Söekaevurid (8)

Söekaevurid
Aegade algusest peale on maailmas valitsenud ebavõrdsus. Inimesed jagunevad kahte rühma- vaesed ja rikkad. Vaesed inimesed on need, kes teevad ära kogu vajamineva töö ilma selle eest suurt tasu saamata. Rikkad inimesed aga naudivad vasesete alamate tehtud tööst saadud tulu, ise aga lillegi liigutamata. Eriti teravalt tuleb inimeste ebavõrdus välja Emilie Zola raamatust „Söekaevurid.“
Nimetatud raamat on tulvil ebaõnnetuid inimesi kes rügavad päevast päeva maa- alustes käikudes sütt raiudes, et saada tasuks mõnisada suudki (prants rahaühik). Kuid kuna see on palju aastaid nii käinud (rikkad ülemad ehitavad kaevandused , investeerivad kaevandustesse suure summa algkapitaliks. Peale kaevanduste rajamist leitakse odav tööjõud, kellele makstakse suure töö eest väga väikest tasu.) siis ei ootagi söekaevurid midagi muud. Nurisetakse vaid omavahel väikese raha üle mida töö eest saadakse, ent ette ei võeta midagi. Kahjuks on raamatus kirjeldatud ebavõrdsus valitsenud maailmas iidsetest aegadest peale.
„Lammastest koosnevad ühiskonda hakkavad ajapikku valitsema hundid“ ( Bertrand de Jouvenel). Kõrgemal ja valitsevamal poolel seisavad inimesed, kes lubavad tavainimestele raha, mugavusi, vastutulekuid, demokraatliku ühiskonda, häid riigijuhte ja head elukvaliteeti. Luuakse niinimetatud fantaasiamaailm, et tavakodanikel oleks mida uskuda . Peale seda kui inimesed usuvad valitsejaid ning valivad neid tähtsatele kohtadele, ei kavatsegi ülemkiht oma lubadusi ellu viia. Kõik lubadused mis inimestele antakse on vaid vale. Söekaevureid sundiski streigiga algust tegema varjatud valelikkus . Kaevanduste omanikud tahtsid vagonettide pealt raha vähemaks võtta ning toestamise eest rohkem maksta. Söekaevurid said aru, et tegelikult jääksid kahjumisse nemad. Ning see vähene raha, mis nad nagunii teenivad, seda tahetakse veelgi vähendada. Kuid kodudes ootavad naine, lapsed ja vanavanemad, kes kõik tahavad süüa. Olukord oli lootusetu. Paljudel söekaevuritel keerles peas küsimus: „Kas tasub jätakata orjatööga? Millal saabub õiglus tavarahvale?“
Oli vaid aja küsimus, millal töölised midagi ette võtavad. Niiviisi ei tahtnud enam keegi söekaevuritest jätkata. Oli vaja vaid seda tõuget, mis streigini viiks, ning kaevanduste ülemad andsid selle tõuke. Leidus ka mees, Etienne , kes oma kõnedega suutis rahvast veel rohkem mässama panna ja oma õiguste eest seisma. Kas streik oli just õige lahendus olukorrale, kuid ega muud võimalikku väljapääsu näha polnudki.
Streik muutis söekaevureid. Elu läks tõepoolest kehvaks, käidi kerjamas, varastamas (Jealine, Lydie ja Bebert), et kuskiltki saada söögipoolist. Samas kasvas kaevurites suur viha kaevanduste omanike vastu. Keegi ei mõelnudki tööle tagasi minna, sest õigused oli vaja maksma panna! Ei tahetud elada edasi nõnda nagu seda olid kõik esivanemad teinud, ääretus vaesuses . Inimesel on keeruline iseloom, nõnda võib öelda ka söekaevurite kohta. Nad koguvad kõik viha ning pettumuse enda sisemusse, ning ühel hetkel plahvatab see kõik välja.
Peale mitmeid nädalaid streiki, kui nälg oli haaranud enamuste söekaevurite majapidamised, suurenes ka viha, muututi vägivaldseteks. Tegelikult võib seda pidada loomulikuks reaktsiooniks. Nälga pole tunda kerge, pealegi ei paistnud näljale ka kuskilt lõppu tulevat. Valitsejad arvasid, et söekaevurid pole nii tugevad, ning peale „väikest“ streiki tulevad kõik tagasi tööle, sest raha on ju ometigi vaja. Kas sellised ongi „head valitsejad,“ kes loodavad hea õnne peale, kuid kes ei liiguta midagi olukorrale lahenduse leidmiseks?
„Kangelaseks olemine on üks kõige lühiajalisemaid ameteid“ (Will Rogers).
Etienne, kes oli rahvast õhutanud streikima ning oma eesmärkide eest võitlema, peeti kangelaseks. Tema sõnaosavus, see kuidas ta suutis suurt rahvahulka niivõrd mõjutada, seda peeti lausa imetlusväärseks. Ent streigi jätkudes, kui polnud näha mingeid muutusi, hakkas Etienne populaarsus kahanema . Temas nähti vaenlast . Kuna ta oli kõige lähim inimene söekaevuritele, kelle peale oma viha välja valada, siis seda ka tehti. Kuid kes siis päriselt peaks kandma süüd streigi pärast? Kas tõesti üksainus mees, kes õhutab inimesi streikima, kuid kes on samas nende seast- söekaevur? Muserdunud, seltsimeeste käitumisest kaob Etienne mõneks ajaks silmapiirilt.
Raamatus on suurim rõhk ebavõrduse üle, kuid on ka teisi sotsiaalseid probleeme. Murettekitav on laste lühike lapsepõlve aeg. Lapsed koondatakse tööle, kui nad ise on alles noorukieas. Neid võetakse tööl täisväärtuslike töötajatena, kuigi mõni neist pole nii arenenudki, et taolist rasket tööd teha nagu söekaevurid teevad. Kui surutakse lastele peale töö, siis arvavad lapsed, et nad ongi juba täiskasvanud, ning sealt algab ka väga varane seksuaalsus, mis nii noorte inimeste puhul on veidike õõvastav. Kuid ka tänapäeva infoühiskonnas ei ole see midagi uut. Ka nüüdisajal on tavaline, kui 12 aastane poiss ja 11 aastane tüdruk on leidnud üksteises „suure armastuse.“ Võib arvata, et selle on kujundanud ühiskond- varjase täiskasvanuks saamise. Igal juhul raamatus soosivad seda ka vanemad, kelle põhiline mure on, et lapsed käiksid tööl ja koju raha sisse tooksid. Mis laps oma vaba ajaga peale hakkab, see ei huvita kedagi.
Probleemina tekkis esile ka söekaevurite äärmiselt halb tervis. Vana Bonnemort oli ehe näide sellest, kuidas kaevuri amet rikub tervist. Tema kopsud olid täis söekaevandamisest saadud tahma. Kui mees köhis, tuli suust välja süsimusta läga. Võib ju arvata, et need inimesed (söekaevurid) kes selle sees töötavad, neile on see tavapärane, et nad ei ole just tervisejüngrid. Kuid pealtvaataja võib ainult õlgu kehitada, lahendust pole leida just kerge. Kahekümne esimesel sajandil vähemasti tööandjad muretsevad oma töötajate tervise eest. On olemas ravikindlustused, makstakse töötajale raha kui ta on haigeks jäänud jne. Loodetavasti aitab tänapäeval see kaasa inimkonna suuremale elatusele, kui arstiabi on kättesaadav kõigile ja suhteliselt kõikjal.
Raamatut lugedes tekkis silme ette kogu söekaevurite tegevus. Tekkis tunne nagu oleksin kogu sündmustiku koos nendega läbi elanud- streik, nälg, vägivallaakt, lõpplahendus jne. Kurvaks võib pidada tõsiasja, et niikaua kuni elu planeedil Maa eksisteerib, siis ei kao ka ebavõrdus. Maailm muutub, inimesed muutuvad, kuid miski mis rõhub inimesi ammustest aegadest peale, see jääb kestma.
Teele Ploompuu
11. klass