Seni kuni valitseb mehe ja naise vahel bioloogiline erinevus, pole alust eeldada, et nende vahel valitseks sotsiaalne võrdsus (0)

Seni kuni valitseb mehe ja naise vahel bioloogiline erinevus, pole alust eeldada, et nende vahel valitseks sotsiaalne võrdsus
On ammu teada, et sugu on üks peamisi sotsiaalse kihistumise parameetreid. Kuigi soolise ebavõrdsuse määr erinevate kultuuride ja ajastute suhtes varieerub , on populaarseks saanud naistele madalama sotsiaalse positsiooni omistamine. Sooline võrdõiguslikkus on meeste ja naiste võrdsed õigused, kohustused, võimalused ja vastutus tööelus ning teistes ühiskonna valdkondades. Sooline ebavõrdsus tugineb mingil määral inimbioloogial, kuid selle võimendajaks kujuneb siiski ühiskond. Nõnda kujunevad stereotüübid .
Ma ei nõustu sellega, sest naiste-meeste vahel on küll füüsilisi erinevusi, kuid nad võivad vaimselt ühel tasemel olla. Ajast ja arust kehtivad siiani tobedad stereotüübid, mida on raske hävitada. Naised on loodud nõrgema inimsoo esindajana, kuid siiski võivad seista meestega samal pulgal. Kahjuks on erinevused tööturul eriti esilekerkivad. Ma aga ei näe probleemi, miks naine ei võiks olla ehitaja, kui see talle huvi pakub ning ületab nii mõnegi meie n-ö kalevipoja.
Me ei saa eeldada, et naiste-meeste vahel valitseks täielik sotsiaalne üheõiguslikkus, kuid seda olukorda annab tunduvalt hüvendada. Ma ei arva , et sotsiaalse erinevuse aluseks on bioloogiline diferents, pigem on selleks saanud tabud eelarvamused . Kui inimesed suudaksid jagu saada taolistest hoiakutest, paraneks tänapäeva ühiskond tunduvalt.
Tõesti, naised jäävad meestele alla raskemates töödes, kui nende vastu astub mehemürakas. Küll aga ei tohiks õrnemat sugupoolt alahinnata mõtlemises. Selleks, et otsused oleks tasakaalukad, tuleks arvestada ka naiste arvamusega. Kahjuks tänapäeval naismõtlejaid ja -juhte aga napib. Võtame kasvõi Riigikogu, kus 101-st liikmest vaid 24 on naised (andmed: www.riigikogu.ee). Pikemas perspektiivis on see arv siiski tõusnud ja saab vaid loota , et aastate pärast asi paraneb veelgi.
Samas ma ei mõista ebavõrdsust tööturul. Kui on tehtud tööd sama palju, siis miks peaks naised saama vähem boonust ning 30% vähem palka võrreldes meestega. Sellel ei ole mingit pistmist bioloogilise erinevusega. Pärast mardipäeva ei saa komme jagades ju ka paks laps vähem komme, sest ta on tüsedam, vaid jagatakse 50-50.
Tänapäeval eeldatakse, et emapuhkuse võtab välja ilmtingimata ema ning tundub kurioosne , kui seda teeb isa. Ilmselt tuleneb see minevikust, kus naiste ülesanne oligi lapsi kasvatada ja kodu korras hoida, ning mehed tõid lauale leiva. Nüüdseks on aga rollid veidi muutunud. Arvan, et poleks üldse tabu isal see puhkus välja võtta, sest miks peaks olema selline ainulaadne võimalus vaid emadel? Ka isad soovivad lapsega aega veeta ning teda lähemalt tundma õppida. Paljud riigid võiksid selles osas eeskujuks võtta Norra, kus osaline isapuhkus on kohustuslik.
Leian, et soolist võrdsust on väga raske viia samale tasemele , kuid kindlasti annab seda parandada. Bioloogiline erinevus ei tohiks saada naistele takistuseks oma unistuste täideviimisel. Mehi ja naisi ei tohiks lahterdada, vaid tuleks võtta kui võrdsete võimalustega isiksusi.