Suvinisu agrotehnoloogia (0)

Suvinisu agrotehnoloogia
Suvinisu kasvatatakse toiduks tavaviljeluses keskmise lõimisega liivsavi mullal, mille planeeritavaks saagiks on 6,5 t/ha. Eelviljana kasvatatakse hernest.
Eelvili
Nisu juurestik on suhteliselt nõrga toitainete omastamise võimega ja ka veevajadus on suurem kui teistel teraviljadel. Seetõttu on väga oluline jälgida eelvilja valikut, kuna nisu on selle suhtes üsna nõudlik (Lepajõe, 1984). Hea nisusaagi saamiseks peab eelvili jätma mulda küllaldaselt niiskust ning toitaineid.
Hernes on külvikorras teraviljadele heaks eelkultuuriks, kuna lõpetab teraviljade haigustsüklid, aktiveerib bioloogiliselt mulda ja rikastab seda lämmastikuga (Older, 1999).
Mullasobivus
Suvinisu on kasvutingimuste suhtes nõudlikum kultuur kui teised teraviljad. Suvinisu eelistab parasniiskeid, keskmise ja raskema lõimisega, neutraalse reaktsiooniga viljakaid muldi. Tugevasti tallatud õhu- ja toitainetevaestel muldadel jäävad taimed nõrgaks (rikutud struktuuriga hapnikuvaeses mullas hakkab orgaaniline aine lagunemise asemel käärima ja selles protsessis eralduvad laguproduktid on taimedele mürgised). Samuti ei sobi kerged liivmullad, rasked savimullad ja turvasmullad.
Mullaharimine
2.3.1. Sügisene harimine
Pärast hernekoristust tuleb põld koorida , et soodustada põllule jäänud põhu lagunemist. Seejärel viia mulda külvikuga fosfor -
ja kaaliumväetised. Neid tuleb panna vastavalt
mullatarbele fosforit 25 kg/ha ja kaaliumi 40-60 kg/ha. Septembris tehakse sügiskünd, millega kobestatakse mulda ja kaetakse eelvilja jäänused mullaga, mis soodustab veel viimaste lagunemist. Künniga hävitatakse ka tärganud
umbrohud
ja
taimehaigused
ning
- kahjurid .
Kindlasti
tuleks
hoiduda
kõrgetest kokkukünni-
ja
sügavatest
lahku-künnivagudest,
mis
muudavad
nisu
kasvu
ja
terasaagi ebaühtlaseks (Reimets jt, 1986). Künda 18…20 cm sügavuselt (Lepajõe, 1984). Künnil jäänud vaod tuleks juba sügisel randaali või libistiga tasandada (Reimets jt, 1986).
2.3.2. Kevadine harimine
Talvel ja kevadel tihenenud ülemise mullakihi kobestamine ja tasandamine on eesmärkideks kevadisel külvieelsel mullaharimisel (Lepajõe, 1984). Oluline on see selleks, et luua nisuseemnete idanemiseks
ja tärkamiseks soodsad tingimused.
Et
saada
suuri teraviljasaake,
tuleb kevadine
mullaharimine
korraldada
õigel
ajal
ja oskuslikult (Reimets jt, 1986). Mullaharimistööd on vaja teha lühikese aja jooksul ja optimaalse niiskuse juures. Muld peab harimistööde algul murenema, ei tohi tolmata.
Kevadel alustatakse harimist kultivaatoriga agregaadis libisti ja äketega (Reimets jt, 1986). Libistamisel tasandatakse mullapinna mikrolohud. Kevadised mullaharimistööd tehakse risti või diagonaalselt
sügiskünniga.
Mulla
vähesel
paakumisel
talve
jooksul piisab kultiveerimisest 6…9 cm sügavuselt.
Optimaalne
mulla
lasuvustihedus
suviteraviljade
kasvuks
on 1,1…1,3 g/cm3 (Reimets
jt,
1986). Selleks tuleb enamikel juhtudel kultiveerida kaks korda kevade jooksul. Kui vahepeal sajab vihma või mullaharimisel ei olnud mullaniiskus õige, siis tuleb lisaks veel üks kord kultiveerida.
Muld peab olema enne külvi peeneks haritud, aga samas ei tohi tolmustada. Ebatasasel ja
pankliul mullapinnal tärkavad orased ebaühtlaselt.
Muld peab olema enne külvi peeneks haritud, aga samas ei tohi tolmustada. Ebatasasel ja
pankliul mullapinnal tärkavad orased ebaühtlaselt.