iseloomulikud Aafrika-pärased sünkopeeritud rütmid. 4/4 taktimõõdus mambo sai Ameerika Ühendriikides 1950. aastatel ülipopulaarseks seltskonnatantsuks, hiljem arenes selles välja veidi lihtsam tsa-tsa. Tantsu sammud Põhisammudes esimesel taktiosal liikumist ei ole, teisel on samm ette või taha, kolmandal kantakse keharaskus tagasi teisele jalale ning neljandal tuuakse jalg juurde. Mambole, nagu mitmetele teistelegi Ladina-Ameerika tantsudele on iseloomulik puusahööritus, mis kaasneb keharaskuse ühelt jalalt teisele viimisega. Näide: http://www.youtube.com/watch? v=TvLw8p9hLiM
teda on tantsitud üle Eesti. · Laul on võrdlemisi pikk ja obstsöösne. · Selle algupärasest versioonist pole midagi peale esimeste ridade täpsemalt säilinud. · Hiljem on laulu täiendatud ja muudetud. Rahvatantsud · Enamus meie rahvatantsud on teiste maade tantsudega sarnased.(mingilmääral ka Kaera- Jaan) · Labajalavalss on lihtsalt folkloriseeritud tavaline valss. · kaerajaani seostati kadrilliga · Tuljakut seostati slaavi tantsudega. Eesti tantsudele iseloomulikud jooned · Rahulikkus. · Väärikus. · Puuduvad suured hüpped, kiired ja vaheldusrikkad liigutused. · Vähe on akrobaatilisi elemente. · Korduvad motiivid. · Lihtne liikumisskeem. Mõned sõnad · Kontratantsud-tantsud, kus tantsijad või paarid asetuvad vastamisi ning nende tegevus tantsust osavõtjate rühmas on omavahel kooskõlastatud. · Obstsöönne-ropp · Folkloriseeritud- rahvapäraseks tehtud
Tantsu nime päritolu on tegelikult teadmata, kuid arvatakse, et see on nime saanud tantsu tutvustaja ja näitleja Harry Fox'i järgi. Fokstrott arenes välja 1910. aastatel ja jõudis populaarsuse tippu 1930. aastatel, jäädes tantsitavaks tantsuks tänapäevani. Fokstrotist sai pärast stiililisi muutusi 21. sajandi populaarseim ja tantsituim tants. 1930. aastate alguseks hakkas fokstrott muutuma sujuvamaks ja voolavamaks, vastukaaluks uutele ja populaarsust koguvatele Ladina tantsudele. Aja möödudes jagunes fokstrott kiireteks ja aeglasteks versioonideks fokstrotiks ja quickstepiks. Muudetud versioon, mida nimetatakse aeglaseks fokstrotiks, tuleneb inglastelt ja on aluseks tänapäevasele fokstrotile. Fokstrott jaguneb omakorda veel kolmeks erinevaks stiiliks: Ameerika sotsiaalne stiil, Ameerika jätkuv stiil ja rahvusvaheline stiil. Kõik kolm on tantsud partneriga, liikumine toimub vastupäeva ja tantsitakse suhteliselt sama muusika järgi. Erinevused tulevad
Arvatakse, et tantsulugu sai nõnda menukaks sellepärast, et ta kohe algusest peale oli seotud kindla viisi ja liikumisega. Mingil hetkel taipasid rahvaluulekogujad rahvatantse koguma ja kirjeldama hakata. Selle ürituse peamiseks eestvedajaks sai Oskar Kallase juhtimisel Eesti Üliõpilaste Selts. 1930. alanud "puhta" eesti rahvatantsu otsingud lõppesid peagi tõdemusega, et seda polegi olemas. Ilmnes, et meie rahvatantsud on kohati väga sarnased teiste rahvaste tantsudele. Näiteks leiti, et meil laialt levinud labajalavalss on lihtsalt folkloriseeritud tavaline valss, kaerajaani seostati kadrilliga ja tuljakut, tantsulugu kahe noore inimese kurameerimisest, slaavi tantsudega. Tolleaegsest suhtumisest haaratuna hakati avalikkuses arutlema rahvakunsti arendamise võimaluste üle. Rahvatantsule soovitati läheneda loovalt, edendada ja kohandada teda vastavaks aja vaimule. Tegelikult on muutumine rahvatantsule alati omane olnud --
Pärnu Raeküla Gümnaasium Mingil hetkel taipasid rahvaluulekogujad rahvatantse koguma ja kirjeldama hakata. Selle ürituse peamiseks eestvedajaks sai Oskar Kallase (18681946) juhtimisel Eesti Üliõpilaste Selts. 1930. alanud "puhta" eesti rahvatantsu otsingud lõppesid peagi tõdemusega, et seda polegi olemas. Ilmnes, et meie rahvatantsud on kohati väga sarnased teiste rahvaste tantsudele. Näiteks leiti, et meil laialt levinud labajalavalss on lihtsalt folkloriseeritud tavaline valss, kaerajaani seostati kadrilliga ja tuljakut, tantsulugu kahe noore inimese kurameerimisest, slaavi tantsudega. Tolleaegsest suhtumisest haaratuna hakati avalikkuses arutlema rahvakunsti arendamise võimaluste üle. Rahvatantsule soovitati läheneda loovalt, edendada ja kohandada teda vastavaks aja vaimule. Tegelikult on muutumine rahvatantsule alati
youtube.com/w atch?v=ynVt48bAS_o Mambo Mambo on 1930.-40. aastatel välja kujunenud Kuuba muusika- ja tantsustiil. Nimetus tähendab Haiti voodoo preestritari. Hiljem arenes sellest välja veidi lihtsam cha cha. Põhisammudes esimesel taktiosal liikumist ei ole, teisel on samm ette või taha, kolmandal kantakse keharaskus tagasi teisele jalale ning neljandal tuuakse jalg juurde. Mambole, nagu mitmetele teistelegi Ladina-Ameerika tantsudele on iseloomulik puusa liikumine, mis kaasneb keharaskuse ühelt jalalt teisele viimisega. http://www.youtube.com/watch?v=0qm8JZuplM0 Paso doble Paso doble (hispaania keeles “topeltsamm”) on Ladina- Ameerika võistlustantsude hulka arvatav tants. See on võistlustants, mis kujutab härjavõitlust, kus mees on toreadoor ja naine härg. Paso doble muusikale on iseloomulikud highlight´id ehk kõrgpunktid ehk paugud, mis asuvad muusikas alati
loojaid ja austajaid. Veidike hiljem tuli välja esimene jazz plaat, mille tegid valged, see kandi nime '' Laevareis Debylos'' . Chicagot hakati peale plaadi ilmumist kutsuma Taevalikuks linnaks, ning sellest sai ka uus jazz'i keskus. Kuid paljud proovisid ikkagi kuidagi moodi keelustada jazz'i ja tänu sellele keelati 1920-ndatel jazz klubides alkoholi müük. 1921. aastal said populaarseks nii öelda ebaviisakad tantsud: Kalkunisõrk ja Charleston. Ning ka neile tantsudele ei antud rahu, neile astusid vastu valged naised ja progressiivsed inimesed. Kui olukord hakkas mingil määral rahunema, siis hakkas jazz'i vastu veel visamalt võitlema tööstur ning Ford Motor Company asutaja ning konveiermeetodi juurutaja Henry Ford. Ta oli juudivastane inimene, ta ei sallinud juute. Ta ei saalinud ka jazz muusikat. Tema arvates ei teinud jazz inimestele head vaid õhutas neid tegema halbu asju, näiteks : tegema suitsu, jooma alkoholi ja vägivallatsema. Kuna Henry
kuid siis oli see tavaline nähtus. Keldid olid üldse väga musikaalsed. Tänapäeval ei ole pilli oskamine niivõrd tähtis. Bardid olid keltide seas väga austatud, sest nad tegid ise laule ja esitasid neid. Nad olid muusikat kuulates või seda tehes väga emotsionaalsed. Keltide kultuur on jõus ka tänapäeval, mõndade filmide tunnusmuusikaks on just keltide muusika. Keltide kultuuri kohta on rohkem teada, kui teiste kahe kohta, just tänu lauludele ja tantsudele. Kõik haritud hellenid oskasid mängida vähemalt ühte pilli ja tundsid nooti. Hellenite keel on tänapäevaks palju muutunud ning rahvas, kes elab Kreekas on praeguseks segunenud teiste rahvastega. Sealne teater oli nagu meil on tänapäeva ooper, näitlejad laulsid, oli olemas orkester ning koor. Phytagoros, kes oli helleni rahvusest pani aluse muusikale, mõõtes ära noodi võnkesageduse. Nende muusika liigitus kaheks, hullumeelselt rütmiline ja väga hingeline ning vaikne muusika.
On olemas kaht tüüpi traditsioonilist jaapani muusikat: kunstmuusika ja folkmuusika. Kunstmuusikal on mitu erinevat stiili, igaüks neist kujunes välja erineval ajalooperioodil. Üldiselt mängib Jaapani ajaloos vokaalmuusika palju olulisemat rolli kui instrumentaalmuusika. Traditsiooniline jaapani muusika arenes sageli osana sellistest teatriliikidest nagu Noh, Kabkul ja Bunraku. Enne ajaloolist perioodi arenes jaapani traditsiooniline muusika (hogaku) kui kaasmäng rituaalsetele tantsudele (kagura), mis olid seotud esmaste Jaapani asunike religioossete harjumustega. See muusika hõlmas nii laulu kui instrumentaalmuusikat. Tolle aja instrumendid olid väga algelised ja jagunesid kolmeks rühmaks: löökpillid (trummid), puhkpillid (flöödid) ja keelpillid (kannel).5. sajandil avas Jaapan end Aasia kultuurilisele mõjule. Korea ja Hiina muusikud panid keisri õukonna aadlikke avastama enda jaoks mitmeid muusikalisi vorme. Budismi levik Jaapani saartel edendas religioosset muusikat
kuid Danny rolli oleks sobinud Uku Suviste paremini kui Priit. Lavaline liikumine ja kujundus olid põnevad ja väga nutikalt lahendatud. Publik oli väga rahul kontserdiga. Publiku seas leidus palju noori, kes aga ei osanud kõige paremini teatris käituda. Nimelt oli laulude lõppedes kuulda karjumisi ja vilistamisi, mis sobivad hästi vabaõhu kontserditele, mitte aga teatritesse. Kui see vahele jätta oli kõik väga hea. Vahepeal üle õla vaadates nägin, kuidas publik muusikale ja tantsudele vaikselt kaasa õõtsus või rütmi saatel vaikselt pead liigutas. Minule meeldis see muusikal väga. Ootan väga aega, kuna saan võimaluse seda uuesti vaatama minna. Eriti ahvatlevaks teeb selle muusikali minu jaoks aga see, et internetist enam eestikeelseid laule kõiki ei leia, mida kuulata või millele kaasa lauda. Soovitan kindlasti kõigile minna saama erakordset muusikali elamust muusikaliga ,,Grease".
Schumanni teemale, 25 Händeli teemale ja 28 Bagganini teemale. Lisaks hulk väikevorm: sonaadid ballaadid, rapsioodiad, kalevbiteosed 4-käele. Omaette väärtus on ta 2. klaverikontsert. Orkestrimuusika moodustavad 1 viiulikontsert, 2 kontsert avamängu, 4 sümfooniat. Hulgaliselt kammermuusikat. Vokallsüfoonilisele loomingule rõhku. Maailmakuulus "Sasa Refien" Koori ja soololaule on üle 200. Tekstid Heine, Goethe. Eriline koht on Ungari tantsudele 21. See näitab selgelt tema kiindumist ungari rahvamuusikale. Mitte ühtei ooperit, ega muud suurt teost. WAGNER: Ooper avamäng Nümbergi meisterlauljad Ooper Lendav Hollandlane Daland aaria Ooper Tristia ja Isolde Aaria- Leebelt ja vaikselt Ooper Nümberg meisterlauljad Eva ja Hansu duett Ooper Tannhöuser aaria Elisabeth Ooper Sifrid aaria Ooper Danhöuser Palverändurite koor BRAHMS Klaverivarietsioon N. Pagannini Poistekoori laul Ave Maria Sümfooni nr.1 I osa. 2
TÄNAVATANTS HIP-HOP Kallid klassikaaslased, hea õpetaja. Seisan täna siin teie ees, et rääkida millestki, mis huvitab mind ka igapäevaselt ning millega tegelen vabal ajal, tavaliselt pärast kooli. Valides sobivat teemat,teadsin kohe, et hakkan rääkima tantsimisest. Täpsemini tänavatantsust. Tänavatants on mõisteks tantsudele, mis on kujunenud väljaspool tantsustuudioid nagu näiteks tänavatel, kooli hoovides, pidudel, parkides jne. Kuulsamad tänavatantsud on näiteks steptants, rumba, tango, dancehall, diskotants, house ja hip-hop. Mina kavatsen rääkida aga Hip-hopist kui tantsustiilist, mis on tänu meediale noorte seas väga populaarseks saanud. Kuid kui öelda vanemale generatsioonile, et tegelen tantsuga, loodetakse, et selleks on rahvatants või võistlustants
sajandi alguse Inglismaal ja mida Nõukogude perioodil hakati nimetama peotantsuks. Neist tantsudest kümnes võisteldakse ka võistlustantsus ehk tantsuspordis. Klassikaliste peotantsudena on levinuimad aeglane valss, fokstrott ja rumba, samuti viini valss, tango, samba ja tsatsa. Võrreldes võistlustantsuga kasutatakse lihtsamaid samme ja liikumisi. Lisaks võistlustantsudena tantsitavatele kindlatele standardtantsudele ja LadinaAmeerika tantsudele tuntakse seltskonnatantsudena ka muid nagu salsa, mambo, rock'n'roll, diskotants jt. Animatsioon 4 Animatsioon on illusioon liikumisest, mis on loodud staatiliste piltide järjestikkuse esitamisega. Filmi tootmises tähendab see tehnikat, kus iga filmikaader on loodud ja töödeldud eraldi
mängitav ja kuulatav muusika on väga mitmekesine: traditsiooniline jaapani muusika, jaapani poplaulud, Westerni klassika, ameerika poplaulud ja nii edasi. Alguses esitati muusikat vaid kontsertidel ja teatrites, kuid tänu telerile ja raadiole ning mitmetele helisalvestusseadmetele on muusika saanud jaapanlaste elu igapäevaseks osaks. Jaapani muusika ajalugu Enne ajaloolist perioodi arenes Jaapani traditsiooniline muusika (hogaku) kui kaasmäng rituaalsetele tantsudele (kagura), mis olid seotud esmaste Jaapani asunike religioossete harjumustega. See muusika oli samahästi laul kui ka instrumentaalne muusika. Tolle aja instrumendid olid väga algelised ja jagunesid: löökpillid (trummid), puhkpillid (flöödid) ja keelpillid (kannel). 5. saj. avas Jaapan end Aasia kontinendi kultuurilisele mõjule. Korea ja Hiina muusikud panid keisri õukonna aadlikke avastama enda jaoks mitmeid muusikalisi vorme. Budismi levik Jaapani saartel edendas religioosset muusikat
Traditsiooniline jaapani muusika jaguneb kunstmuusikaks ja rahvamuusikaks. Kunstmuusikal on mitu eri stiili, igaüks neist kujunes välja eri ajalooperioodil. Üldiselt mängib vokaalmuusika Jaapani ajaloos palju olulisemat rolli kui instrumentaalmuusika. (L.Ambos 2014) Traditsiooniline jaapani muusika arenes välja jaapani traditsioonilistest teatriliikidest (nō, kabuki, bunraku). Enne ajaloolist perioodi arenes jaapani traditsiooniline muusika (hogaku) kui kaasmäng rituaalsetele tantsudele (kagura), mis olid seotud Jaapani algasukate religioossete rituaalidega. See muusika hõlmas nii laulu kui ka instrumentaalmuusikat. Tolle aja instrumendid olid väga algelised ning jagunesid löökpillideks (trummid), puhkpillideks (flöödid) ja keelpillideks (kannel). (Samast) 5. sajandil avas Jaapan end Aasia mandri kultuurilisele mõjule. Korea ja Hiina muusikud tutvustasid keisri õukonnale senitundmatuid muusikavorme. (Samast) Budismi levik Jaapani saartel edendas religioosset muusikat
Üle kahesaja kantaadi lõi kuulus saksa helilooja J. S.Bach. Neist enamiku moodustavad vaimulikud teosed, mida nimetatakse ka koraalikantaatideks, sest seal on teiste osade seas oluline koht luteri koraali kooriseadetel. J. S. Bachi ilmalike kantaatide hulka kuulub soolohäältele ja instrumentaalansamblitele loodud "Kohvikantaat", kus pilgatakse Euroopas moodi läinud kohvijoomist ning "Talupoja kantaat", mille meloodiad on lähedased rahvalikele lauludele ja tantsudele. Kantaate on loonud väga palju heliloojad. Oratoorium Oratoorium on ulatuslik kontsertteos solistidele, koorile ja orkestrile, mille ooperlikult dramaatiline sisu antakse edasi ilma lavastuseta, üksnes muusikaliste vahenditega. Tema sünnipaigaks peetakse Roomat. Oratooriumi mõiste tuleb sõnast oratorio , mis tähendas palvesaali, kus loeti pühakirja, lauldi vaimulikke laule ja peeti jutlusi. 17.sajandi algul kujunes oratooriumi kindlate tunnustega zanriks. Tema kujunemine oli
praegusel kujul välja alles 20. sajandi alguse Inglismaal ja mida Nõukogude perioodil hakati nimetama peotantsuks. Neist tantsudest kümnes võisteldaksee ka võistlustantsus ehk tantsuspordis. Klassikaliste peotantsudena on levinuimad aeglane valss, fokstrott ja rumba, samuti viini valss, tango, samba ja tsa-tsa. Võrreldes võistlustantsuga kasutatakse lihtsaimaid samme ja liikumisi. Lisaks võistlustantsudena tantsitavatele kindlatele standardtantsudele ja Ladina-Ameerika tantsudele tuntakse seltskonnatantsudena ka muid nagu salsa, mambo, rock'n'roll, diskotants ja paljud teised. Kõige tuntub kõigist tantsudest on vaieldamatult aeglane valss, mille teine nimetus on Inglise valss. Tegelikult on selle tantsu päritolumaaks hoopiski Saksamaa, kus see oli väga populaarne juba 1700'ndate lõpus. Selle tantsu tantsimise stiil on siiski aja jooksul muutunud, ning Inglismaalgi veel kohandatud. Sellepärast nimetataksegi seda tantsu ka Inglise valsiks
Üldiselt mängib Jaapani ajaloos vokaalmuusika palju olulisemat rolli kui instrumentaamuusika. 3 Traditsiooniline jaapani muusika arenes sageli osana sellistest teatriliikidest nagu Noh, Kabkul ja Bunraku. Enne ajaloolist perioodi arenes jaapani traditsiooniline muusika (hogaku) kui kaasmäng rituaalsetele tantsudele (kagura), mis olid seotud esmaste Jaapani asunike religioossete harjumustega. See muusika hõlmas nii laulu kui instrumentaalmuusika. Tolle aja instrumendid olid väga algelised ja jagunesid kolmeks rühmaks: löökpillid (trummid), puhkpillid (flöödid) ja keelpillid (kannel). 5. sajandil avas Jaapan end Aasia kultuurilisele mõjule. Korea ja Hiina muusikud panid keisri õukonna aadlikke avastama enda jaoks mitmeid muusikalisi vorme. Budismi levik Jaapani saartel edendas religioosset muusikat
On olemas kaht tüüpi traditsioonilist jaapani muusikat: kunstmuusika ja folkmuusika. Kunstmuusikal on mitu erinevat stiili, igaüks neist kujunes välja erineval ajalooperioodil. Üldiselt mängib Jaapani ajaloos vokaalmuusika palju olulisemat rolli kui instrumentaalmuusika. Traditsiooniline jaapani muusika arenes sageli osana sellistest teatriliikidest nagu Noh, Kabkul ja Bunraku. Enne ajaloolist perioodi arenes jaapani traditsiooniline muusika (hogaku) kui kaasmäng rituaalsetele tantsudele (kagura), mis olid seotud esmaste Jaapani asunike religioossete harjumustega. See muusika hõlmas nii laulu kui instrumentaalmuusikat. Tolle aja instrumendid olid väga algelised ja jagunesid kolmeks rühmaks: löökpillid (trummid), puhkpillid (flöödid) ja keelpillid (kannel). 5. sajandil avas Jaapan end Aasia kultuurilisele mõjule. Korea ja Hiina muusikud panid keisri õukonna aadlikke avastama enda jaoks mitmeid muusikalisi vorme.
on väga mitmekesine: traditsiooniline jaapani muusika, jaapani poplaulud, Westerni klassika, ameerika poplaulud ja nii edasi. Alguses esitati muusikat vaid kontsertidel ja teatrites, kuid tänu telerile ja raadiole ning mitmetele helisalvestusseadmetele on muusika saanud jaapanlaste elu igapäevaseks osaks. (2) Jaapani muusika ajaloost Enne ajaloolist perioodi arenes jaapani traditsiooniline muusika (hogaku) kui kaasmäng rituaalsetele tantsudele (kagura), mis olid seotud esmaste Jaapani asunike religioossete harjumustega. (2) See muusika oli samahästi laul kui ka instrumentaalne muusika. Tolle aja instrumendid olid väga algelised ja jagunesid: löökpillid (trummid), puhkpillid (flöödid) ja keelpillid (kannel). 5. saj. avas Jaapan end Aasia kontinendi kultuurilisele mõjule. Korea ja Hiina muusikud panid keisri õukonna aadlikke avastama enda jaoks mitmeid muusikalisi vorme. (2)
moeshowdel, uisutamuises. Keerulised liikumised ja tantsud laval ja ekraanil ei toimu ilma rohke tööta. Tantsijad veedavad aastaid õppides tantse ja hooni oskusi, nagu ka enamik koreograafe. Koos nad siis tõlgivad need oskused arvukatesse liikumistesse, mis väljendab ideid ja lugusid.Maailmas on tuhandeid tantsustiile ja neid kõiki esitavad väga erinevad tantsijad. Koreograafid loovad originaal tantse ja uusi tõlgendusi olemasolevatele tantsudele. Nad töötavad teatrites, tantsu koolides,tantsu ja filmi stuudiotes, ja moeshowdel . Kuna paar tantsu eeskirja on kirja pandud, siis koreograafid ülesandeks on esitajate juures proovida saavutada soovitud mõju, sageli näidatakse täpset tehnikat. Koreograafid teevad tihedat koostööd teiste näitlejate ja tantsijatega. . Näiteks keerulisi võitluskunstide stseene filmides on korraldanud koreograafid, kes on spetsialiseerunud võitluskunstidele
ning laulu esitab mingit näidendit, kõik see hõlmab nii palju mänguelemente. Inimene kehastab teatud tegelaskuju, riietudes ning olles olemuselt ,,teistsugune". Ta mängib teist persooni. Samuti on ka tantsuga. Tants on puhas mäng. ,,Kui me kõige sellega, mida muusikaks nimetatakse, jääme tegelikult alati mängu piiridesse, siis veelgi enam käib see muusikast lahutamatu kaksikkunsti tantsu kohta. Mõeldes kas loodusrahvaste pühadele või maagilistele tantsudele või kreeka kultustantsudele, kuningas Taaveti tantsule seaduselaeka ees või tantsule kui peolõbule mis tahes rahva juures või mis tahes ajastul, siis võib öelda sõna kõige otsesemas mõttes, et tants on mäng ise, jah, et ta on üheks mängu kõige puhtamaks ja kõige täiuslikumaks vormiks. Mängulisus ei pääse küll tantsu kõigis vormides sama täielikult maksvusele. Kõige selgemini on see tajutav ringtantsus ja figuurtantsus, ent ka soolotantsus,
Jaapani muusika, Jaapani poplaulud, Westerni klassika, ameerika poplaulud ja nii edasi. Alguses esitati muusikat vaid kontserditel ja teatrites, kuid tänu telerile ja raadiole ning mitmetele helisalvestusseadmetele on muusika saanud jaapanlastele igapäevaseks osaks nende elust. Jaapani muusika ajaloost Enne ajaloolist perioodi arenes jaapani traditsiooniline muusika (hogaku) kui kaasmäng rituaalsetele tantsudele (kagura), mis olid seotud esmaste Jaapani asunike religioossete harjumustega. See muusika oli samahästi laul kui ka instrumentaalne muusika. Tolle aja instrumendid olid väga algelised ja jagunesid: löökpillid (trummid), puhkpillid (flöödid) ja keelpillid (kannel). 5. saj. avas Jaapan end Aasia kontinendi kultuurilisele mõjule. Korea ja Hiina muusikud panid keisri õukonna aadlikke avastama enda jaoks mitmeid muusikalisi vorme.
Segapaarides hakati tantsima alates 19.-20. sajandi vahetusest. Üks esimesi paaristantse Eestis oli valsi vanem kuju labajalavalss. Labajalavalssi tantsitakse täistallal ning kehahoiak on väärikas. 18. sajandi teisel poolel ilmusid Eestisse valsi eri liigid (nt hosper, aleksandra-valss), mis olid välja kasvanud austria, tsehhi ja saksa rahvatantsudest. 19. sajandi teisel poolel lisandusid neile polka, reinlender, galopp, masurka, krakovjakk. Tantsudele on iseloomulik nn suletud vorm, kus on kindlaks määratud tantsijate arv, paigutus ning liikumisjoonis. Kontratantsud kujunesid inglise rahvatantsude põhjal ning said 17. -18. sajandil väga armastatuks ka Euroopa kõrgemas seltskonnas. Eestis hästi tuntud kontratantsude rühm on ingliskad, kus tantsijad paiknevad kahes vastamisi viirus, mis liiguvad teineteise poole ja tagasi. Mõnikord tantsijad põimuvad ja kätlevad, vahetavad kohti ning pöörlevad käevangus
Neist tantsudest kümnes võisteldakse ka võistlustantsus ehk tantsuspordis. Klassikaliste peotantsudena on levinuimad aeglane valss, fokstrott, rumba, viini valss, tango, samba, tsa-tsa. Võrreldes võistlustantsuga kasutatakse lihtsamaid samme ja liikumisi. Lisaks võistlustantsudena tantsitavatele kindlatele standardtantsudele ( nende alla kuuluvad aeglane valss, tango, viini valss, aeglane fokstrott ja quickstep ) ja Ladina-Ameerika tantsudele tuntakse seltskonnatantsudena ka muid nagu salsa, mambo, rock'n'roll, diskotants jt. PÕHIALUSED JA ÜLDMÕISTED Tantsuvõte fokstrotile, aeglasele valsile, aeglasele fokstrotile ja valsile Üldpildi tantsupaarist annab kõigepealt tantsuvõte. On see korrektne, ei kaota ka puudulik tantsuoskus meeldivat üldmuljet paarist. Tantsuvõttel pole ainult visuaalne väärtus, temast sõltuvad suuresti tasakaal, partneri juhtimine, enesetunne tantsimisel ja tantsustiili tunnetamine
Neist tantsudest kümnes võisteldakse ka võistlustantsus ehk tantsuspordis. Klassikaliste peotantsudena on levinuimad aeglane valss, fokstrott, rumba, viini valss, tango, samba, tsa-tsa. Võrreldes võistlustantsuga kasutatakse lihtsamaid samme ja liikumisi. Lisaks võistlustantsudena tantsitavatele kindlatele standardtantsudele (nende alla kuuluvad aeglane valss, tango, viini valss, aeglane fokstrott ja quickstep) ja Ladina-Ameerika tantsudele tuntakse seltskonnatantsudena ka muid nagu salsa, mambo, rock'n'roll, diskotants jt. Aeglane valss Esimene paaristants viini valss on üle sajandi olnud inspiratsiooniallikaks uute valsiliikumisel põhinevate seltskonnatantsude loomisel. Võimatu on alahinnata valsi mõju ka klassikalisele ja rahvatantsule. Seltskonnatantsudest on valsi järeltulijana kahtlemata menukaim aeglane valss. Tema sünniajaks loetakse aastaid 1924 1926, mil
Kadrill oli 17.19. sajandil Prantsusmaal üks populaarsemaid tantse. Kadrillile on iseloomulik nelinurkne asetus ja kindel tantsijate arv. Tants koosneb mitmest osast, millest igaühel on oma nimetus ja muusika, iga figuuri esitab ise paar. Tants lõpeb üldise liikumisega. "Kaerajaan" sai 19. ja 20. sajandi vahetusel tuttavaks ka Tartus ning kujunes ballide lõputantsuks. Eriti populaarne oli see tants üliõpilaste hulgas. Mitmesuguseid vene tantsudele lähedasi kadrille leiame Setumaalt. Nende elemente kohtame kargusteks nimetatud tantsude hulgas.10. Rahvapillid ja pillimuusika 10.1. Pillid Pillimäng on ürgne nähtus, mis on lahutamatult seotud inimkultuuri eri avaldustega. Pillide eeskujuks on olnud sageli inimese kehaosad või tööriistad: käteplaksutamine, teatavate esemete kokkulöömine vm.Pillid on· spetsiaalselt musitseerimiseks valmistatud esemed; · inimese kehapillid (käteplaks, vilistamine, põsepill);
annaabi.ee 
