Sisukord
Söögiseened 2
Kukeseen 2
Austerservik 3
Harilik
kivipuravik 4
Trühvel 5
Shiitake
seen ehk must
seen 6
Kasutatud kirjandus: 7
Söögiseened
Kukeseen
Harilik kukeseen ehk karantell on kukeseeneliste sugukonda, kukeseene
perekonda kuuluv seeneliik. Kukeseene
viljakeha värv
ulatub kollasest oranžini,
see on
lihakas ja sageli lehtrikujuline. Seenekübar ja
jalg on kokku kasvanud ning neil pole selget üleminekukohta.
Esimest korda kirjeldas harilikku
kukeseent teaduslikult
Elias Mangus
Fries aastal
1821 .
Seen kasvab Põhja-Ameerikas, Aasias, Aafrikas ja Euroopas.
Kukeseened kasvavad igasugustes metsades,
arvukamalt aga männi segametsades.
Metsast leida ei ole teda iga kord sugugi lihtne, sest tihti, eriti
kuivemate ilmadega, jäävad kukeseened
sambla alla peitu, nii et
vaid väike osa kübaraserva välja paistab. Tavaliselt kasvavad
kukeseened pesakonniti.
Seente
puhastamisel tuleb vältida vett ning seened
kuivalt puhtaks harjata,
raputada või pühkida, äärmisel juhul võib hõreda kurna peale
asetatud seened veega korraks üle kallata, misjärel tuleks
kollased iludused kohe köögipaberiga
kuivaks patsutada. Et seened järgneval
kuumtöötlemisel vintskeiks ei muutuks, peab hoolega vältima kõrget
temperatuuri ning liiga pikka
kuumutamist.
Seene jalad lõika ära, sest need on sitked.
Kukeseente säilitamiseks on igal inimesel omad
nipid . Mõned
inimesed marineerivad või hapendavad neid, mõned praevad või
panevad kohe puhastatud kukeseened karbiga sügavkülma. Seeni saab
soolata ning kuivatada.
Kukeseeni kasutatakse erinevates seeneroogades nagu
supid ,
kastmed ,
hautised, ahjuroad ja küpsetised. Samuti on kukeseened head
seenerisotos. Keedetult ja kupatatult muutuvad seened veidi
vintskeks.
Austerservik
Austerservik on torikuliste sugukonda serviku perekonda
kuuluv kuuluv seen.
Nõukogude
ajal oli suurimaks seenekasvatajaks
Luunja sovhoos, kus kasvatati
šampinjone. Austerservikuid kasvatasid mitmed metsamajandid
kõrvaltootmisharuna. Tegu oli ekstensiivse meetodiga, kus
substraadina kasutati lehtpuupakke. Toodangut saadi ebaühtlaselt.
Saaki turustati kohalikes
poodides ja sööklates, kuid seene vähese
tuntuse tõttu oli müük üsna
tagasihoidlik . Arvatavasti just
realiseerimisraskuste tõttu lõpetaski enamik seenekasvatajaid
tootmise.
Austerservikud on serviti puutüve
külge kinnituvad seened, mis kasvavad parasniisketes metsades üle
maailma. Seen kasvab ka parkides, aedades, puiestikes,
kalmistutel, surnud ja elusatel lehtpuudel, kändudel ja pakkudel
ning selle seene suured, lihakad kübarad kasvavad enamasti hulgakesi
otsekui riiulitena üksteise kohal, harvmini üksikult või
kahe-kolmekaupa koos.
Austerserviku puhastamine pole just
kõige raskem. Kuna austerservikud kasvavad tavaliselt kändudel või
lehtpuudel, et teki sinna külge ka erilist rämpsu. Kui on veidi
must, saad kasutada väikest harja. Tavaliselt eemaldatakse ka
seenejalg , kuna see on veidi puine.
Austerservikuid kasutatakse
erinevates seenetoitudes nagu seenesupid, seene kotletid, pizzad,
pirukad, marineeritud ja soolatud seened ning puised seenejalgu kui
ka kübara osa saab kuivatada.
Harilik kivipuravik
Puravik on puravikuliste sugukonda kuuluv
seeneperekond. Eestis kasvab ligikaudu poolsada liiki
puravikke .
1974 trükivalgust näinud
Kuulo Kalamehe
ja
Vello Lastingu raamatus “Eesti puravikulised” on kirjeldatud
41 liiki “puravikke”. Nüüdseks on Eestis leitud ja määratud
vähemalt 50 liiki. 1992. aastal ilmunud Põhjamaade määrajas
leidub 65 liiki ja Vahemere
maadest on neid teada veelgi enam.
Teaduslikult kirjeldas kivipuravike perekonda
esimesena rootsi mükoloog ja
botaanik Elias
Magnus Fries 1821. Puravike
viljakehad on lihakad, kübar ja
jalg selgelt välja arenenud, torukeste kiht eraldub kübarast
kergesti, tihti leidub
loor .
Levinud Põhja- ja Lääne-Eestis
ning läänesaartel ning kasvab nii okas- kui lehtmetsades.
Kivipuravik on põhjapoolkeral (Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas)
üsna laialt levinud. Samuti on seeneliiki
introdutseeritud Lõuna-Aafrikasse, Austraaliasse ja Uus-
Meremaale .
Eestis väga sage.
Seened puhastatakse, vanematel seentel eemaldatakse ka torukesed
seenekübara alt.
Puravikud loputatakse ja nõrutatakse, suuremad
seened tükeldatakse. Kivipuraviku jalg on jäme ja toitaineid
sisaldav. Jalgadelt kaabitakse väline tumedam kiht ära, nad
tükeldatakse ja säilitatakse koos seenekübaraga või eraldi nõus.
Puravikke võib tarvitada ka kupatamata praetult, marineerimiseks ja
suppideks. Kivipuravikku säilitatakse õhukindlalt suletud purkides
või marineeritakse, samuti säilitatakse neid ka praetult ning
sobivad ka kuivatamiseks
Trühvel
Trühvel on mustjas ümmargune
krobeline väga intensiivse maitse ja lõhnaga, gurmaanide poolt
kõrgelt hinnatud seen, mis kasvab maa sees. Peaaegu kõik trühvlid
kuuluvad kottseente hõimkonda.
Esimesed kirjalikud ülestähendused trühvlite kohta pärinevad
Theophrastuse sulest 4. sajandist eKr. Sel ajal ja hiljemgi oli
trühvlite päritolu suur müsteerium, mille üle arutleti
kirglikult.
Valge ehk
Alba trühvel pärineb
põhiliselt Põhja-
Itaaliast , Piedmonte regioonist. Must trühvel
kasvab põhiliselt Périgord´i regioonis Prantsusmaal. Just see
trühvel kasvab tamme juurte all ning on trühvlitest kõige
eksklusiivsem. Hiina trühvleid leidub muidugi Hiinas. Neid kasvab
seal palju ja seetõttu eksporditakse neid hoolsalt ka Euroopasse.
Suvetrühvel kasvab Põhja-Itaalias, Inglismaal aga ka näiteks
Türgis. Trühvlid kasvavad
aastaringselt , seega ei pea ootama
sügist, et metsa minna. Ja ega seal metsas üksi midagi teha olegi,
sest inimnina trühvli hõrku lõhna maa seest ei tunne. Küll aga
tasub kaasa võtta koer ja eriti siga, kes selleks otstarbeks on
välja
treenitud .
Minevikus oli kokkadel kombeks trühvlid koorida, kuid
praeguseks (21.
sajandiks ) on enamik restorane hakanud trühvleid
ettevaatlikult harjates puhastama ning seejärel nad kas riivivad
need või tükeldavad kuubikuteks. Vähesed restoranid,
nagu Phillippe Rochat Šveitsis, tambivad trühvli
viljalihast ümmargusi kettaid ja kasutavad
eemaldatud pealiskihti
kastmetes.
Trühvleid serveeritakse enamasti
küpsetamata, väga õhukesteks laastudeks lõigatuna
pasta , salati,
omleti, fondüü, juustude või risoto luksusliku lisandina. Võrratu
aroomi tõttu kasutatakse trühvleid ka väga väheses koguses muude
roogade maitsestamisel. Trühvlitega maitsestatud oliiviõli sobib
näiteks suurepäraselt pasta, kastmete või munaroogade
maitsestamiseks. Tehakse ka trühvliviina.
Shiitake seen ehk must seen
Shiitake on söödav seen, mis laialt levinud Ida-Aasias, kuid mida
kasvatatakse ja tarbitakse ka paljudes teistes
Aasia riikides. Samuti
kasutatakse shiitake seeni meditsiinitööstuses. Sõltuvalt musta
seene alamliigist võidaks seda kutsuda ka talve seeneks või
lilleseeneks. Hiina musta seent on võimalik osta enamustest
Aasia
poodidest ning üldjuhul on need kuivatatud ja nende värvus on
midagi pruuni ja halli vahepealset.
Kõik musta
seene liigid kasvavad surnud või surevate puude peal külmemates
kliimavööndites.
Jaapanis kasvatati seeni, lõigates shii puud
(pöökpuu ning tammega suguluses olevalt higihaljas puu) kirvega,
kuhu pandi oksad, kus juba kasvavad shiitaked või mis sisaldab
shiitake
eoseid .
Vanim kirje
seoses shiitake seentega on pärit aastal 199
keiser Chuai
valitsemisajal Jaapanis. Neid on haritud juba üle 1000 aasta.
Esimese kirjutise shiitake seente kasvatamise kohta tegi Wu
Sang Kwuang Hiinast.
Nii värskel
kui ka kuivatatud olekus shiitakesid kasutatakse palju kulinaarias.
Palju valmistatakse
suppe , kuid palju kasutatakse neid aurutatult kui
ka hautistes ja samuti neid praetakse. Kuivatatud shiitakesid peab
ennem pool tundi leotama. Inimesed eelistavad värsketele
shiitakedele rohkem kuivatatud shiitakesid. Tugevad varred tuleks
eemaldada, kuna nende
keetmine võtab rohkem aega kui seene kübarate
valmimine.
Leotus vett saab hiljem kasutada kui
puljongit , mis
asendab kana või muud sorti puljongit.
Kasutatud kirjandus:
Kukeseen:
Austerservik:
Kivipuravik:
Trühvel:
Shiitake
seened:
1
Kõik kommentaarid