Soovitusliku kirjanduse mõjud õpilastele (0)

Soovitusliku kirjanduse mõjud õpilastele
Soovituslikku koolikirjandust peetakse õpilaste poolt tihti ebameeldivaks kohustuseks , mis kulutab nende niigi vähest vaba aega. Paljud õpilased üritavad nende raamatute lugemisest ka igal võimalikul moel mööda hiilida, otsides internetist kokkuvõtteid, lastes kellelgi teisel neid lugeda või küsides kokkuvõtteid oma kaasõpilastelt. Siiski peaks iga õpilane ise oma soovituslikku kirjandust lugema, sest raamatutest on palju kasu.
Soovitusliku koolikirjanduse nimekirju hakatakse jagama õpilastele juba algklassides, mis paljude õpilaste arust on igav ja mõttetu ajaraiskamine. Kahjuks arvavad ka paljud lapsevanemad sama, mistõttu nende lapsed ei tahagi raamatuid lugeda, sest vanemate eeskuju on ka siin oluline. Kahjuks jääb lastel, kes raamatuid ei loe, palju avastamata, sest ka noorukieas ei hooli nad raamatutest ja palju elutarkusi jääb avastamata.
Olles ise juba lapsest peale raamatuid lugenud, olen avastanud enda jaoks paljutki.
Esimestes klassides loetud ,, Pätu’’ ja ,, Sööbik ja pisik ’’ arendasid juba varases eas fantaasiat, kujutledes, millised raamatukangelased olla võivad ja elada nende seiklustele kaasa. Oli palju vahvaid raamatuid, mida lugedes sai ka iseennast seikluste keskele kujutletud ja kaasa mängitud. Raamatute lugemine õpetas ka grammatikat ja lausekujundamist, mis on lapseeas väga oluline, sest hiljem on väga raske seda õppida. Kahjuks on paljudel noortel see oskus puudu ja kirjutades või rääkides on palju vigu või räägitaksegi ainult lihtlausetes.
Eriti oluline ongi lugemine just varases nooruses, sest sealt tuleb ka lugemisharjumus ja tekib edaspidine lugemishimu, sest nendel, kes lapsepõlves raamatuid lugenud ei ole, puudub tõenäoliselt ka praegu soov seda teha. Mind aga võluvad raamatud tihti. Loen vähemalt paar raamatut kuu jooksul, vastavalt vabale ajale. Naudin rahulikke õhtuid raamatu seltsis ja kui viimase raamatu lugemisest on juba pikk aega möödunud, siis tunnen juba tungivat vajadust haarata kätte mõni huvitav raamat ja kasvõi paar peatükki lugeda.
Vanemaks saades muutuvad ka raamatud, mida lugeda. Kirjanduse nimekirja tekivad ajaloolised raamatud, kriminaalromaanid ,eluloo raamatud, ulme- ja fantaasijutud ja palju muid huvitavaid žanre. Põhikoolis meeldis lugeda kriminaalromaane, mis on suuresti Agatha Christie Hercule Poirot ’ raamatusarja süü. Põnev oli lugeda kuidas arutatakse lahti keerulisi juhtumeid ja lahendatakse ka kõige müstilisemaid kuritöid.
Praegu aga naudin hoopis ajaloolise sisuga või mõnel ajaloolisel sündmusel põhinevaid raamatuid. Eriti huvitavad mind raamatud, mis on seotud Eesti ja eestlaste ajalooga nagu näiteks ,, Nimed marmortahvlil’’. Tänu neile raamatutele olen saanud teada, kuidas elasid minu esivanemad , kuidas võideldi meie riigi eest ja olen õppinud hindama neid inimesi, kes meie vabaduse eest on andnud oma tervise ja elu ning tunnen, et tänu raamatutele on noorus olnud palju täisväärtuslikum ning mu kirjakeel ja kõnekeel on arenenumad, kui oleks ilma raamatuteta.
Hoolimata sellest, et noored ei soovi eriti raamatuid lugeda, peaks nii nende vanemat kui ka õpetajad innustama ja soovitama neil lugeda, sest need, kes raamatuid ei loe, jäävad ilma paljustki. Raamatud arendavad inimeses mitmeid omadusi, sealjuures kirjaoskust ja fantaasiat, ning selle aja, mis me raamatutele kingime, saame kuhjaga tagasi raamatutest saadava hea emotsiooni ja teadmistega.