50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2010-05-27
Kuupäev, millal dokument üles laeti
74 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
siim nael
Õppematerjali autor
Punane ja Must Versioon 1 Kirjanik jagab inimesed kahte rühma. Ühel pool on need, keda ta nimetab kelmideks : silmakirjalikud, vagatsejad, rojalistid, klassikaaustajad. Teised pool on üllad : patsioodid, revolutsiooni ja Napoleoni pooldajad. Üllastel on kõik voorused, mis kelmidel puuduvad. Inimesed on punased ja mustad. Stendhali romaan on kirjutatud toetatuna paljuski temale endale ning teatud kohtuprotsessile. Peategelasel Julienil ning Stendhalil on palju ühiseid jooni. Stendhal soovis väga lahkuda oma kodust Grenoble'is ja liituda uue ühiskonnaga, kus peab võimalikuks elada hispaanialikult ja saada üllaks. Stendhal jumaldas Pariisi, sealset õhkkonda , huvitavaid ning haritud naisi. Oma mälestustest Pariisis loob ta osa ,,Punasest ja mustast", loob paralleele enda ja Julieni vahel. Stendhal mängib oma tegelastega kui marionettidega. Kirjaniku romaane võib kujutada kui mänge, mida ta endale korraldab ning milles idealiseeritud Stendhal on peategelane
Tugev isiksus suudab .. Peategelane noor Julien on 19-aastane noormees, kes pole kordagi kodukülast välja saanud, ka külas on ta käinud ainult kahel inimesel. Vanal sõjaväearstil, kes on tema sõber ja kiriklas. Julien on väga tark ja andekas ta võtab kõike mõistusega. Julien jumaldab Napoleoni, kuid see mees pole sel ajal ühiskonnas väga soositud, peab ta varjama seda. Julien arvab, et peab olema kõiges tasemel, teistest parem ning ta on endale pähe võtnud, et peab alati saavutama selle, millest mõelnud on. Ta põlgab oma perekonda, sest tema arvates on need ainult lihasmass ega mõista tema raamatulembust. Nimelt armastas Julien väga lugeda, ta võis tundide kaupa lugeda ning tal ei saanud sellest ikka küllalt. Julieni vennad peksavad teda tihti, sest nad tajuvad tema loomupärast üleolekut neist. Kuid olenemata kõigest sellest, sellest, et ta ei meeldi oma vendadele ning isale, et ta on hoopis teistsugune, kui tema perekond,
"Punane ja must" Stendhal Julien on noormees,selles raamatus,peategelane ja 19.aastane,ta ei ole kunagi oma kodukülast välja saanud,ning ta teeskleb et tahab saada preestriks. Ta on tegelikult hirmutavalt tark ja andekas ja võtab kõike mõistusega.Ta tunneb,et on teistest parem ja sellepärast ta polgab oma perekonda,isa ja vendi,sest nad on kui lihasmass,ning ei mõista Julieni raamatulembust.Sellest ka vist tuleneb see,et tema vennad teda tihti peksavad ja ega isagi temast paremini mõtle,peab teda logardiks. Linnapea tahtis Julienist koduõpetajat teha oma lastele,ning isale meeldis see mõte,sest ta tahabgi tütrest lahti saada,ning saab ka kõik raha omale.Julien oli isegi ladinakeelse Uue Testamendi pähe õppinud,lootes mängida head preestriõpilast,ehk on midagi siis ka parem. Saades peremehe ja lastega häst läbi,hakkas Julienile meeldima proua Renal,ning ta tahtis teda suudelda ja ka saavutas selle.Hr Renal kohtleb teda ja oma naist alaväärsena. Julie
Kirjanik jagab inimesed kahte rühma. Ühel pool on need, keda ta nimetab kelmideks : silmakirjalikud, vagatsejad, rojalistid, klassikaaustajad. Teised pool on üllad : patsioodid, revolutsiooni ja Napoleoni pooldajad. Üllastel on kõik voorused, mis kelmidel puuduvad. Inimesed on punased ja mustad. Stendhali romaan on kirjutatud toetatuna paljuski temale endale ning teatud kohtuprotsessile. Peategelasel Julienil ning Stendhalil on palju ühiseid jooni. Stendhal soovis väga lahkuda oma kodust Grenoble'is ja liituda uue ühiskonnaga, kus peab võimalikuks elada hispaanialikult ja saada üllaks. Stendhal jumaldas Pariisi, sealset õhkkonda , huvitavaid ning haritud naisi. Oma mälestustest Pariisis loob ta osa ,,Punasest ja mustast", loob paralleele enda ja Julieni vahel. Stendhal mängib oma tegelastega kui marionettidega. Kirjaniku romaane võib kujutada kui mänge, mida ta endale korraldab ning milles idealiseeritud Stendhal on peategelane
Kirjanik jagab inimesed kahte rühma. Ühel pool on need, keda ta nimetab kelmideks : silmakirjalikud, vagatsejad, rojalistid, klassikaaustajad. Teised pool on üllad : patsioodid, revolutsiooni ja Napoleoni pooldajad. Üllastel on kõik voorused, mis kelmidel puuduvad. Inimesed on punased ja mustad. Stendhali romaan on kirjutatud toetatuna paljuski temale endale ning teatud kohtuprotsessile. Peategelasel Julienil ning Stendhalil on palju ühiseid jooni. Stendhal soovis väga lahkuda oma kodust Grenoble'is ja liituda uue ühiskonnaga, kus peab võimalikuks elada hispaanialikult ja saada üllaks. Stendhal jumaldas Pariisi, sealset õhkkonda , huvitavaid ning haritud naisi. Oma mälestustest Pariisis loob ta osa ,,Punasest ja mustast", loob paralleele enda ja Julieni vahel. Stendhal mängib oma tegelastega kui marionettidega. Kirjaniku romaane võib kujutada kui mänge, mida ta endale korraldab ning milles idealiseeritud Stendhal on peategelane
Oluliseks saab individuaalse ja tüüpilise ühtsus. Loomingu ainet ammutatakse sageli arhiivimaterjalidest, kohtuprotokollidest, teaduskirjandusest, ajakirjandusest jms. Realismile kui kirjandussuunale on omane stabiilsus, kord, argipäevasus, kõrvale jäävad suured igavesed väärtused ja idealistlikud unistused. 2. MILLISEID ZANRE EELISTAS REALISM? Realismi olulisemateks zanrideks kujunesid romaan, novell ja jutustus; sajandi lõpu poole realistlik luule ja draama. 3. MIKS KUJUNES ROMAAN REALISMI PÕHIZANRIKS? Igas romaanis sisaldub varjatult autori seotust romaanizanri varasema ajalooga. Realistlikus romaanis kujutatakse nn tavalist inimest, jälgitakse inimsuhteid psühholoogilisest küljest. Traditsioonilises realistlikus romaanis toimub jutustamine kolmandas isikus, autori vaatepunktist. 4. MIKS STANDHALI PARIMAD PSÜHHOLOOGILISED ROMAANID JÄID ESIALGU TÄHELEPANUTA
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid