitamiseks
Kübarad ja muud peakatted: Kreeka meestel oli peakatete osas suur valikuvõimalus. Olid koonusekujulised mütsid, mis võisid olla terava tipu ja kitsa äärega või siis hoopis äralõigatud tipuga, neid oli ülikõrgeid ja mõnevõrra madalamaid. Klassikalise Kreeka ajajärgus võeti kasutusele früügia müts, millest sai keskajal Veneetsia doodzide ja Prantsuse revolutsiooni võitlejate peakate. Kanti ka tanusid ja pagoodikujulisi mütse, millest viimased võisid tuntuks saada seoses Aleksander Suure sõjaretkega KaugItta. Pilos oli murumütsiga sarnanev ilma ääreta, vildist või villasest lõngast peakate, mida sai kiivri all kanda. Kreeklannad kandsid klassikalisel ajajärgul kaks korda ümber pea mähitud salle. Saccus oli kübar, mille tagaservas rippus tutt ning mille juurde kuulusid juuksevõrk või lindid juuste kuklasse kinnitamiseks
annaabi.ee 
