· Kehaõõs on vedelikuga täidetud, milles paiknevad sooltoru ja sigimiselundid · Solge toitub inimese sooles olevas poolseeditud toidus · Sooltoru algab suuavaga ja lõpeb pärakuga · Toit ja toidujäägid ei segune omavahel · Kaks torukujulist neeru · Puudub vereringe-ja hingamiselundid Siseehitus · Pärak · Suu · Sooltoru · Neerud · Sigimiselundid · Neel · Närviväät · Eritusava Paljunemine · Lahksuguline loom · Isane on kõvera tagakehaga · Munetud munad ei saa areneda · Muna peab viibima vähemalt kaks nädalat õhu ja niiskuse käes · Inimene sõltub saastunud toiduga
· Emased munevad: · haploidseid · diploidseid mune. 5 Vastsed Vastsed on enamasti usjad, silmade ja jalgadeta. Nukk on vabanukk, enamasti kookonis. Täismoondega vastsed arenevad taimedes või nende kudedes. 6 Kiletiivalised jaotatakse: Munetilisteks-enamikus putukate parasiidid, kes elavad peremehe kudedes. Pidevkehalisteks-jässaka kehaehitusega, kelle rindmik on tagakehaga laialt ja jäigalt ühendatud. Sipelglased- ühiselulised putukad 7 Vaablased Puiduvaablased Männivaablased Võrgendivaablased 8 Munetilised lehetäivamplane. käguvamplased munakireslased 9 Sipelglased Aedniksipelgas Must sipelgas Vaaraosipelgas 10 Mesilased Erakmesilane Lehemesilane Kimalane 11
Referaat Kiililised Jüri Gümnaasium 8.r Kristin Sõber 2010 Sisukord 1. Sissejuhatus lk 3 2. Kiilid lk 4 3. Kokkuvõte lk 7 4. Kasutatud kirjandus lk 8 Sissejuhatus Kiililisi iseloomustab kõige enam nende sihvakad võrkjad neli tiiba, suurte silmadega pea ja pikk ja saleda tagakehaga. Kiililiste keha on tavaliselt erksalt värvunud , enamasti sinise või rohelise kirju . Keha ja tiibade mõõtmeid arvestades on kiililised suurimad putukad Eestis. Kiililiste liike on üle 4500, Eestis aga 57 liiki .Kiililised on röövtoidulised , nad püüavad saaki õhust ning söövad kõike kellest jõud üle käib .Saaki nad aga püüavad võimsa labidja või kopalaadse alahuulega ehk püünismaskiga . Kiilid on aktiivsed , päeval soojal ajal aga õhtul
seguga Mesilasema vagel saab piima kogu vaglajärgu kestel Isa ja töömesilasvaglad ainult 3 esimesel päeval Vastsed Vastsed enamasti usjad, silmadeta ja jalgadeta Nukk on vabanukk, enamasti kookonis Täismoondega vastsed arenevad taimedes või nende kudedes Kiletiivaliste jaotus Munetilisteks enamikus putukate parasiidid, kes elavad peremehe kudedes Pidevkehalisteks jässaka kehaehitusega, kelle rindmik on tagakehaga laialt ja jäigalt ühendatud Sipelglased ühiselulised putukad Kasutatud materjal http://et.wikipedia.org/wiki/Kiletiivalised http://www.koolielu.ee/pages.php/03100302?txtid=2903 http://images.google.ee/images?gbv=2&hl=et&q=mesilane&btnG=Otsi+pilte http://miksike.ee/documents/main/elehed/8klass/loomad/keijo/images/ebaroov.jpg
Veekogu temperatuur ei tohi olla alla 12 kraadi ega üle 25 kraadi. Eestis on paremini säilinud jõevähi asurkonnad Saaremaal ja üksikutes Lõuna-Eesti järvedes. Teistes piirkondades on vähi levikuala kahanenud ja varude seisund halb. Et jõevähk on Eestis ainus kodumaine vähiliik, ei tohi teisi liike Eesti veekogudesse tuua. Krabid Kümnejalaline vähk lühikese, pearindmiku alla painutatud tagakehaga. Leidub paljudes meredes, vähem esineb magedas vees või maal (sugukond maakrabilised). Kümnejalaliste -hulka kuuluvad kõige suuremad ja tuntumad vähilaadsed: Krabi, Krevett, Homaar, Langust jt. Eestlasele on ilmselt kodusemaks kümnejalaliseks meie siseveekogudes elutsev tavaline Jõevähk (Astacus astacus). Kümnejalalised on maailmas laialdaselt levinud. Nad asustavad kõiki meresid alates veepiirist kuni umbes 5 km sügavuseni, vähem leidub neid magevees. Troopikas elavad
6) paljudel ämblikel on võrgunäärmed Ämblikulaadsete toitumine, hingamine ja meeleelundid Ämblikud on lihasööjad ja toidu hankimiseks koovad paljud ämblikud püünisvõrgu, teised ämblikud tabavad saagi tänu kiirele tegutsemisele (krabi-ämblikud). Ämblikel on kehaväline seedimine. See tähendab, et nad ,,süstivad" ohvrisse mürki ning seedemahla ja kui putukas on seedunud siis imevad nad ta tühjaks. Skorpionid on pika painduva tagakehaga ämblikulaadsed, kelle mürgiastel ja mürginääre asuvad tagakeha tipul. Lestad on väikesed taimede või loomade parasiidid. Puugid aga soojavereliste loomade parasiidid. 4.Ämblikulaadsete tähtsus looduses ja inimeste elus: 1) putukate arvukuse reguleerijad (lestad lagundajad, ämblikud vähendavad kahjurputukate hulka) 2) ämblikud ise on toiduks paljudele teistele loomadele, nt lindudele, sisalikele jt. 3) ämblike kui ka skorpionite mürgist saab toota ravimeid
Neid mesilasi tuuakse siiani Eestisse tõuparandamise eesmärgil, nüüd juba emadekasvatajate endi initsiatiivil. [http://www.estbee.eu/mesilastoud] Kraini mesilaste iseloomustus Kraini mesilased kuuluvad hallide mesilaste hulka. Töömesilaste tagakehal on kolm keskmist kuni laia valkjashalli karvavööd. Mõnel mesilasel esineb ka üks kuni kaks kitsast kollakat või pruunikat viirgu, mistõttu võib jääda kollakashall üldmulje. Tumemesilastest on nad saledama tagakehaga. Inimnoka pikkus on keskmiselt 6,4...6,8 mm, kolmanda seljalooge laius keskmiselt 4,8 mm, kubitaalindeks 45...50%. Ühepäevane töömesilane kaalub 110 mg, viljastamata mesilasema 185 mg, viljastatult 250 mg. Mesilasema munevus munemise kõrgperioodil on 1700...2000 muna ööpäevas. Kraini leskede turjavärvus on hall või tumehall. Emad on keskmise suurusega kuni suured ning võrdlemisi pika elueaga. Emade värvus kõigub helepruunist kuni tumepruunini. [http://www.estbee
suuruselt teisel kohal. Inimese jaoks on mesilased tähtsad mitmel põhjusel. Kodumesilastelt saab mett ja vaha. Mesilased on õistaimede tolmeldajad teadlaste hinnangul tooks nende putukate häving kaasa täieliku katastroofi paljude kultuurtaimede kasvatamisel. Kehaehitus Vähemalt 150 000 liiki hõlmavasse kiletiivaliste seltsi kuulub väga erineva kehaehitusega putukaid. Tüüpilise kiletiivalise suurekasvuline, kollase-mustavöödilise tagakehaga putukas võrdkujule vastavaid liike leidub eelkõige voltherilaste ja mesilaste sugukondades. Teiste rühmade välimus varieerub tugevalt, kuigi valdavalt on kõigil neil putukatel väga kitsas ,,talje'' (see on tekkinud tagakeha esimesest ja teisest lülist), suhteliselt suured liitsilmad ning haukamissuised. Mesilaste kodu Mesilased elavad suurte peredena. Ühes mesitarus võib elada ka mitu mesilasperet. Enamik mesilasi, v.a. parasitoidsed liigid, ehitavad pesa, et kaitsta
Iseloomustus:põlvjad tundlad;haukamisvõimelised suised;võib olla kaks paari kilejaid tiibu;ees-ja tagatiivad konksukeste abil haakunud;tagakeha ülaosa kokku nööritud,moodustades talje,millel on iseloomulikud sõlmed või kestad; metamor-foosid muna,vastse,nuku ja täiskasvanufaasis;on olemas keeruline ühiseluline süsteem. Liigi iseloomustus. Vaaraosipelgas (Monomorium pharaonis). Töölisputukas on 1,5-2mm pikkune, kollakaspruun, mõnikord pruuni tagakehaga; 12- lüliline tunnal ja 3-lüliline tõlv; hästiarenenud mustad silmad; lülisambata tooraks ja suhteliselt suur varreke; binodaalne peditsell. Isaputukas on 3mm pikkune, must; olemas tiivad kuid ei lenda. Sipelgaema on 3,6-5mm pikkune, tumepunane; tiivad olemas kuid ei lenda,murravad tiivad peale paaritumist. Levik. Pärinevad Põhja-Aafrika ja Vahemere-äärsetest regioonidest. Rännanud mööda rahvusvahelisi mereteid ja nüüd laialt levinud putukad.Vajadus sooja ja niiskuse järele
(Spermatofoorid on 3-4 mm pikkused kokkukleepunud seemnerakkude kogumid). Munarakud valmivad munasarjades. Neil on iseloomulik kehaväline viljastamine. Viljastatud munarakke kantakse kevadeni tagakeha all. Juunis kooruvad vähikesed. Vähkidele on iseloomulik kestumine - kooriku vahetamine. Vähkide püügiks on kehtestatud alammõõt (10 cm). Vähi arvukust vähendab vähikatk (seenparasiit). Ämblikud Ristämblik - keha katab kitiinkest, pearindmik on suurema tagakehaga ühendatud peenikese varrekese abil. Suu lähedal paiknevad lõugkobijad. Lõugtundlate tipus on küünis, selle tipul avaneb mürginäärme juha. Neil on 8 lülilist jäset, mille käpalülid on varustatud sugaküünistega (vajalik võrgu kudumiseks). Tagakehas paiknevad võrgunäärmed, selle nõre sattumisel õhu kätte hangub see peeneks võrguniidiks. Kasutatakse: 1) Püünisvõrgu valmistamiseks 2) Saagi võrgendisse mähkimiseks 3) Kookoni valmistamiseks 4) Liikumiseks
Kõige tugevamini on välja kujunenud keskrindmikuga liikuvalt ühendatud eesrindmik. Keskrindmikku katavad selgmiselt kattetiivad, mille ülesandeks on tagarindmikule kinnituvate lennutiibade ja looma tagakeha katmine. Kattetiibade kokkupaneku joont keha keskel nimetatakse õmbluseks. Tagarindmik on üldiselt samasuguse ehitusega kui keskrindmik, ainult mõnevõrra suurem; eesserval liitub ta õmbluse varal keskrindmikuga ja tagaserval tagakehaga. Selgmiselt kinnituvad tagarindmikule liigese abil taga ehk lennutiivad. Kilejad lennutiivad on enam – vähem kolmnurkse kujuga, suurema tiivalabaga ja ahaneva algusega, millega nad kinnituvad keskrindmikule (Haberman, 1968). Jalad koosnevad viiest osast. Aluslüliks on puus, mis asub puusalohus ja võimaldab jalgade liigutamist mitmes suunas. Tagapuusad on neil liikumatult kinnitunud ja võimaldavad jalgade liikumist ette ja taha ainult ühes tasapinnas
läbimõõdus 12 mm, valkjad või kollakad; 8 päeva möödudes kooruvad munadest nööpnõelapeasuurused uued täid, jättes pärlendavvalge kooriku juuksekarvale kinni. Epidemioloogia ehk haiguse levik (2) Kubemetäi. · Rahvas kutsub seda satikaks, levib peamiselt seksuaalkontakti ajal. Ta elutseb häbemekarvades ja kaenlaaugus, harva säärekarvades, habemes, kulmudes. Kubemetäi 11,5 mm pikkune, suhteliselt laia keha, pika pea ja eristumata rindmiku ja tagakehaga. Needki parasiidid põhjustavad tugevat sügelemist. Levib tiheda füüsilise kontakti kaudu (nt emalt väikelapsele), samuti ühes voodis magamisel ning ühiste käterätikute kasutamisel. Epidemioloogia ehk haiguse levik (3) Riidetäi. · Elutseb pesus ja pealisriietes, sageli just õmbluste vahel, kuhu ta ka rohkesti mune poetab. See parasiit on peatäist suurem ja temagi hammustus põhjustab sügelemist. Kratsimise tagajärjel tekkinud kriimud
siiski maapinnal kõdu sees. Mõnikord teeb vastne enne nukkumist veel siidniidist nn nukuhälli või koob tugeva kookoni. Paljude päevaliblikate nukud on kinnitatud taimede külge, nad kas ripuvad tagakeha tippu pidi pea allapoole (rippnukud) või on siidniidiga eelnevalt fikseeritud nii, et pea on suunatud üles ja tagakeha tipp on taime küljes (vöönukud). Liblikate nukud on praktiliselt liikumatud, nad suudavad häirimise korral vaid tagakehaga vehkida. Mõnikord on nuku tagakehasegmentidel taha suunatud ogakeste read, sel juhul suudavad nad ettepoole liikuda. Nukustaadiumi kestus ulatub kahest nädalast mitme aastani. Seejuures ongi nukk tavaliselt see arengujärk, mis elab üle ebasoodsa aastaaja (talve), valmiku, muna või röövikuna talvituvaid liblikaid on vähem. Liblikad ja liblikamargid Tallinna Botaanikaaias Värvikirevuse ja vormirikkuse tõttu on liblikad maailmas kõige paremini tuntud putukad.
Kuna mesilased on ainsad kes sobivad mesilashundi vagla söödaks, siis on mesilashundi elu ilm mesilasteta võimatu. Vaglast areneb välja nukk, mis talvitub ja valmik väljub kevadel. Täiskasvanud mesilashunt toitub aga mesilaste meepõiesisaldisest, mille saab ta surmatud mesilase tagakehale surudes. (Kulbin, Raudsepp, Vahenõmm, 1989). Tondihobu (Lisa 3) on hästiarenenud rindmiku, suurte võimsate lõugadega ja pika tagakehaga kiililiste seltsi kuuluv röövputukas. Ta keha pikkus ulatub 70 millimeetrini. Vastsed elavad tal vees. Tondihobud peavad jahti mitmetele putukatele (sääsed, parmud jt.). Kui tondihobusid on massiliselt, võivad nad mesilale suurt kahju tekitada, hävitades palju 11 lennumesilasi.. Pärast lühikest röövlendu tondihobu poolt võib mesilas maast leida palju surnuid mesilasi. (Kulbin, Raudsepp, Vahenõmm, 1989).
arenenud vahanäärmed. Töödeldakse ümber korjemesilaste toodud nektarit ning õietolmu, koristatakse taru prahist ning valvatakse lennuava. Kolmandal perioodil (20. päevast kuni elu lõpuni) korjatakse 11 saaki. Seda tehakse nii kaua kuni jätkub korjet ja tarus on ruumi nektari paigutamiseks. · Lesed on pere meesliikmed. Lesed on jämeda tagakehaga, kaks korda raskemad kui töömesilased ning nad ei nõela kuna neil puudub astel. Nad pole võimelised korjama mett ning enamasti söödavad neid töömesilased. Suve teisel poolel kui emad on paaritunud siis leski enam ei toideta ning talviti heidetakse nad kui mittevajalikud pereliikmed tarust välja. (Übi, 2000) Herilased Herilased kuuluvad astlaliste kiletiivaliste alla. Nad jagunevad eluviisilt
MORFOLOOGIA 0.2 – 2 mm Tiivad, tundlad, silmad puuduvad, tavaliselt valged v helepruunid. Pea külgedel nn ebasilmad, suised peakapsli sees = entognaatsed. ELUVIIS/KOHT peamiselt metsakõdus 2. O. Collembola – hooghännalised Eestis 90 (180) liiki MORFOLOOGIA 0.25-8 mm Tiivad, liitsilmad puuduvad; suised peakapsli sees; tagakehal ventraaltuubus ja hark e furca. ELUVIIS/KOHT Metsakõdus. 3. O. Diplura – harkhännalised Eestis 1 liik MORFOLOOGIA 4-12 mm Saledad; pika tagakehaga; silmadeta;; tagakeha tipus urujätked (cerci). ELUVIIS/KOHT Pinnases ja kõdunevas puidus elavad. Insecta – putukad = Ectognatha – välislõugsed Apterygota – ürgtiivutud putukad 4. O. Zygentoma – harjashännalised Eestis 4 liiki MORFOLOOGIA 1,4-20 (76) mm tiibadeta; Keha värtnakujuline, kaetud soomustega; Tagakeha 11 lüliline. ELUVIIS/KOHT Eluiga 2-5 aastat, kestuvad kuni 40x. Pterygota – tiivulised putukad Hemimetabola – vaegmoondega (= Exopterygota – välitiibsed) 5
Eluiga on liigiti erinev, mõni tund kuni mõni päev (üksikutel liikidel ka mõni nädal). Munad munetakse vette. Vastsed toituvad taimedest ja arenevad mitu aastat. Ühepäevikuliste vastsed on surusääskede vastsete kõrval teine tähtsam rühm kalade toidus. Liikide arv: 2000, Eestis 45 liiki. Kirjandus: Remm, Evi 1970. Ühepäevikuliste määraja. Abiks loodusvaatlejale nr.60,Tartu Selts: Kiililised (Odonata) Kiililised on jässaka rindmiku ja pika saleda tagakehaga suured (keha pikkus 18-130 mm), röövtoidulised putukad. Neile on iseloomulikud väga suured liitsilmad (10 000-30 000 fassetti), seetõttu näevad nad suhteliselt hästi kuni 8 m kaugusele. Rindmikule kinnitub kaks paari kilejaid, suhteliselt kitsaid ja väga tiheda soonestusega tiibu. Tagakeha on pikk ja isastel ning emastel veidi erineva ehitusega. Isastel paikneb tagakeha teise lüli kõhtmisel küljel veel nn lisakopulatsioonielund. Munad munevad kiilid niiskele
kujuline, kehaga võrreldes suur. Silmad tugevasti redutseerunud (võimelised eristama vaid valgust ja pimedust). Tundlad lühikesed; 3-5 lüli; paiknevad silmade ees. Suised haukamis-mälumistüüpi; paiknevad pea alaküljel. Ülalõuad ebasümmeetrilised. Rindmik omapärane: 1. lüli teistest selgelt eristunud ja vabalt liikuv; tagumised lülid omavahel ja tagakehaga tugevalt seotud. Jalad lühikesed; 1-2 küünist, varustatud haakeogakestega. Tiivad puuduvad. Keha lamenenud. Tagakeha kuju varieerub liigiti. Maailmas laialt levinud. Parasiitse eluviisiga; imetajate ja lindude välisparasiidid. Eestis ametlikult 10 liiki. Selts: Täilised (Anoplura) Kehapikkus 0,35-10 mm
soolestikust seoses suurenenud piimasünteesiga. · Kinnislehm vajab päevas ca 20 grammi kaltsiumit. · Ühes kilos ternespiimas on ca 2,5 grammi kaltsiumit. · Intensiivse piimasünteesi korral tõmmatakse kaltsium verest ja perifeersetest kudedest piima koostisse. Kaltsiumit on vaja lihaste kontraheerumise pärast, loom jääb maha. Tagakehas olevad kaltsiumivarud võetakse enne piima koostisse, seetõttu loom kukubki tagakehaga maha, hiljem võetakse juba kaugemalt kaltsiumit. · Kinnisperioodil söödetakse tavaliselt lehmadele 3 kuni 10 korda kaltsiumit üle tarbe, mistõttu PTH paratomool, mis soodustab kaltsiumi imendumist, see ,, magab" sel ajal. Pole mõtet liiga palju kaltsiumirikast sööta anda, niikuinii see kaltsiumi liig viiakse organismist välja, see ei ladestu tohututes kogustes. · Vanemad loomad haigestuvad sagedamini kui noorloomad, haigus on ka päritav.
Kiletiivalised jagunevad kolmeks: lehevaablased, munetilised ja astlalised (mesilased, herilased). Mesilastaru saab alguse ühes merilasemast, kelle ülesandeks on munemine. Pesas on 1000 isasmesilast ehk leske, kelle ülesanne on emasmesilase viljastamine. Mitmekümnetuhande töömesilase ülesanne on mett koguda ja pesa kaitsta. Herilased, sipelgad ja mesilased on ühiselulised loomad (saavad elada ja tegutseda ainult koos liigikaaslastega). 3) Kiilid on saleda ja pika tagakehaga putukad. Kiilidel on 2 suurt liitsilma, millega ta näeb kuni 10m kaugusele. Kiil ei saa tiibu oma seljale kokku voltida. Ta hoiab neid kas kere kõrval (tondihobu) või siis kokkupandid (vesineitsik). Kiilid on ühed kiiremad ja osavamad lendajad putukate riigis. Kõik kiilid toituvad väiksematest putukatest. Kiili vastsed arenevad veekogudes. Nad on röövtoidulised ja haaravad oma saaki spetsiaalse püünismaski abil. Kiilid on näiteks sinikiil, vesineitsik ja tondihobu. 43
tagasi liikumist ja seda tantsivad need töölismesilased, kes on leidnud nektariallika taru lähiümbrusest (kuni 100 m raadiusest). Selle tantsu funktsioon on äratada teiste tööliste tähelepanu, kes kogunevad tema ümber ja lendavad seejärel otsima neid õisi, mille lõhna nad tema kehal tundsid. 2) vibavtants (waggle-dance) – kujutab endast kaheksakujulist liikumist taru seinal algul üht-, siis teistpidi, samal ajal oma vibava tagakehaga sumistades. Seda tantsivad need töölismesilased, kes on leidnud nektariallika tarust kaugelt. Selle tantsu funktsioon on informeerida teisi töölisi nt nektariallika suunast – Nektariallika suunda päikese suhtes näitab nurk “kaheksa” keskmise joone ja vertikaalsuuna vahel. Nt kui toit asub täpselt päikese suunas, on “kaheksa” keskmine joon vertikaalne; Nektariallika kaugusest – Nektariallika kaugust tarust näitab tantsu energilisus
annaabi.ee 
