Kevadel alustatakse harimist kultivaatoriga agregaadis libisti ja äketega (Reimets jt, 1986). Libistamisel tasandatakse mullapinna mikrolohud. Kevadised mullaharimistööd tehakse risti või diagonaalselt sügiskünniga. Mulla vähesel paakumisel talve jooksul piisab kultiveerimisest 6…9 cm sügavuselt. 3 Optimaalne mulla lasuvustihedus suviteraviljade kasvuks on 1,1…1,3 g/cm (Reimets jt, 1986). Selleks tuleb enamikel juhtudel kultiveerida kaks korda kevade jooksul. Kui vahepeal sajab vihma või mullaharimisel ei olnud mullaniiskus õige, siis tuleb lisaks veel üks kord kultiveerida. Muld peab olema enne külvi peeneks haritud, aga samas ei tohi tolmustada. Ebatasasel ja pankliul mullapinnal tärkavad orased ebaühtlaselt. Muld peab olema enne külvi peeneks haritud, aga samas ei tohi tolmustada. Ebatasasel ja
Talvetingimustele on vastupidavad hästi juurdunud 2-4 võrsega taimed.Taliteravilja tuleb külvata aug lõpul või sept algul.Talirukis tuleb külvata varem kui talinisu.Talirukki külviaeg 20 aug,nisu 10 sept.Külvisenorm rukkil on 550-600 ja talinisul 500-550 idanevat seemet m² kohta.Sama valem mis suviteraviljadel.Rukkil 195-215 kg/ha, talinisul 230-260 kg/ha.Külvatakse tavalise-või kitsarealiselt.Rukki seemned 2-4cm ja nisu 3-5 cm sügavusele. 29) Suviteraviljade bioloogilised iseärasused. Üheaastased taimed.Suviteravili moodustas 1982a 38,7% külvipinnast.Külvipinnalt ja kogusaagilt on maailmas I kohal suvinisu.Kasvuperioodil puudub ebasoodne ja taimede hukkumist põhjustav talvitusperiood,saak on stabiilne,erinevate sortide olemasolu võimaldab kasv suviteravilju mitmesuguse viljakusega muldadel, hea on teha umbrohutõrjet.Lühikese kasvuperioodi tõttu kasut nad mullas olevaid toitaineid ja veevarusid halvemini kui taliteraviljad
Talvetingimustele on vastupidavad hästi juurdunud 2-4 võrsega taimed.Taliteravilja tuleb külvata aug lõpul või sept algul.Talirukis tuleb külvata varem kui talinisu.Talirukki külviaeg 20 aug,nisu 10 sept.Külvisenorm rukkil on 550-600 ja talinisul 500-550 idanevat seemet m² kohta.Sama valem mis suviteraviljadel.Rukkil 195-215 kg/ha, talinisul 230-260 kg/ha.Külvatakse tavalise-või kitsarealiselt.Rukki seemned 2-4cm ja nisu 3-5 cm sügavusele. 29) Suviteraviljade bioloogilised iseärasused. Üheaastased taimed.Suviteravili moodustas 1982a 38,7% külvipinnast.Külvipinnalt ja kogusaagilt on maailmas I kohal suvinisu.Kasvuperioodil puudub ebasoodne ja taimede hukkumist põhjustav talvitusperiood,saak on stabiilne,erinevate sortide olemasolu võimaldab kasv suviteravilju mitmesuguse viljakusega muldadel, hea on teha umbrohutõrjet.Lühikese kasvuperioodi tõttu kasut nad mullas olevaid toitaineid ja veevarusid halvemini kui taliteraviljad
Odral on pea raskuse tõttu alla vajunud. Faasi alguses variseb vähe teri. See on sobivaim aeg kombainiga koristuseks. Terade valmimine aeglustub, kui on vihmased ja jahedad ilmad, samuti lämmastikuga üleväetades või kui taimi on põllul hõredalt. Terade valmimist kiirendab kuiv ja soe ilm, samuti põldude asumine lõunakallakul ning põuakartlikel või lämmastikuvaestel mulladadel. 3.1 Sissejuhatus taliteraviljade kasvatamisse Taliteraviljade peamiseks erinevuseks suviteraviljade ees on see, et nad peavad oma saagi moodustamiseks läbima jaheda perioodi. Selle perioodi pikkuseks peab olema 30...65 päeva ja temperatuuriks 0...3°C. Kui niisugused tingimused puuduvad, ei hakka teraviljad kõrsuma, ega anna seetõttu ka saaki. Kevadkülvi korral jäävad nad aga kuni sügiseni võrsumisfaasi. 8.Taliteraviljade talvitumine: Talvekindlamad on 2...4 võrsega taimed, millesse on kogunenud piisavalt varuaineid. Talvetingimustele vastupidavaks muutuvad taimed sügisel, nn
1. Muld, kui elusorganism ja taimede nõuded mullale, kui toitekeskkonnale – Mullas põimuvad nii elus kui eluta osad. Mullal on iseregulatsioonivõime ja ainevahetus ümbritseva keskkonnaga. Nõuded: Optimaalne veereziim- mõjutab toitainete omastamist; mullalahuse reaktsioon- opt. 56-7,2 pH.; toitelahuste koostis ja kontsentratsioon (0,1-05 %); tasakaalustatud toitelahus-vajalikuit toiteelemendid; Valgus-nitraatväetistest N omastamine.; Soojus- opt temp 20-28 kr.; Mulla õhustatus- normaalsem areg; Umbrohtuvus. 2. Liikuva lämmastiku allikad ja kao võimalused mullas- Orgaanilise aine lagunemisel (ammonifikatsioon) vabanevad ammooniumühendid (1-2 % üldvarudest, 30-90 kg); Õhulämmastikku siduvate bakterite poolt mulda toodud lämmastik(sümbiootilised mikroorganismid(mügarbakterid) 50- 200 kg ), (vabalt mullas elunevad mikroorganismid(50 kg); Orgaanilise väetisega mulda antav lämmastik (1t-1kg) esimene aasta 25 % omastatav.vedela puhul 50 %,; Mi...
tõrjutakse viljakukke, rootsi kärbest, lehetäisid, ripslasi jt. Enamlevinud preparaadid on Fastac, Karate, Decis, Malasiin jt. Taimede hilisemas kasvufaasis hakkavad taimede lehtedele lööbima mitmed haigused - jahukaste, laiktõved, roosted. Haiguste tõrjumiseks mõeldud preparaadid ( fungitsiidid) on nii kontaktsed kui süsteemsed, samuti raviva ja haigusi tõrjuva toimega. Fungitsiide tuleks anda enne haigustunnuste ilmnemist. Reeglina pritsitakse taimi fungitsiididega 1 kord. 20. Suviteraviljade mullaharimine, väetamine, külv, külviaeg, külvi järjekord, kasvuaegne hooldamine ja koristamine Suviteraviljade külviaeg Külviaeg jaotatakse varajaseks, keskmiseks ja hiliseks. Varajane külviaeg saabub mulla tehnoloogilise küpsusega (muld ei kleepu harimisriistade külge). Keskmine külviaeg langeb kokku mulla bioloogilise küpsusega, mis saabub 7-10 päeva pärast varajast külviaega. Hiline külviaeg - muld on 10 cm sügavusel soojenenud 10-12 0C. Optimaalne külviaeg on varajasest
45. Allakülviga teraviljade väetamine Ei tohi üle väetada, muidu surevad rohttaimed ära. PK- väetiste normi kuni 2 korda suurendada. Tuleb anda ka bakterväetisi. 46. Kaunviljade (põldhernes ja -uba) väetamine Tahavad lubjarikast, viljakat mulda ja kasutavad hästi orgaanilise väetise järelmõju. N'i üldreeglina ei anta va. väheviljakatel muldadel väikestes kogustes. PK-väetised vastavalt vajadusele. Vajalik on väävel, molubteen ja bakterväetised. 47. Suviteraviljade väetamine Nisu happe ja mulla viljakuse suhtes kõige vähem-nõudlikum. Kaer kõige vähem nõudlik. Sõnnikut reeglina ei anta. N-väetised kevadel kas külvieelselt või koos külviga. PK-väetised sügisel või kevadel paikliku väetamisega. N-pealtväetamine õigustab vihmase suve korral. 48. Taliteraviljade väetamine Happesuse suhtes tundlik talinisu, talirukis leplik. Sama kehtib mullaviljakuse kohta. Vajavad org. väetist
45. Allakülviga teraviljade väetamine Ei tohi üle väetada, muidu surevad rohttaimed ära. PK-väetiste normi kuni 2 korda suurendada. Tuleb anda ka bakterväetisi. 46. Kaunviljade (põldhernes ja -uba) väetamine Tahavad lubjarikast, viljakat mulda ja kasutavad hästi orgaanilise väetise järelmõju. N'i üldreeglina ei anta va. väheviljakatel muldadel väikestes kogustes. PK- väetised vastavalt vajadusele. Vajalik on väävel, molubteen ja bakterväetised. 47. Suviteraviljade väetamine Nisu happe ja mulla viljakuse suhtes kõige vähem-nõudlikum. Kaer kõige vähem nõudlik. Sõnnikut reeglina ei anta. N-väetised kevadel kas külvieelselt või koos külviga. PK- väetised sügisel või kevadel paikliku väetamisega. N-pealtväetamine õigustab vihmase suve korral. 48. Taliteraviljade väetamine Happesuse suhtes tundlik talinisu, talirukis leplik. Sama kehtib mullaviljakuse kohta. Vajavad org. väetist
1. Muld, kui elusorganism ja taimede nõuded mullale, kui toitekeskkonnale. Taimetoitained on molekulid (CO2, O2, H2O) või ioonid, milledena elemendid taimedesse sisenevad. Taimed omastavad toitaineid lahustunud kujul. Lahuseid, millest taim toitaineid omastab, nimetatakse toitelahusteks, milleks looduses on mullalahus. Taimed omastavad toitaineid nii mullalahusest, kui ka tahke faasi poolt neelatud elemente (peamiselt ühevalentseid katioone). Taimedel eristatakse juurtoitumist ja juurevälist toitumist. Toitainete omastamisel eristatakse pasiivset (transpiratsioon ja diffusioon) ning aktiivset (asendusadsorbtsioon) toitainete omastamist. Lämmastik .Tähtsaim element kogu orgaanilise maailma elutegevuses. Puudusel pidurdub taime kasv. Üleküllusel pikeneb kasvuperiood, saak ei valmi õigeaegselt, teraviljad lamanduvad. Kaltsium Taimedes 0,2…3,0%. Kaltsiumirikkamad on vanemad taimeosad. Taimedes eelkõige biokeemilisi protsesse reguleeriv elem...
Künda tuleks künniperioodi lõppfaasis okt. II-III dekaad. Vähemtülikate umbrohtudega (suviumbrohud) põllud võib künda varem s.o oktoobri alguses või septembris. Kui põhk jäetakse põllule, siis on vajalik teraviljapõhu varajane muldasegamine ning sügisene hiline kündmine. Rapsi ja rüpsi kõlvikute künniaeg sõltub järelkultuurist. Kui järgneb talivili, siis künd vahetult pärast koristamist. Suviteraviljade kasvatamisel tuleb oodata ära koristuskäigus põllule varisenud rapsiseemnete tärkamine ja alles seejärel künda. Hernekõlvikud tuleks künda oktoobri lõpus. Liblikõielised haljasväetiskultuurid: Kevadel küntud seemnetest kasvanud haljasmass küntakse sama aasta sügisel mulda. Mida hiljem see toimub, seda suurem on olnud haljasväetise mõju järelkultuurile. Veelgi efektiivsemaks on osutunud haljasmassi muldakündmine järgmise aasta varakevadel.
46. kaunviljade väetamine(põldhernes- ja uba) – on väga lubjalembesed kultuurid, vajavad viljakat ja huumusrikast mulda, kasutavad hästi sõnniku järelmõju. Saavad N-ga ise hakkama, erandina huumusvaesel alal kasvu ergutamiseks veidike juurde. PK väetised mulla väetistarbest lähtuvalt ja sügiskünniga mulda. Eelistada tuleks väävlisisaldusega väetisi(lihtsuperfosfaat, ammooniumsulfaat jt) mikroväetistest ei tohiks unustada molübdeenväetist ja ka bakterväetisi. 47. suviteraviljade väetamine – taluvad kõige halvemini liigset happesust ja kõige paremini reageerivad lubiväetisele suvinisu ja kaherealine oder. Kõige leplikum happesuse suhtes on kaer. Nad kasutavad hästi sõnniku järelmõju ja seetõttu ei ole neile eriti otstarbekas anda org väetisi. N väetist antakse reeglina kevadise paikliku väetisena külvi ajal või külvieelse mullaharimise alla. Selleks sobib lisaks N väetisele ka nii virts kui vedelsõnnik kui vedelad N väetised
Tekst: M. Paivel http://www.pikk.ee/print/true/valdkonnad/taimekasvatus/teraviljakasvatus/kasvufaasid TUTVUSTUS Teraviljakasvatuse edukus ei sõltu ainult sordi õnnestunud valikust, vaid selleks tuleb hästi tunda kohalikke mulla- ja kliimaolusid. Raamatus näidatakse ebasoodsate kliima- ja mullaolude mõju vähendamise võimalikkust taimekasvule külvikordade sisseseadmisega, otstarbekohase väetamisega, taimekaitsetööde tegemise ning tali- ja suviteraviljade üheaegse kasvatamisega ühes majandis. Kogumikus on rohkem tähelepanu osutatud mullastiku ja teravilja agrotehnika seostele, mullaharimise, väetamise ja taimekaitsetööde vastavusele keskkonnanõuetele, seemnekasvatuse, sordipaljunduse ja seemne sissetoomise reeglistiku tutvustamisele seoses euronõuete, sordiseaduse ja teiste antud hetkel kehtivate seadusandlike aktidega. Süvendatud käsitlemist leiavad saagi koristamise, koristusjärgse töötlemise ja säilitamise tehnoloogiad, saagi
külvisenorm 200 - 250 kg/ha (450 - 550 idanevat seemet m2) reavahe - 7,5 -12,5 cm väetamine Põhitoiteelemdid on lämmastik, fosfor, kaalium Veel tähtsad kaltsium, magneesium, väävel, Sügavus, kust taimed omastavad toitaineid kõige enam on 7-15 cm. Hooldus/kaitse -puhtimine - nende töötlemine mehaaniliselt,bioloogiliste või keemiliste ainetega seemnetel olevate haigustekitajate ja kahjurite tõrjeks -umbrohuõrje -putukamürk 20. Suviteraviljade mullaharimine, väetamine, külv, külviaeg, külvi järjekord, kasvuaegne hooldamine ja koristamine Külviaeg ja külvi järjekord Külviaeg jaotatakse varajaseks, keskmiseks ja hiliseks. Optimaalne külviaeg on varajasest keskmise külviajani, tavaliselt aprilli lõpp - mai I dekaad -Külviviis: reavahed 7,5 10 ja 12-15 cm Külvisügavus: - puhtimata seeme - 3 - 6 cm, -puhitud seeme - 2 - 3 cm oder - 2...4 cm; kaer - 4...6 cm, kergemal mullal külvata sügavamale, raskemal mullal
viljakat ja huumusrikast mulda, kasutavad hästi sõnniku järelmõju. Saavad N-ga ise hakkama, erandina huumusvaesel alal kasvu ergutamiseks veidike juurde. PK väetised mulla väetistarbest lähtuvalt ja sügiskünniga mulda. Eelistada tuleks väävlisisaldusega väetisi(lihtsuperfosfaat, ammooniumsulfaat jt) mikroväetistest ei tohiks unustada molübdeenväetist ja ka bakterväetisi. 47. suviteraviljade väetamine taluvad kõige halvemini liigset happesust ja kõige paremini reageerivad lubiväetisele suvinisu ja kaherealine oder. Vähem reageerivad kuuerealised odrasordid. Kõige leplikum happesuse suhtes on kaer. Nad kasutavad hästi sõnniku järelmõju ja seetõttu ei ole neile eriti otstarbekas anda org väetisi. N väetist antakse reeglina kevadise paikliku väetisena külvi ajal või külvieelse mullaharimise alla. Selleks sobiblisaks N väetisele ka nii virts
Sügisene mullaharimine koosneb ühest võttest künnist. Vabanevad põllud küntakse viivitamatult normaalsügavuselt. Juhul kui on tegemist halvasti hooldatud põldudega ja esineb umbrohtusid, peab kündma eelkoorlitega varustatud adraga. Samuti tuleb talitada ka hilja koristatud teraviljapõldudel. Sügisesest mullaharimise kvaliteedist sõltub järgnev, kevadine harimine olulisel määral, mistõttu sügisese mullaharimise kvaliteedile esitatakse õigustatult suuri nõudeid. 14) Suviteraviljade külvieelne mullaharimine Normaalne mullaniiskus on vajalik igale kultuurile. Seepärast kujuneb mulla veevarude säilitamine kevadise külvieelse mullaharimise üheks põhilisemaks ja üldisemaks ülesandeks. Kõige pealt väetatakse mineraalväetistega ja seejärel kultiveeritakse. 15) Söödajuurviljade külvieelne mullaharimine Kui sõnnik on antud sügiskünni alla (nagu peab), siis peaks kevadine mullaharimine algama üheaegselt ja analoogiliselt suviteraviljamaa harimisega
pritsimist. Künda tuleks künniperioodi lõppfaasis oktoobri II III dekaadis. Vähemtülikate umbrohtudega (suviumbrohud) põllud võib künda varem, so oktoobri alguses või septembris. Kui põhk jääb põllule, siis on vajalik teraviljapõhu varajane muldasegamine ning sügisene hiline kündmine. Rapsi ja rüpsi kõlvikute künniaeg sõltub järelkultuurist. Kui järgneb talivili, siis on künd vahetult peale koristamist. Suviteraviljade kasvatamisel tuleb oodata ära koristuskäigus põllule varisenud rapsiseemnete tärkamine ja alles seejärel künda. Hernekõlvikud tuleks künda oktoobri lõpus, samuti ka liblikõielised haljasväetiskultuurid kuna need liblikõielised kultuurid seovad endaga mügarbakterite abil lämmastikku ning lagunemine hakkab koheselt toimuma. Süsiniku ja lämmastiku suhe on seal kitsas ning lagunemine on intensiivne. Kui vara künname, siis võib lämmastik lihtsalt välja leostuda.
Suviteraviljad Kõige halvemini taluvad mulla happesust nisu ja kaherealised odrad ja kõige paremini kaer. Mulla agrofooni suhtes on kõige nõudlikum nisu, seejärel oder ja kõige vähemnõudlikum kaer. Suviteraviljad kasutavad hästi sõnniku järelmõju. Lämmastikväetised antakse suviteraviljadele reeglina kevadise paikliku väetisena külvi ajal või külvieelse mullaharimise alla. Lämmastikuga pealtväetamine õigustab ennast vaid vihmasel suvel. Suviteraviljade lämmastikutarve sõltub sordist, mullast, ilmastikust ja ka sellest, kui suures ulatuses toimus sügisel ja talvel nitraatide leostumine mullast. Optimaalne lämmastiku ja väävli suhe 10:1. Kõige otstarbekam on suviteraviljadele anda kõik vajalikud toiteelemendid kompleksväetisena külviaegselt paiklikult. Paiklikuks väetamiseks sobivad mikroelementidega rikastatud kompleksväetised. PK normid sõltuvad eelkõige mulla väetistarbest
annaabi.ee 
