Internet ja sõnavabadus (7)

Internet ja sõnavabadus
Alates 1980. aastatest on laiemalt levima hakanud Internet . Kui varem toimus selle vahendusel vaid sõjaväe ja teadusasutuste vaheline suhtlus, siis nüüd on igal inimesel võimalik endale koju personaalarvuti soetada, mille üheks funktsiooniks on Interneti kasutamine, mis omakorda annab inimestele hea vüimaluse end ja oma mõtteid avameelselt väljendada. Kuid kas selline sõnavabadus on positiivne või hakkavad inimesed end liiga hästi tundma ja sellist vabadust kurjalt ära kasutama?
Inimestele võib küll tunduda, et Internet on üle maailma levinud ja kõigil on võimalus sellele ligi pääseda, kuid tegelikult see päris nii ei ole. ÜRO statistika järgi on vaid 2,4% kogu maailma elanikkonnast pidev ligipääs Internetile. See väike protsent kõlab uskumatuna, kuna näiteks juba peaaegu igal Eesti riigi kodanikul kasutab terve tutvusringkond Internetti kas lihtsalt värskete uudiste lugemiseks, uute tutvuste soetamiseks või igakuiste maksude maksmiseks.
Internetikeskkonnas on väga palju võimalusi eneseväljenduseks: erinevad jututoad, suhtlusportaalid, blogid , kommentaariumid jne. Internetti võiks nimetada isegi sõnavabaduse paradiisiks. Inimesed võivad välja öelda kõik, mida nad muidu öelda ei julge või ei taha. Juhuslius Delfi-portaalis korraldatud küsitluses selgus, et 67% vastanutest kahetseb Internetis öeldut. See tähendab, et üle poole kõikidest kasutajatest ei arvesta, et Internetis öeldu võrdub tegelikult reaalses elus öelduga.
Interneti sõnavabadus võib olla ka positiivne. Seal saavad võimaluse avaldada oma arvamust ka natuke häbelikumad inimesed või hoopis sellised, kellel on palju öelda, uid kes pole lihtsalt saanud võimalust rääkimiseks. Niiöelda liidrite poolt allasurutud. Kui selline inimene saab esimest korda võimaluse rääkida, kasvõi Internetis, suudab ta edaspidi end ka reaalses elus väljendada, kinnitab Psühholoogide Selts.
Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb: Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi , veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Kuid kust läheb piir sõnavabaduse kasutamisega? Internetis justkui kaob see piir. Põhiseadus lisab veel, et seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Kuid pole olemas ühtegi seadust, mis takistaks netikommenteerijaid. Inimesed muutuvad õelaks ja ei mõtle, mida nende kurjad sõnad teistele inimestele põhjustada võivad.
Kui avada Internetis kõige tavalisenmad uudisteportaalid, näiteks delfi.ee või postimees .ee, siis võib avaldatud uudiste kommentaaridest leida väga õelaid mõtteavaldusi. Kommenteerijad nimetavad alusetult artiklis avaldatud inimesi, keda nad isegi ei tunne, rumalateks või inetuteks. Seda võib nimetada juba raskeks sõnavabaduse kuritarvitamiseks.
Negatiivse sõnavabaduse vähendamiseks Internetis võiks korraldada nn šokiteraapia. Tuleks vaadata erinevatest foorumitest kasutajate postitusi ja uudisteportaalide kommentaaridest uurida välja kindlad inimesed, kes õhutavad vaenu , olles ise vaenulikud, ja minna nendega kohtuma. Tuleks küsida otse, kas nad peavad end Internetiliku vaenu õhutajateks või mitte. Ilmselt nad vastaksid, et mitte. Turu-uuringute AS korraldatud sõnavabaduse uuringust selgus, et enam kui 40% inimestest ei taha või ei julge sõnavabaduse teemal üldse mingit arvamust avaldada. Aga kui inimene vaikib, tähendab see tavaliselt seda, et tal on midagi varjata. Kui sellisel viisil umbes kümmekond inimest läbi küsida, ehmuksid võib-olla teisedki julmurid ja ehk hakkaksid inimesed Interneti sõnavabadust vaid headel eesmärkidel kasutama.
Üks variant õelate netikommentaatorite ja Internetiliku vaenu õhutajate kaotamiseks on veel. Ilmselt oleks veelgi kergem tha vastav seadus, mis võimaldaks taolisi inimesi karistada . Internetikuritegu on võrdväärdne kuritegev usega tänaval. Võib küll tunduda, et teisele inimesele tekitatud vaimne kahju pole sama ränk kui füüsiline, kuid tegelikult võib küll olla. See ei pruugi välja paista, aga mitmed psühholoogid on öelnud, et umbes pooled vägivalla all kannatanutest on kannatanud just vaimse vägivalla all. Teadagi on vaimset tervist palju keerulisem ravida kui marraskil põske.
Iga inimene, kes kasutab Internetti pidevalt, võib näha, et sealne sõnavabadus on igasugused piirid ületanud. Võimule saavad õelad inimesed, kes on tegelikus elus arad ja julgevad end vaid võrgukeskkonnas välja elada. Selline sõnavabadus on küll nii mõnelgi juhul positiivne, kuid praegu veel on halba rohkem kui head. Kui sõnavabadust piirata mõne seadusega või mõnel muul viisil, muutuks Internet ilmselt palju sõbralikumaks kohaks.