Mõtteid spordist (5)

Sport – äri või kultuur
Sport on kehaline või vaimne võistuslik tegevus. Üks põhilisemaid küsimusi spordis on kas sport on äri või kultuur. Kas võib arvata, et spordis on mõlemat nii äri kui ka kultuuri? Kuidas seondub tippsport äriga?
Ühelt poolt on sport meelelahutus , teiselt poolt äri – nii sportlastele, kes spordiga teenivad igapäevast leiba, kui ka ettevõtjatele, kelle jaoks sport on võimas ja tulemuslik turunduskanal. Firmadele, kes on mõne kuulsa atleedi sponsoriks on väga oluline, et selle firma logo oleks sportlase võistlusstressil. Äri ja spordi vastastikune side on tihe. Äri teeb spordi võimalikuks. Tugevat emotsiooni on võimalik müüa suure raha eest. Selle ulatusest räägivad börsil noteeritud spor­di­klubid, sportlaste 100-miljo­ni­lised reklaamilepingud ja miljonitesse ulatuvad nädalapalgad. Spordi müümise kuldreegel on: me müüme tipptasemel meelelahutust! Näiteks pakuvad täiendavat meelela­hutust ergutustüdrukud korv - ja jalg­pallis. Turundusvahendite abil on ha­ katud edendama nii sportlaste kui ka spordiürituste müü­ki ja spordialade populaarsuse tõstmist. Spordi ja äri vahe on selles, et spordis lehvib riigilipp kõrgemal kui äris.
Sport on tähtis kultuuri osa, mida tuleb säilitada. Sport on kahtlemata omaette kultuur nagu väidab ka Paavo Kivine EOK olümpialiikumise divisjoni juht. On olnud seda juba neist aegadest alates, kui vanad kreeklased oma areaali laiendades ehitasid esimeste objektidena nii amfiteatri kui staadioni . Seal arenesid välja ka mitmed spordivõistlused, kaasa arvatud olümpiamängud. Nende võitjaid autasustati ning edu ja kuulsus oli tippsportlastele alati garanteeritud. Näiteks omavad kultuurilist tähtsust ka olümpiamängude ava – ja lõputseremooniad kui unikaalsed kunstilised etendused.
Ajas on sportlase staatus ja saatus muutunud. Tippsportlaseks saamine on väga raske katsumus. Selleks tuleb läbida aastaid treeninguid ning oskuste ja kogemuste pagas peab olema hiiglaslik . Tuleb tõdeda, et ilma rahaliste toetusteta ei saavuta ükski sportlane tänapäeva professionaalses spordis vähimatki edu. Kuna nüüdisaegne ühiskond on üles ehitatud valdavalt omakasupüüdmise peale, toimib see nii ka spordis. Peamisteks tuluallikateks atleetidele on sponsorid , kes maksavad neile suuri summasid, et nad eksponeeriksid teatavat firmamärki. Äriettevõtte investeeringul sporti on ettevõttest sõltumatult omad riskid (sportlase ebaõnnestumine, aga ka võimalikud dopinguskandaalid jms), kuid riski pöördvõrdelisuse tõttu tulususega võib võit olla palju suurem kui mõne muu turundustegevuse puhul. Sponsorlepingud on levinud näiteks ookeanitaguses profikorvpalliliigas NBA. Enamusel sealsetest mängijatest on olemas kontraht , mille kohaselt makstakse sportlasele suuri summasid vaid selle eest, et too esindaks vaid kindla firma riideid . Seda nii palliplatsil kui ka eraelus. On palju juhtumeid, kus neid sportlasi on avastatud kandmas mõne teise rivaalfirma tooteid ja selle tagajärjeks on enamasti üsna kopsakas trahv lepingutingimuste rikkujale.
Kahjuks on tänapäeva maailmas kultuur tahaplaanile jäämas ning äri tase tõusmas. Enam ei peeta võistlusi ausalt ning paljud sportlased on valinud halva tee, dopingud . Seda seepärast, et ei taheta oma riiki, eelkõige sponsoreid alt vedada, kuna mängus on suured summad , mis atleetidesse on investeeritud. Seepärast on halb, et äri on eespool ning kultuurilised väärtused tagaplaanil. Igaüks tahab olla teisest parem ning võita suuri summasid, mille eest on võideldud ja treenitud aastaid. Samas loodan, et paljud sportlased peavad siiski väga tähtsaks oma riigi tunnustamist võistlustel ja annavad endast parima , et näidata, mida ta suudab teha ilma kunstlike ergutiteta. Ja usun, et neile on siiski rahast tähtsam riigi esindamine ja kultuuri edasiarendamine paremuse poole.
Kokkuvõtteks arvan et spordis on mõlemat nii äri kui ka kultuuri. Kuid tuleb tõdeda, et tänapäeva sport on seotud tugevamalt äriga. Võib öelda, et kui ei oleks spordimaailmas äri ei saakski tippsportlasi olla, kuna see on kallis ja vajab palju raha, mida paljudel enese taskust võtta ei ole. Ka kultuur jääb alatiseks alles, kuid sellele ei võida pöörata väga suurt tähelepanu.