Spordis ei ole lihtsaid võite (0)

Spordis ei ole lihtsaid võite
Sportmängude pidamine sai alguse Vana-Kreekas, kus kehaline kasvatus seostati võistlusega. Kreeka antiikkultuur pani aluse olümpiamängude traditsioonile, mis on oma olemuselt ka tänaseni muutumatu- siiras aumehelik mõõduvõtt erinevatel aladel. Spordi roll ei ole alati ühetaoline olnud. Tööstusrevolutsioon, maailmasõjad, kapitalismi areng- need on vaid vähesed faktid, mis on sporti mõjutanud. Millist positiivset ja negatiivset mõju avaldab sportlase võiduhimu ühiskonnale ning sportlasele endile?
Iga noore tippsportlase jaoks on taktika areng ning tehnika kõige alus. Füüsilisest tegevusest, headest kiirusnäitajatest ja tugevusest ei ole vähimatki kasu, kui neid ei osata õigesti rakendada. Sportlase elus on treenimise ajal kriitilisi perioode, mille ajal saadav kasu on tavaliselt suurem. On hämmastav tõdeda, et üks sportlane, kellel on kindel soov võita, võib teha nii tohutult tööd ühe eesmärgi saavutamiseks. Loendamatud tunnid higi valamist jõusaalis, kuudepikkused eemalolekud kodust ning igatsus lähedaste järele, mis paneb nii mõnegi sportlase loobuma oma karjäärist. Pidev treenimine võidu nimel eeldab ranget enesedistsipliini. On väheseid, kes on valmis selliseid pingutusi läbi elama, sest ühel hetkel on murdumise võimalus suur.
Sport kui enese teostamise viis ei kõla hästi mitte ainult indiviidi, vaid ka rahvusluse tasandil. Eesti Olümpiakomitee juht Mart Siimann on öelnud, kui sõjad välja jätta, on suured spordivõistlused inimkonnale kõige suurema tähelepanu tõmbamise objektiks. Tänu võitudele, mida tippsportlased läbi raskuste saavutasid, saab hakata lõpuks tulu tootma. Sport on vahend, mille kaudu on Eesti end maailmas “reklaaminud”. Kergejõustik, raskejõustik, maadlus , suusatamine- suur hulk erinevaid alasid ning neid valitsenud sangarid on sirgunud ja treeninud meie kodumaal. Atleedist saab kangelane ja ta on kui visiitkaart ja alati eeskujuks. Ka diplomaatilisi suhteid on võimalik spordi teel arendada. 2008. aastal värbas USA ülikool appi Eesti kuldse kaheksapaadi. Sõudjad esindasid Lõuna- California ülikooli mainekal Henley regatil. Poisid on osalenud ka Münchenis MK-etapil ning olümpiavalikvõistlusel Poolas. Suured pingutused võitude nimel tasuvad end lõpuks ära. 2008. aastal Pekingis toimunud olümpiamängude deviis oli “üks maailm, üks unistus”.
Pekingi olümpiamängude boikoteerimine on kõne all olnud ka Eestis ja mujal maailmas, põhjuseks rikkumised, mis ei sobi kokku olümpialiikumise ideaalidega. Esile on toodud inimõiguste üldist halba seisu Hiinas, kus on diktatuur ja tagakiusamised, ning Tiibetis, kus on ebaõiglus ja orjatöö. Ka Eesti ootas pool sajandit võõra võimu alt vabanemist. Kuid NSV Liidu kollaps ei olnud põhjustatud 1980. aastal Tallinnas peetud purjeregati boikoteerimisest. Vähemalt mitte märkimisväärsel viisil. Positiivselt küljelt vaadates on väga hea, et olümpiamängud pööravad suurt tähelepanu poliitikale, kuid teisalt tuleks sport ja poliitika lahus hoida. Amatöörspordiliikumine on püstitanud neli enesepiirangut: spordis ei tohi olla kohta äril, professionalismil, pettusel ja poliitikal. Tõsiasi on aga see, et tänapäeva spordis võistlevad hästimakstud professionaalid, esindades poliitilisi režiime ja ideoloogiaid, kasutades keelatud vahendeid. Seega on ausatel sportlastel võidud rasked tulema .
Narkootiliste ainete ja mitmesuguste ravimite tarvitamist spordis on juba antiikajast seostatud sooritusvõime parandamisega. Kuid alles viimase paarikümne aasta jooksul on sporditulemusi parandavate ainete ehk dopingu kasutamist hakatud nimetama “spordi probleemiks”. 2007. aasta oktoobris muutus aktuaalseks Marioni Jonesi USA kergejõustiklase ülestunnistus, et ta tarvitas kahe hooaja vältel dopingut ning tagastas Sydney olümpiamängudel võidetud medalid . Aasta hiljem mõisteti Jones steroidide kasutamise kohta valevande andmise eest pooleks aastaks vangi. Süüdi mõistetud sportlase au devalveerub nulli, ometi on andnud kõik, et tõusta tippu. E.M. Remarque ’i romaanis “ Taeval ei ole soosikuid ” autovõidusõitja Clerfayt õrritab saatust iga kord rajale minnes. Tema elus on ralli väga tähtsal kohal. Ta kohtus sanatooriumis Lillianiga ning nad armusid. Mõlemad teadsid, et ei ela enam kaua, Lillian põdes tuberkuloosi ning Clerfayt’il oli eluohtlik hobi. Roomas toimunud võistlusel Clerfayt suri ning kuus nädalat hiljem juhtus nii ka Lillianiga. Tippspordil ei ole enam meelelahutuslikku rolli. Autoralli on kui elu lihtsustatud mudel, sünnime ja liigume järjepidevalt millegi poole, kuniks meid siin ilmas enam ei ole. Suur võiduhimu võib saada ühel hetkel saatuslikuks.
Sport kui riigi kultuuri lahutamatu osa on rahva füüsilise ja vaimse kasvatuse süsteem, mis tugevdab inimese elujõudu ja tervist. Tippsportlasel on võit eesmärgiks, mis sunnib tal end rangelt distsiplineerima oma ideaali saavutamiseks. Atleedist tõuseb sangar ning ta on kui oma kodumaa visiitkaart. Paraku ei ole sport alati aus, tihti kuuleb meediast keelatud võtete kohta. Nii aga on võidu nimel tehtud vead määrinud sportlase au, hoolimata sellest, et oli andnud kõik, et tippu jõuda.