Taastuv energiaressurss (0)

Taastuv energiaressurss
Vajadus alternatiivsete ja taastuvate energiallikate laialdasemaks kasutusele võtuks on muutunud üleilmseks tõsiasjaks. Mõned riigid alustavad nüüd, mõned on juba aastaid oma energiasaldot rohelisemaks ja säästvamaks kujundanud.
Taastuvateks energiaressurssideks on biokütus, biomassienergia , geotermaalenergia , hüdroenergia, päikeseenergia, loodete energia, laineteenergia ja tuuleenergia .
Biokütus on energeetilisel otstarbel kasutatav orgaaniline aine, mis organismide elutegevuse tulemusena on ökosüsteemis hiljuti moodustunud või mis on selle saadus. Biokütus võib olla taimset, loomset või mikroobset päritolu. Esmaste biokütustena on kasutusel näiteks küttepuu, hagu, õled, hein, sõnnik. Töödeldud biokütused on näiteks biodiislikütus, bioetanool, puiduhake. Biokütust võib saada nii pärismaiste koosluste majandamisel ( metsaraie , võsaraie, heinategu, roolõikamine, jne) kui kultiveerimisel (energiavõsa, energiaheina, õlitaimede jt põllumajanduslikul kasvatamisel). Erinevalt fossiilsete kütuste kasutamisest ei too biokütused biosfääri aineringesse ainet juurde. Biokütuste põletamisel vabaneb süsihappegaas, mis äsja oli ta enda kasvamisel atmosfäärist võetud; seetõttu ei suurenda biokütuste tarvitamine süsihappegaasi kogust atmosfääris.
Biomassienergia (ehk biomassi kalorsus) on soojusenergia , mis saadakse mingit tüüpi biomassi põletamisel. Biomassi all mõistetakse taimset materjali, mis on põletamiseks pisavalt kuiv. Siia kuuluvad puiduhake ja -jäätmed, energiamets, saepuru , põõsastaimed, pilliroog , põhk, turvas jne.
Geotermaalenergia ehk geotermiline energia (ka maapõueenergia) on Maa siseenergia . See on maapõues peamiselt looduslike radioaktiivsete elementide lagunedes tekkiv ja aegade jooksul kivimitesse salvestunud soojusenergia. Maasisest energiat saab kasutada vaid nendes piirkondades, kus soojusvoog lähtub vähemalt mõne kilomeetri sügavuselt. Sellised tingimused on enamasti laamade äärealadel. Maasisest energiat on ka raske kätte saada. Termaalvett ja auru saadakse sügavale maasse rajatud puuraukudest, samuti kasutatakse kuumade kivimite soojust sealt vett läbi pumbates. Kuigi geotermaalenergiat leidub ulatuslikul alal, kasutatakse seda vaid vähestes riikides: USA-s, Islandil, Itaalias, Prantsusmaal, Jaapanis , Filipiinidel , Uus- Meremaal jm. Märkimisväärselt suur on geotermaalenergia osa Islandi energiabilansis, moodustades umbes 40%. Võrreldes fossiilkütustega on maasisese energia kasutamise mõju keskkonnale väike. Ent jooksvad kulutused energia tootmisele ja transpordile on üsna kõrged, sest tarbimispiirkonnad jäävad tootmiskohtadest sageli kaugele.
Hüdroenergia ehk hüdrauliline energia ehk vee-energia on mehaanilise energia liik, mis vabaneb vee vabal langemisel Maa raskusjõu mõjul. Hüdroenergiat muundatakse otse mehhaaniliseks energiaks (näiteks veskites) või elektrienergiaks hüdroelektrijaamades. Eestis asub hüdroelektrijaam Narva jõel.
Päikeseenergia on energia, mis on saadud päikesekiirguse energiast. Põhiliselt kasutatakse seda soojuse ja elektri tootmiseks. Päikeseenergia vabaneb Päikesel toimuvate termotuumareaktsioonide tulemusel. Päikese energiaga saab elektrit toota päikesepaneelide abil.
Loodete energia on mehaanilise energia liik, mis vabaneb mere taseme muutumisel tõusu ja mõõna ajal. Loodete energia muundatakse elektrienergiaks loodeelektrijaamas. Läänemeremaades, sealhulgas Eestis välistab loodete energia kasutamise Läänemere suletus , mistõttu on tõusu ja mõõna ulatus väga väike. Loodete energia on kõige suurem lahtedes, mis avanevad otse ookeanile. Loodeenergia on üsna odav, aga selle kasutamine pidevaks elektrienergia saamiseks on keerukas loodete perioodilisuse tõttu (periood 12 tundi ja 25 min). Loodeenergia, nagu ka tuuleenergia, ei kuulu taastuvate energialiikide hulka, sest nende käigus kasutatakse Maa pöörlemisenergiat.
Laineenergia (ka lainete energia) on mehaanilise energia liik, mis vabaneb mere taseme kõikumisel lainetuse tekkimisel. Selle energeetiliselt mõistliku energiahulga saamine on tehniliselt keeruline. Lainete energiat tuleks koguda mere küllaltki suurelt pindalalt. Ka on lainete energia kasutamise võimalus ajaliselt väga ebaühtlane. Energeetikas lainete energia kasutamine olulist osa ei oma. Tavaliselt kasutatakse merel või väikesaartel olevate väikese võimsusega objektide varustamiseks koostöös elektriakumulaatoritega.
Tuuleenergia on mehaanilise energia liik, mis vabaneb õhu liikumisel. Tuuleenergia muundatakse mehaaniliseks energiaks näiteks tuuleveskites ja tuule jõul töötavates veepumpades. Elektrienergiaks muundavad tuulegeneraatorid . Tuul ei ole püsiv, seetõttu tuleb teda kas kasutada kombineeritult teiste energiaallikatega või salvestada energiat näiteks keemiliseks energiaks (akupankadesse) või mehaaniliseks energiaks ( pumbata vett kõrgemal asuvatesse hoidlatesse). Energia muundamisel läheb aga alati teatud osa kaduma (soojuseks). Kõige rohkem tuulikuid on Saksamaal, kus saadakse kõige suurem osa maailma tuuleenergiast. Taanis aga saadakse tuule abil tervelt 19% riigi elektrienergiast. Palju kasutatakse tuulikuid veel Hispaanias, Portugalis, Ameerika Ühendriikides, Iirimaal ja Indias. USA California osariigis asub maailma suurim tuulepark, mille koosseisus on ligikaudu 14 000 tuulikut, mis toodavad ligikaudu 1,2% osariigi elektrienergiast. Tuuleenergia puudusteks loetakse müra tekitamist, lindude lennu segamist ja maastikupildi rikkumist (nn visuaalne reostus ). Müra vähendamiseks on tänapäeva tuulegeneraatorid projekteeritud võimalikult hästi reguleeritavaks. Samuti on proovitud disainida paremini looduskeskkonda sobivaid tuulikuid.