Eesti muinsuskaitse ajalugu (2)

PÄRNUMAA KUTSEHARIDUSKESKUS
EHITUSVIIMISTLUS
Deivy Jõesaar
EESTI MUINSUSKAITSE AJALUGU
Referaat
Juhendaja : Ingrid Kruusla
Nele Rent
Pärnu 2009
Sisukord
Sissejuhatus…………………………………………………………….3
15. – 18. sajand…………………………………………………..…….3
19. – 20. sajand…………………………………………………………4
21. sajand………………………………………………………………6
Lõppsõna……………………………………………………………….7
Kasutatud allikad……………………………………………………….7
Muinasesemete, paikade ja ehitiste jaoks on kaitseks tehtud seadusi juba varasel ajal. Varasem neist 1468.a paavst Paul II ja 1474.a paavst Sixtus IV bullad, mille all mõeldi säilitada kunstiväärtusi sakraalehitistes.
15. – 18. sajand
Üks uusaja Euroopa edukamaid muinsuskaitseseadusi on Rootsi kuninga Karl XI 28. novembril 1666 .a allkirjastatud plakat -manifest, kus kaitsta mõeldi mälestusmärke ja muinasesemeid.
18. sajandil sai alguse romantism . Romantism puudutas ka Eesti-, Liivi- ja Lätimaad. Sellest ajast Riia Keiserliku Lütseumi aserektori ja ülemõpetaja Johann Christoph Brotze kümneköiteline Liivimaa linnade, asulate, muinaslinnuste, kirikute, mõisate, elumajade
sildade, elanike, riietuse, tööriistade, tarbeesemete, müntide, vappide jms. rikkalik kogu on siiani
hindamatuks teabeallikaks selle kunsti kohta. Keskaja kunsti kirjutised olid tõukejõuks ka gootikavaimustuse tekkeks Eesti- ja Liivimaal. Sellest ajast pärineb ka vanim muuseum Eestis – Peeter I majamuuseum Kadriorus .
19. – 20. sajand
Eestis süsteemse restaureerimistegevuse alguseks peetakse pärast 16. juuni 1820. a pikselöögist tekkinud tulekahju Oleviste kirikus.
1876. a keelati Tallinna Tornide väljaku hoonestamine ja alustati linnamüüri tornide restaureerimist A. von Hoveni juhatamisel.
1883. a asutati Eesti vanim arhiiv – Tallinna Linnaarhiiv.
Seni olid uurimise, restaureerimise ja mälestiste kaitse organiseerimisega tegelenud baltisakslased , eestlastel aga võttis aega kuni nad võõrast omaks võtma hakkasid. Eesti muististe registreerimine sai kampaania mõõtmed 1880ndatel aastatel. 1896. aastaks oli muististe kohta saadud 428 teadet. Ilmus kaks kogumikku ’’Muinasaja teadus eestlaste maalt’’.
30. detsembril 1918. a ilmus Eesti Töörahva Kommuuni Siseasjade Valitsuse ’’Kultuuriajalooliste ja kunstiväärtuslike esemete kohta’’, millele tuginedes määrati alates 1. jaanuarist 1919. a kultuuripärandi kaitse ajutiseks vastutavaks korraldajaks Tartus ja lähiümbruses skulptor Jaan Koort, kes oli ühtlasi ka esimene eestlasest muinsuskaitse juht.
1920. aastatel toimusid Tallinnas tõsised vaidlused pärandi nn. ennistamise üle.
19. juunil 1925. a võttis riigikogu vastu ’’Muinasvarade kaitse seaduse’’ 21 paragrahviga ja loodi Muinasnõukogu, mille ülesanne oli luua muinasvarade register .
12. augustil 1936. a kuulutas Konstantin Päts dekreedina uue ’’Muinasvarade kaitse seaduse’’ 35 paragrahviga. Seadus nägi ette usaldusmeeste võrgu loomist, kitsenduste täpsustusi jne.
1944. a loodi MN Arhitektuuri Valitsuse juurde muinsuskaitse osakond , millest omakorda kasvas välja ka Vabariiklik Linnaehitus- ja Arhitektuurimälestiste Kaitse Valitsus.
10. juuli 1945. a moodustati Kultuurihariduslike Asutuste Komitee, selle juures oli 1945-1949 aastatel muuseumide osakond, hiljem 1949-1953 muuseumide ja arheoloogiliste ning ajalooliste mälestusmärkide kaitse osakond, mille ülesandeks oli ka arheoloogiliste ja ajalooliste mälestusmärkide kaitse, restaureerimine ja kasutamise korraldamise juhtimine.
Muuseumide ja kultuurimälestiste Teaduslik-Metoodiline Nõukogu asutati 01.01.1976. a, mille algülesandeks oli koostada kolme mälestiste liigi – ajaloo-, kunsti- ja arheoloogiamälestiste – koondandmestik.
15. juunil 1950. a loodi Teaduslik Restaureerimise töökoda (TRT).
1950ndatel loodi ka Tallinna Arhitektuurimälestiste Majavalitsus, mis hiljem oli tuntud, kui Tallinna Arhitektuuri Mälestusmärkide Kaitse Inspektsioon.
1957. a asutati Eesti Riiklik Vabaõhumuuseum.
1968. a. reorganiseeriti TRT Vabariiklikuks Restaureerimisvalitsuseks (VRV).
1971 . a. asutati Lahemaa Rahvuspark, kus lisaks looduskaitsele ja ökoloogiale lähtuti ka muinsuskaitsest. 27. veebruaril 1973. a. kinnitati ENSV MN määrusega Tartu, Pärnu, Paide, Viljandi, Rakvere, Võru, Kuressaare, Haapsalu ja Lihula ajalooliste keskuste kaitsetsoonid ja nende põhimäärused. 1976. a. kehtestatakse NSVL ÜN seadus ’’Ajaloo- ja kultuurimälestiste kasutamise kohta’’.
1978. a. asuvad Eestis tööle poolakatest restauraatorid. 6. oktoobril 1980. a. antakse Tallinnale üle Euroopa Kuldmedal arhitektuuripärandi säilitamise eest. Tallinn on 8. Euroopa linn, mis selle sai.
29.12.1984. kehtestatakse muinsuskaitsekuu (18. aprill-18.mai).
24. septembril 1987. a. kehtestas ENSV MN Rebala ajaloolis-kultuurilise kaitseala. Sama aasta 12. detsembril moodustati Eesti Muinsuskaitse Selts. 1. Aprillil 1988. luuakse VRV, KRPI ja Valitsuse ’’Inrestauraator’’ baasil Vabariiklik koondis ’’Eesti Restauraaror’’.
1. Jaanuaril 1990. a. asutati Kunstimuuseumi ja Vabaõhumuuseumi restaureerimiskondade baasil ennistuskoda ’’Kanut’’, kui kultuuriväärtuste konserveerimise, restaureerimise ja teadusliku uurimise keskus.
1993. a. 1. oktoobrist ühendatakse eri ametkondade (ajaloo-, arheoloogia - ja kunstimälestiste, arhitektuurimälestiste) muinsuskaitsetöötajad ühtseks Muinsuskaitseametiks.
Vabariigi Valitsuse 14.10.1994. määrusega nr 375 asutati Kultuurimälestiste riiklik register.
Tallinna Linnavalitsuse 25. novembri 1994. aasta määrusega nr 110 moodustati vahepeal Tallinna Arhitektuuri Mälestusmärkide Kaitse Inspektsiooni ja Tallinna Kultuurimälestiste Inspektsiooni ühendamise teel Tallinna Muinsuskaitseamet. Üha enam ühines Eesti Vabariik muinsuskaitseliste rahvusvaheliste konventsioonidega.
Lisaks põhitegevusele – riiklik järelevalve, toimus mitme aasta vältel mälestiste kirjade ülevaatamine, mis oli väga aeganõudev tegevus, sest kõike tuli vaadata ka natuuris, seadusest lähtuvate alamastme õigusaktide koostamine ja kehtestamiseks esitamine.
Riigi kokkuhoiupoliitikast lähtudes korraldati alates 1. detsembrist 1997. aastal Muinsuskaitseamet ümber Muinsuskaitseinspektsiooniks, mis oli suurelt jaolt populistlik lähenemine.
Esimene haldusleping muinsuskaitseliste riiklike kohustuste täitmise kohta sõlmiti Haapsalu linnaga 1998. aastal.
21. sajand
2001. a taheti muinsuskaitse seadustes muudatusi teha – likvideerida Muinsuskaitseinspektsioon. Alternatiivina pakuti kolme muinsuskaitseametniku koha moodustamist Kultuuriministeeriumis ja maakonnainspektorite jaotamist maavalitsuse vahel. Seejuures oli seadusemuudatusi ettevalmistav komisjon teinud ettepaneku restaureerida inspektsioon taas ametiks.
17. veebruar 2002. aastal võttis Riigikogu vastu uue, praegu kehtiva ’’Muinsuskaitseseaduse’’.
Eesti Vabariik on ühinenud mitmete muinsuskaitsega tegelevate rahvusvaheliste organisatsioonidega: UNESCO , ICOMOS, ICOM, ICCROM, DOCOMOMO, Euroopa Nõukogu, Euroopa Komisjon, EAC, EAA, ASCE.
Sügiseti korraldatakse Eestis, nagu igas teiseski Euroopa riigis, Euroopa Muinsuskaitse Päevasid.
(1997. a. lülitati Tallinna Vanalinn UNESCO maailmapärandi nimekirja – vaimse kultuuripärandi nimekirja on Eestist lülitatud Kihnu kultuuriruum ja Baltimaade laulu- ja tantsupidude traditsioon.)
Lisaks Eesti Muinsuskaitse Seltsi jätkuvale tegutsemisele on asutatud mitmeid seltse- ja ühendusi mälestiste kaitseks ja kasutamiseks: Eesti Mõisakoolide Ühendus, Eesti Mõisate Ühendus, MTÜ Eesti Veskivaramu, Muinsuskaitse Ümarlaud.
Vabariigi valitsuse poolt on heaks kiidetud mõned riiklikud programmid eri liiki mälestiste säilitamiseks. On kinnitatud Muinsuskaitseameti arengukava aastataks 2008-2011, kus lähtutakse arusaamast, et kultuuripärandi vaimne ja aineline osa on tervik ning üksikmälestise kaitselt
tuleb kiiremini liikuda keskkonnaalasele kaitsele, olgugi, et 1966.a mindi üle üksikmälestise kaitselt kompleksi, s.h. ka looduslik keskkond kaitsele.
Lõppsõna
Mälestiste hulk 9.9.2008.a seisuga oli 26 028. 12 muinsuskaitseala, milles ajaloomälestisi 1267 ,
arheoloogiamälestisi 6 618, arhitektuurimälestisi 5 277, kunstimälestisi 12 966 ja tehnikamälestisi 44.
Lisaks Haapsalule ja Tallinnale on sõlmitud halduslepingud Tartu ja Pärnu linnadega ning mitmed koostöölepingud.
Kasutatud allikad
www.muinas.ee
7