Siit maalt oli kuninga absolutism lõppenud. Reformidelt põhiseaduslikule monarhiale 1789 11.august kaotas Asutav Kogu aadlike ja feodaalide eesõigused, talupoegade kohustsed, kirikukümnise. 1790 kaotati aadliseisus Asutav Kogu keelas streigid ja töölisühingud. Esimene põhiseadus võeti vastu 1791. Seadusandlik võim kuulus 2ks aastaks Seadusandlikule kogule, täidesaatva võimu peaks oli kuingas, kohtuvõim oli sõltumatu. 1791 teatas Louis XVI, et revolutsioon on lõppenud. Tekkisid uued poliitilised rühmitused. Vasakpoolsete seas oli palju saadikuid, kes pärit Gironde'i nimelisest kohast, sealt nimi zirondiinid. Nende toetajad olid suurkaupmehed ja manufaktuuriomanikud. Nende siht oli vabariik, mille ideaalid võetud antiikajast. Välismaale pagenud aadlikud tegid revolutsiooniga võitlemiseks 15 000 mehega armee. Prantsusmaa vastu valmistusid sõtta astuma Suurbritannia, Preisi Austria. 10
süüdistati teda raiskamises ning saadeti erru. Uueks riigi finantside juhiks sai piiskop Etienne Charles Loménie de Brienne, kes püüdis nüüd omakorda reforme läbi suruda, samuti tõsta makse. Notaablid olid nendele ikka vastu, kuid lahenduse pakkus välja markii La Fayette, kes pakkus, et uute muudatuste ja maksude kinnitamiseks tuleks kokku kutsuda generaalstaadid, kes polnud koos käinud alates 1614. aastast. Revolutsiooni põhjustest võiks veel ära märkida järgmised: viimane Prantsuse revolutsioonieelne absolutistlik valitseja oli nõrk, mis põhjustab Ancien regime lagunemise, Louis XVI ei suuda valitsejana riigi ees olevate probleemidega toime tulla. Kuningavõim on kaotanud oma autoriteedi ja prestiizi. Iganenud feodaalkord äratab rahuloelmatust kõikides seisustes ja ka sotsiaalseid pingeid. Kõrgemad ametikohad ja ohvitserikohad on reserveeritud kõrgaadlile, nende õukonnas pidamine nõuab suuri kulutusi
Ebaõnnestunud sõjad, toretsevalt elav ja ebapopulaarne kuningavõim ning valgustusajastu ideed põhjustasid riigis üha suuremat rahuolematust. Revolutsiooni tekkimise peamisi põhjuseid ja eelduseid võikski leida kolm: esiteks valgustusest tingitud despootia ja riigi juhtimisega halvasti hakkama saava absoluutse monarhia kriitika, mis sai veelgi enam innustust Ameerika iseseisvussõjast, kus teatavasti osalesid ka Prantsuse väed; teiseks sõjaline ebaedu ning sellega kaasnevad kaotused ja kulutused ning kolmandaks majanduskriisi, mis oli tingitud nii iganenud majanduspoliitikast, sõdadest kui ka toretsevast õukonnaelust. Prantsusmaa ja eriti selle eliit elas 18. sajandi teisel poolel kahtlemata üle oma võimete, sest ta polnud enam Euroopa suurvõim, nagu Louis XIV ajal, mil polnud ei kriitikat Jumala armust valitseva absoluutse monarhi kohta ega ka niivõrd suurt nappust sissetulekute osas
Suur Prantsuse revolutsioon ehk Prantsuse kodanlik revolutsioon (Lääne-Euroopa ajaloolises traditsioonis ja alates 1991. aastast üha enam ka Eestis nimetatud lihtsalt Prantsuse revolutsiooniks) toimus 17891799 Prantsusmaal. Selle käigus kukutati Prantsusmaal kuningavõim ning feodaalkord. Tegemist on maailma tuntuima revolutsiooniga, millest võtsid eeskuju 19. sajandi revolutsionäärid. Feodaalkord oli laostunud, vastuolud ühelt poolt vaimulike ning aadlike ja teiselt poolt jõuka kodanluse vahel olid teravad
suure varanduse, rahva seas direktoorium toetust ei leidnud. Direktooriumi aeg kestis kuni 1799. Aasat riigipöördeni. 12. Sotsiaalsed probleemid rüüstamine, tapmine, hävitamine, lõhkumine, mõtlemattu barbaarne käitumine, vaesus. 13. Religiooniprobleemid Suleti enamik kloostreid, vähendati vaimulike arvu, tunniastati ainult kodanliku abielu, vaimulikele määrati kindel palk, kirikuvõimu vähendati ja vaimulik pool muutus vähetähtsaks. 14. Revolutsioon ja kultuuriküsimused viha vana korra vastu tabas eellkõige kuningaid ja kõrgfeodaale kujutavaid kunstiteoseid ning valitsejate säilmeid, lisaks seati löögi alla ka katedraalid ja kirikud, neid kaunistavad skulptuurid ja maalid jms. Enamiku barbaarsest hävitustööst saatsid korda üksikud aktivistid. 1793 aastal avati rahvale mõeldud kunstimuuseum, kuhu suudeti koondata osa maale. Hävitati väga palju! (nii maale, skulptuure, rüüstati sarkofaage
Suur Prantsuse revolutsioon ehk Prantsuse kodanlik revolutsioon (Lääne-Euroopa ajaloolises traditsioonis ja alates 1991. aastast üha enam ka Eestis nimetatud lihtsalt Prantsuse revolutsiooniks) toimus 17891799 Prantsusmaal. Selle käigus kukutati Prantsusmaal kuningavõim ning feodaalkord. Tegemist on maailma tuntuima revolutsiooniga, millest võtsid eeskuju nii 19. sajandi revolutsionäärid kui ka 20. sajandi totalitaarsed reziimid. Feodaalkord oli laostunud, vastuolud ühelt poolt eesõigustatud vaimulike ning aadlike ja teiselt poolt jõuka kodanluse vahel olid teravad. Kolmas seisus - kodanlus, talupojad ja töölised - moodustas rahvastikust 97%
Prantsuse revolutsioon I revolutsiooni algus ( 1789-1791) *generaalstaatide kokku tulemine 05.05.1789 *Rahvuskogu loomine(kolmas seisus) à nimetati ümber Asutavaks koguks(kolmas seisus+ühinenud teiste seisuste esindajad) rõhutati soovi luua uus kord *12.juulil saadi teada, et kuningas on vallandanud Neckeri à seda tõlgendati kui tagurlikku riigipööret. *13.juulil algas ülestõus, kõlasid häirekellad õhtuks oli rahva käes suurem osa Pariisist
Tallinna Kuristiku Gümnaasium Svetlana Grigorjeva Suur Prantsuse kodanlik revolutsioon ja selle mõju Euroopas Tallinnas 2005 Sissejuhatus Suur Prantsuse revolutsioon, mis kestis ligi 10 aastat, omas ja omab ka praegu tohutut tähtsust maailma ajaloos. Paljude maade ajaloolaste arvates lõppes nende sündmustega uusaeg ja algas uusima aja ajalugu, mida iseloomustavad suured muudatused nii Euroopas kui ka mujal maailmas. Revolutsiooni põhimõtted- vabadus, võrdsus, vendlus- on sügavalt mõjutanud inimeste mõttemaailma. Samal ajal olid tolleaegsed sündmused inimkonnale õppetunniks, kuna nad näitasid selgelt, et ebaõiglust ei saa
Kõik kommentaarid