Tšehhov "Daam koerakesega" (12)

Tsehhov " Daam koerakesega"
Tegelased: Dmitri Dmitrits Gurov , Anna Sergejevna
Peamõte: Kui inimesel on 2 elu: üks - avalik, mida teavad ja näevad kõik ja teine - salajane. Enese järgi otsustades teiste üle samal ajal uskudes seda, mida näeme ning samal ajal ka oletades, et igal inimesel möödub midagi ka saladuskatte all. Selle saladuskatte varjus võib peituda inimese tõeline, kuid samas ka kõige huvitavam elu.
Sündmustik: Sissejuhatuses räägitakse sellest, kuidas Gurov nägi rannapromenaadil üht noort daami koos spitsiga. Ta möödus Gurovist. Hiljem kohtas Gurov teda linnapargis ja skvääril mitu korda. Daam jalutas üksinda, kaasas valge spits. Keegi ei teadnud , kes see on ja teda kutsuti lihtsalt daamiks koerakesega. Tegevus hakkab sellest, kui Gurov ühel õhtupoolikul pargis lõunatas. Daam koerakesega lähenes, et istuda kõrvallauda. Gurov meelitas spitsi enda juurde ning daam ütles, et koer ei hammusta. Siis daam ja Gurov hakkasid omavahel vestlema. Pärast lõunatamist ad läksid kõrvuti - ja algas naljatlev, kerge vestlus. Gurov rääkis, et ta on moskvalane, hariduselt filoloog , kuid teenib pangas. Daamilt sai ta teada, et too on üles kasvanud Peterburis, kuid abiellunud S-is, kus elab juba 2 aastat, et ta veedab Jaltas umbes kuu aega ja et võibolla sõidab talle mees järele. Veel sai Gurov teada, et daami nimi on Anna Sergejevna. Gurov mõtles õhtul Annale . Nende tutvuse ajast oli möödas juba nädal aega. Oli suhteliselt tuuline ilm ning Gurov käis Annaga paviljonis. Õhtul, kui tuul jäi vaiksemaks, läksid nad muulile. Kui Anna kõnetas Gurovit, siis ta silmad särasid. Kui tuul oli vaibunud , siis Anna vaikis ja nuusutas lilli ilma, et ta oleks Gurovi poole vaadanud. Siis vaatas Gurov Annale teraselt otsa ja tõmbas ta jäsrku enda ligi ning suudles teda huultele, tundes enda vastu hoovavat lillede lõhna ja rõskust ning vaatas järsku kartlikult ringi: kas vahest keegi nägi?! Nad läksid Anna juurde. Anna numbritoas oli umbne ning seal lõhnas Anna parfüümi järele. Siin aa ikka seesama kogenematule noorusele omane kartlikkus, ebamugav tunne ja peataolek, nagu oleks keegi äkki uksele koputanud. See "daam koerakesega" suhtus sellesse, mis oli toimunud kuidagi eriliselt, otsekui oma langemisse. Ta arvas , et Gurov ei pea temast lugu. Ta ütles, et ta ei petnud oma meest, vaid iseennast . Anna nuttis. Gurov vaatas Anna liikumatuisse, kohkunud silmadesse , suudles teda, rääkis tasa ning sõbralikult. Anna rahunes tasapisi maha. Kui nad pärast väljusid, polnud rannapromenaadil kedagi. Nad sõitsid Oreandasse. Seal nad istusid kiriku läheduses pingil , vaatasid merele ja vaikisid. Nad läksid tagasi linna. Seejärel kohtusid nad igal keskpäeval rannapromenaadil, einestasid koos, lõunatasid jalutasid ja vaimustusid merest. Peaaegu igal hilisõhtul sõitsid nad linnast välja, muljed olid alati suurepärased ja ülevad. Anna sai mehelt kirja, milles mees teatas, et ta silmad on haigeks jäänud ja palus naisel kiiresti koju tagasi tulla. Anna sõitis hobustega ära ning Gurov läks teda saatma . Kui ta kiirrongile istus ja teine kell oli juba löönud, ütle ta Gurovile, et tahab teda veel vaadata. Ta ei nutnud, kuid oli nukker , otsekui haige ja ta nägu võbises. Nad jätsid teineteisega hüvasti ning Anna ütles Gurovile, et hakkab temale mõtlema. Rong sõitis kiiresti minema. Gurov jäi veel platvormile ning mõtles, et tema elus on olnud veel üks seiklus ja ka see on lõppenud ja järel on vaid mälestus. Ta oli heldinud, pisut nukker ja tundis kahetsust. Anna oli teda alati nimetanud heaks, ebatavaliseks ning ülevaks; ilmselt oli ta Annale paistnud mitte sellena, kes ta tõelselt oli, tähendab - oli teda tahtmatult petnud. Platvormilt minema minnes mõtles Gurov, et oleks aeg Moskvasse sõita. Sõitis siis Moskvasse. Möödub umbes kuu aega, Gurovi mälus kattus Anna uduga ning nägi teda vahest ka unes . Möödus üle kuu, aga tema mälusoli kõik nii selge nagu a oleks kohtunud Annaga eile. Ja mälestused elavnesid üha enam. Anna ei ilmunud talle mitte unes, vaid käis kõikjal tema järel nagu vari ja jälgis teda. Gurov tahtis väga oma mälestusi kellegagi jagada ning ükskord ta mainis oma partnerile (kroonuametnikule), et ta kohtus Jaltas ühe vapustava naisega. Detsembris seadis Guro end reisivalmis ja naisele ütles, et sõidab Peterburgi. Tegelikult sõitis S-I. Tal oli kange tahtmine näha Annat . Ta saabus S-I hommikul ja võttis endale võõrastemajas parima numbritoa. Ta läks Anna maja juurde loote Annat näha, kuid ei näinud. Talle meenus, et esimest korda etendatakse "Geisat" ning ta sõitis teatrisse. Teater oli rahvast täis. Saalis istus ka Anna. Kui Gorv teda vaatas, tõmbus ta süda kokku. Anna ei tulnud siia üksinda- koos oma mehega. Esimesel vaheajal läks mees suitsetama, Anna jäi istuma. Gurov läks Anna juurde ja ütles talle: "Tere!". Anna vaatas teda ning mõlemad vaikisid. Anna läks kiiresti ukse poole ja Gurov järgnes talle. Kitsal pimedal trepil jäi Anna seisma ja küsis Gurovilt, et miks ta tuli. Gurov tõmbas Anna enda ligi ja suudles teda. Anna ütles Gurovile, et too peab ära sõitma, lubas veel, et hakkab ise Moskvasse käima. Ta pigistas Gurovi kätt ja jooksis trepist alla. Gurov seisis natuke aega paigal ja siis ta lahkus teatrist . Ja Anna hakkas Moskvas Gurovi juures käima. Gurov läks "Slaavi Basaari", koputas tasakesi Anna uksele. Anna oli kahvatu, vaatas Gurovile otsa. Kui Gurov sisse astus, langes Anna tema rinnale . Nende suudlus oli pikk, kestev nagu nad poleks teineteist mitu aastat näinud. Anna hakkas akna juures nutma erutusest, kurvastusest, et nad näevad teineteist vaid salaja . Gurovile oli selge, et nende armastus ei lõpe niipea. Ta astus Anna ette, et teda kallistada, kuid sel ajal nägi ta ennast peeglist. Pea hakkas tal juba halliks minema. Ja alles nüüd, kui ta pea oli halliks läinud, armus ta tõeliselt - esimest korda elus. Seejärel pidasid nad kaua nõu, rääkisid sellest, kuidas vabaneda vajadusest end varjata, petta , elada kumbki eri linnas. Kuidas sellest vabaneda? Lahendus on leitud - ja siis algab uus, kaunis elu. Mõlemad tundsid selgesti, et lõpp on veel kaugel-kaugel ja et kõige keerulisem ning raskem alles algab.