Inimene ja sõda (3)

Inimene ja sõda
“Ta langes oktoobris 1918, ühel päeval, mis kogu rindel oli nii vaikne ja rahulik, et sõjasõnum piirdus ainult lausega: Läänerindel muutusteta. Ta oli ettepoole vajunud ja lamas maas justkui magaks. Kui teda selili keerati, nähti, et ta ei olnud kaua vaevelnud - ta näol oli nii tasane ilme, nagu oleks ta peaaegu rahul sellega, et see niimoodi juhtus…"
(E. M. Remarque ’ “Läänerindel muutusteta”)
            Sõda, see on õõva tekitav sündmus, mis jätab paljud ilma isadest-emadest või naisest-mehest. Palju hukkunuid ja õnnetuid, leinavaid perekondi pole sugugi harv nähtus. Ühiskonnas on sõda justkui nagu loomulikuks saanud. Kui hukkub 5000 inimest, ei peeta seda suurt millekski, sest võrreldes 6 miljardiga, pole see ju teab mis suur arv.  Inimelu   muutub sõjas väärtusetuks, üksainus surm justkui ei tähendakski midagi. Romaan “Läänerindel muutusteta” räägib 19- aastastest koolipoistest sõjas. Neil polnud mingeid elukogemusi, oli vaid koolitarkus, millest rindel ei  piisanud . Kõik see, mis senini oli neile tundunud tähtis, muutus nüüd mõttetuks ja noored ise muutusid. Sõda mõjutab inimesi ja inimsuhteid väga palju, seepärast arutleksingi nimetatud raamatu põhjal, kuidas  sõda muudab inimesi.
            Inimeste muutumist põhjustab eelkõige hirm surra ja jätta keegi, kes sinu eest hoolitseb ja kes sind armastab, üksi. Ehtne näide raamatust selle kohta on söögitooja, kelle hüüdnimi oli Tomat . Keegi ei sallinud teda, sest paar korda olid sõdurid oma söögi saanud tunde hiljem ja külmana kätte, sest Tomati hirm granaaditule ees oli niivõrd suur, et ta ei julgenud rindeni sõita. Sellepärast, et ta vähegi enese elust ja oma lähedastest hoolis, teenis ta ära sõdurite halvakspanu ning mõnitused tema aadressil. Muidugi, sõjaolukorras tuleb käsku täita ja anda endast kõik, et su riik ikkagi püsima jääks ja kahjud oleksid võimalikult väiksed, kuid samas peaks ju ka aru saama, et inimelu pole väärtusetu.
Peale hirmu muudab inimesi ka näiteks surma nägemine. Kui Kat ja Paul nägid pärast suurtükituld, kuidas puusärgid ja laibad on laiali pillutatud, ning nägid lamajat, kelle puusaliigese asemel oli verine lihapuder luukildudega, muutis see neid kindlasti veidi ettevaatlikumaks. Nad ei jooksnud enam meelsasti rindele ja ei sõdinud, sest surm, mida nad näinud olid, oli liialt laastav. Elu oli nende jaoks saanud uue tähenduse, see oli hoopis teise mõttega. Surma nägemine oli neid muutnud külmaverelisteks ja hullumeelseteks. Kuigi nad olid veidi ettevaatlikumad, tapsid nad siiski külmavereliselt ja halastuseta. Seepärast arvan, et sõda muudab inimesi kalkideks ja hullumeelselt julgeteks. Paul päris selliseks siiski ei muutunud. Raamat kirjeldab, kui ta oli kaevikus ning pidi lõpetama ühe trükkali elupäevad, otsustas ta, et kirjutab tolle naisele ja räägib kõik ausalt ära. Ta oli suures šokis ning tõotas endale, et ta hakkab trükkaliks. Järelikult ei kehti see väide külmavereliseks muutumisest kõigi kohta, kuid üldjoontes oli see siiski nii.
            Ka perekond polnud enam sõdurile nii tähtis. Sõda oli teinud noortele justkui suure ajuloputuse ning muutnud nad isegi hoolimatuteks. Ehe näide sellest on raamatu minategelane Paul. Kui ta koju läks, oli tal loomulikult hea meel näha oma ema, isa ja õde.  Kuid tunne, mis valdas teda kodus olles, polnud enam see, mis varem. Need kolm nädalat, mis ta oli kodus olnud, olid talle justkui piinavad. Kuigi ta sai olla oma perekonnaga, janunes ta sõjaväe järele. Puhkus oli tema jaoks justkui kahevahel olek, mis kõik rängemaks teeb. Eriti raske oli talle jumalagajätt ta emaga. Ta ema vaatas talle sõnatult otsa, Paul nägi, et ta ema oli hommikuti tõustes kurb, sest üks päev oli jällegi vähemaks jäänud. Lõpuks on Paulil peas vaid üks mõte, et ta poleks pidanud puhkusele tulema.
            Sõda muutis ka noorte väärtushinnanguid. Nad väärtustasid rohkem enda elu ja sõpru, kellega nad olid koos rindel käinud, kellega koos oldi tehtud nalja , elatud üle kurbushetki ning  kes olid neid kaitsnud ja nendele toeks olnud. Sõprus oli see, mis hoidis Kati ja Pauli ning teisi kamraade koos ja elus veidi pikemat aega.  Üks olulisemaid kohti raamatus oli see, kus nad käisid koos evakueeritud küla valvamas ja kaitsmas. See tegevus lähendas neid väga palju, nad suutsid säilitada kainet mõistust ning olla üksteisele toeks ja abiks. Sõprus oli see, mis neid tõepoolest koos hoidis ning aitas neil olla sellised, nagu nad olid alati olnud. Sõpradeta oleks sõda olnud jubedam kui ta oli.
            Lisaks muudab sõda inimesi ka valelikeks. Ma ei mõista, kuidas saab valetada oma lihasele emale. Kuid seda just Paul tegi. Ta valetas, et ta saab võib-olla kööki. Ta valetas veel paljude asjade kohta. Kemmerichi emale pidi ta valetama , et Kemmerich suri silmapilkselt, valu tundmata. Kuid tegelikult see nii ju polnud, Kemmerich suri piinarikast surma. See oli tõeline müstika minu jaoks, kuigi saan aru, et ta üritas nii Kemmerichi ema kui oma ema säästa, ei tulnud see minu meelest just väga hästi välja. Valetamine oli sõdurile saanud nii igapäevaseks, et see polnud eriti märkimisväärnegi. Seetõttu on jälle põhjust nentida, et sõda muudab inimesi palju halvemaks.
            Kokkuvõtteks saab väita, et sõda muudab inimesi tõesti halvemaks. Ent mitte kõik muutused pole üdini halvad, ei saa ju hukka mõista, et väärtustatakse oma sõpru ja enda elu endisest rohkem. Sõda  muutis noored üsna valelikeks ja külmaverelisteks isikuteks, kelle jaoks oli suhteliselt ükskõik sellest, mis toimus endises kodukohas ning kellele koduskäik oli justkui piin, sest ei enam osatud olla ilma sõjata. See oli väga ränk muutus. Raamatut “Läänerindel muutuseta” lugedes leidis kinnitust mu oma mõte, et sõda on kannatusi tekitav ning jubedusi täis sündmus, mida inimesed ei peaks läbi elama.