Sport äri või kultuur? (4)

Sport äri või kultuur?
Üks põhilisemaid küsimusi spordis on see, et kas sport on äri või kultuur. Isiklikult arvan, et spordis on mõlemat nii äri kui ka kultuuri, sest firmade jaoks, kes on mingi suusakoondise sponsor või mingi kuulsa sportlase sponsor on väga oluline, et selle firma logo oleks sportlase võistusdressil.
Spordi ja äri vahe on selles, et spordis lehvib riigilipp kõrgemal kui äris. Tavasoomlasele on palju olulisem, kas jäähoki MMi võidab Soome või Rootsi, kui see, kas Nokia turuväärtus on suurem kui Ericssoni oma.
Spordi rahvuskesksuse tõttu peavad riik, rahvas ja ettevõtjad erakordselt panustama selleks, et tuleks tulemusi. Väikeriigid eriti. Telia tippjuhid ütlesid pärast seda, kui EMT logo oli Rootsi parima vaadatavusega eetriajal praktiliselt 1,5 tundi järjest eetris, et Telial küll niisugust raha ei ole, et sellist asja endale lubada. Tegemist oli Vasaloppetiga, mille liider Raul Olle pikalt oli ja lõpuks ka võitis.
Äriettevõtte investeeringul sporti on ettevõttest sõltumatult omad riskid (sportlase ebaõnnestumine, aga ka võimalikud dopinguskandaalid jms), kuid riski pöördvõrdelisuse tõttu tulususega võib võit olla palju suurem kui mõne muu turundustegevuse puhul. Äriettevõtete investeeringud sporti ei ole altruism või metseenlus, vaid osa ärist.
Ajas on sportlase staatus ja saatus muutunud. Töötasin Nõukogude Liidu ajal ametlikult “Silikaadis” laadijana. Kõlab imelikult ? Tegelikult olin professionaalne korvpallur . “Silikaadiga” ei sidunud mind muu kui tööraamat ja koht, kust sain palka. Mina vähemalt mäletasin, kuhu oma palga järgi minna, kuid tõelisel tegijal Aleksei Tammistel oli palgasaamise kohti rohkem kui üks ja need ei seisnud tal meeles!
Miks balletitantsijad ja näitlejad saavad pensioni, sportlased aga mitte? Kas mitte ka nemad pole oma parimad aastad pühendanud rahva emotsionaalse nälja rahuldamisele?
Täna näen, et eelistan sportlasi ja endisi sportlasi ka töökaaslastena, kuna sportlastel on sees pürgimus olla parim. Ettevõtet viib see edasi. Cisco Systems’i juhatuse esimees John Chambers ütleb, et tema ei ole mitte boss, vaid treener.
Ettevõte peab tahtma olla parim, muidu ei püsi ta konkurentsis. Ettevõtted jooksevad samuti iga päev oma võidujooksu. Mõned on suurema potentsiaaliga kui teised. Esimesi kohti on ainult üks, teine koht on juba kaotus. Tegija on see, kes on teistest parem.
Äri ja spordi vastastikune side on tihe. Tugevat emotsiooni on võimalik müüa suure raha eest. Enamik tarbimisotsuseid teeme emotsioonist lähtuvalt ja emotsioon on ainukene asi, mida ka tegelikult õnnestub müüa. Sport loob emotsiooni ja elab selle müügist.
Ühelt poolt on sport meelelahutus , teiselt poolt äri – nii sportlastele, kes spordiga teenivad igapäevast leiba, kui ka ettevõtjatele, kelle jaoks sport on võimas ja tulemuslik turunduskanal. Sõnum on seda efektiivsem, mida tugevamalt seda eksponeeritakse ja spordis on selleks palju võimalusi.
Sport on süütu ja samas mõjuvõimas reklaamiinstrument, mis vajab ka ise reklaami. Sporditurundus on võrreldav iga teise kauba turundusega, kus tootel on oma eluiga ja vajadused värskenduskuuride järele.
Ma arvan et spordis on sportlastele siiski tähtsaim tulemus, mitte see kui palju nad võidu eest raha saavad või see, et tema sponsorite reitingud maailmas kõrgemale kohale tõuseksid.