KASUTATUD KIRJANDUST LISA 1. APTEEGIKAAN Riik: Loomad Animalia Hõimkond: Rõngussid Annelida Klass: Vöösed Clitellata Alamklass: Kaanid Hirudinea Selts: Neelkaanlased Arhynchobdellidae Sugukond: Lõugkaanlased Hirudinidae Perekond: Päriskaan Hirudo Liik: Apteegikaan Eestis elavast 18 kaaniliigist on kõige kuulsam kahtlemata apteegikaan (Hirudo medicinalis). Kaanid on rõngussid, nagu vihmaussidki. Erinevalt mullas elavatest hõimkonnakaaslastest tekitavad need madalates seisuveekogudes inimest ründavad vereimejad paljudes vastumeelsust. Tegelikult on need loomad väga kenad ning väärivad omapärase eluviisi ja kasulikkuse tõttu kaitset. 1.1. Välimus Eestis elavate apteegikaanide selgmine külg on rohekaspruun, umbra tooni. Seljal kulgeb piki keha mõlemal pool kolm ookerpunast pikitriipu, kusjuures keskmistel triipudel on mustjate südamikega silmlaigud. Kõige äärmise punase pikitriibu kõhtmisel küljel kulgeb kuldookerjas triip
Paljud suudavad kasvada Taluvad madalat CO2, hilissuvised dominandid madala N/P suhte juures kõrget O2 ja kõrget pH Rohevetikad *Väikesed flagellaadid Chlamydomonas Levinud oligotroofsetes Mõned Chlamydomonas Levinud erinevates järvedes liigid tüüpilised happelises seisuveekogudes keskkonnas *Koloonialised Eudorina, Volvox Mesotroofsetest eutroofsete Tihti leitud ajutistes Ei ole populatsioonis flagellaadid veekogudeni veekogudes: tiikides ja dominant vihmaveelompides
VOOLUVEEKOGUDE ELUSTIKU ERIPÄRA Sirje Vilbaste Zooloogia ja Botaanika Instituudi jõgedebioloogia rühma teadur [email protected] Kava · Mõisted · Hüdrobioloogilise rezhiimi ja elutingimuste erinevused vooluveekogudes ja seisuveekogudes · Planktoni eripära · Bentose eripära · Makrofütobentose e. suurtaimestiku eripära · Kalastiku eripära Hüdrobioloogilise rezhiimi ja elutingimuste erinevused vooluveekogudes ja seisuveekogudes Vooluveekogud Seisuveekogud Vee liikumine Üldine, ühesuunaline, pidev Osaline, mitmesuunaline, aeglane Veetaseme muutumine Kiire, sagedane, ulatuslik Aeglane, harvaesinev, väikese
Vastsed-kuni 12 cm valged tõugud. Elavad kõdunenud puidus, saepurus ja kompostihunnikus. Vastse areng kestab 4 aastat. Lepatriinud Eestis on üle 50 lepatriinuliigi. Levinuim on seitsetäpp-lepatriinu. Toitub enamasti lülijalgsetest. Kasvatatakse aedades, aitab hävitada kahjureid. Ereda värvuse ja mustriga keha. Käpad on 4-lülilised. 200-400 muna. 5-8 päeva jooksul vastsed. 2-4 nädala pärast hakkab nukkumine. Laiujur Leidub eesti seisuveekogudes. Tiheda taimestikuga veekogus, päiksekiirgus. Röövtoiduline, veeputukad (sõudurlased), samuti mitmed vähilised. Tagakeha on laienenud. Käivad veepinnal hingamas. Tegutsevad enamasti öösel. Paaritutakse sügisel, munevad kevadel. Vastsed kooruvad mõne nädala pärast. Kasutatud kirjandus http://et.wikipedia.org/wiki/Mardikalised http://et.wikipedia.org/wiki/Kuldp%C3%B5rnikas http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_k%C3%A4%C3%A4tsus http://et.wikipedia
· Kes on käsnad? Vees elavad loomad, kes ennast ei liiguta. · Kus käsnad elavad? Soojades meredes (soolases ja magevees). · Millised käsnad elavad Eestis? Eesti seisuveekogudes elab järvekäsn, vooluvetes jõekäsn · Järvekäsna ehitus. · Kuidas ja millest käsnad toituvad? Filtreerivad vett (loomne ja taimne hõljum) · Milline on käsnade tähtsus veekogus? Käsnad puhastavad vett orgaanilisest hõljumist (filtreerides) · Kuidas käsnad paljunevad? Pungumise (mitte sugulisel) ja sugulisel teel · Kes on ainuõõssed? Kotikujulised loomad, kes elavad vees
amööbotsüüdid, sugurakud ja arheotsüüdid. Käsnade välimisel kihil on kattefunktsioon. Üksikute rakkude koordineeritud tegevus praktiliselt puudub, sest puudub närvisüsteem. Süvamere käsnadele on iseloomulik ränidioksiidist skelett, mis on väga rabe. Tuntud süvamere liik on veenusekorv. Elupaik Käsnad elavad peamiselt soojades meredes. Magevetes on liike vähe. Eesti veekogudes elavad järvekäsn (seisuveekogudes) ja jõekäsn (vooluvetes). Käsnad elavad taimedel, kividel, limuste kodadel jm. Toitumine Käsna keha pinnal on arvukad poorid. Nende kaudu pääseb vesi looma sisemuses olevatesse kanalitesse ning liigub heiteava kaudu välja. Kanalites asuvad väikesed kambrikesed, kus asuvad kaelusviburrakud. Nad söövad vees hõljuvaid toiduosakesi (bakterid, mikroskoopilised taimed ja loomad ning muu orgaaniline hõljum). Veel on oluline roll ka toidu hankimises. Kaelusviburrakkude abil
jpg Ondatrat - Elupaigaks taimestikurikkad jõe-, järve-, tiigi- ja kraavikaldad, kus vesi põhjani ei külmu. Ondatra on poolveelise eluviisiga, ujub hästi nii veepinnal kui vee all. Tegutseb videvikus ja pimedal ajal, ka varahommikul. Pesa on tal kaldaurus või kuhilpesana kaldal. Peale nende on veel toitelavad, mis kujunevad söömiskohtadesse. Seal peenestatakse toitu ja sinna kogunevad taimejäänused. (Eesti Selgroogsed) Ondatra eelistab elada taimerikastes vaiksevoolulistes või seisuveekogudes, mille kaldaid palistavad tarnad, osjad, pillirood jt kaldaveetaimed. Ta on hea ujuja ja sukelduja, võib vee all viibida kuni 10 minutit. Ta on aktiivne öösel ja hämarikus. Ondatra eluiga on tavaliselt 23 aastat, harvem ka kuni 5 aastat. Ondatra peamised vaenlased on rebased, saarmad, suured röövlinnud jt. Inimesed kütivad neid karusnaha pärast. Ondatra kaevab oma keerulisi käike kaldastangusse ja rajab kaldaroostikesse kanaleid, kasutades neid toidu vedamiseks söögikohta
on seda kasutada Arktika piirkondades. Ondatra (piisamrott) on poolveelise eluviisiga näriline hamsterlaste sugukonnast. Ondatra looduslik levila on Põhja-Ameerika. Hiljem on teda viidud paljudesse maailma paikadesse, eriti hästi on ta kohanenud Euraasias. Eestisse on ondatrat introdutseeritud 1947. ja 1952. aastal, olles nüüd naturaliseerunud liik. Ondatra eelistab elada taimerikastes vaiksevoolulistes või seisuveekogudes, mille kaldaid palistavad tarnad, osjad, pillirood jt kaldaveetaimed. Ta on hea ujuja ja sukelduja. Ondatra eluiga on tavaliselt kaks aastat, harvem ka kuni 5 aastat. Ondatra peamised vaenlased on rebased, saarmad, suured röövlinnud jt. Inimesed kütivad neid karusnaha pärast. Ondatra kaevab oma keerulisi käike kaldastangusse ja rajab kaldaroostikesse kanaleid, Kasutades neid toidu vedamiseks söögikohta. Maa-aluste käikude läbimõõt on 15-20 cm ja
14.Selgita lainete kuhjavat toimet laugrannikul. 15.Selgita inimese mõju rannajoonele. 16.Kuidas ja kuhu tekivad maasääred? 1Mõisted: HÜDROSFÄÄR- on maad ümbritsev vee kiht, mille moodustavad ookeanide, järvede, jõgede, mulla-, põhja-, jää- ja liustike ning atmosfääri vesi. RAND- on maismaa osa, mille piires rannajoon oma asendit muudab. RANNIK- on rannaga piirnev maismaa ja madalaveelise mere osa. RANNAJOON- on maismaa ja vee piir seisuveekogudes. RANNANÕLV- on maapinna osa, mis piirneb merede ja suurjärvede rannajoonega maismaal ja madalaveelises osas. RANNAVALLID- on rannajoonega paralleelsed ja sellest kõrgemal paiknevad mõne meetri kõrgused ja kuni paarisaja meetri pikkused kruusast või liivast koosnevad vallid või seljakud. Kujunevad tormilainetuse kuhjaval tegevusel. FJORDRANNIK-on rannikutüüp, mille puhul kõrge kaljune rand on liigestatud fjordidega- pikkade kitsaste järskude kõrgete kallastega ja kaugele maismaasse
jahtides lassot, mille otsas on kleepuv kuulike. *Sülitav ämblik VIDEO 17:17‐20:33 *Hüpikämblik – lemmikud VIDEO 26:26‐29:45 *Vesiämblik on ainus veelise eluviisiga ämblik. Ehitab vee alla kellukja võrgu ja täidab selle õhuga, mille varu regulaarselt täiendab. Jahib öösiti. Päeval veedab pesas, aga saab sealt ka välja söösta, et mööduvaid putukad haarata. Aeglase vooluga ja seisuveekogudes. Üks Lõuna‐Ameerikas elav ämblikuliik koob jõgede ja ojade veepinna kohale omalaadseid mõrdu. Peagi hakkab vihma sadama ning veepind tõuseb. Ei tea pühjust, aga võimalik, et ta tajus õhurõhu muutumist, seega madalrõhkkonna lähenemist. Igatahes jääb ämbliku kootud mõrd vee alla pisikesi veeloomi püüdma. Mõne aja möödudes tirib ämblik mõrra koos saagiga, mille hulka kuulub ka pisikesi
Kehal on väga palju limanäärmeid. Lima kasutatakse enesekaitseks, liikumiseks ja ka saagi püüdmiseks. Lima tekitamiseks kulub neil ligi 50% toidust saadavast energiast. Esinevad silmad. Sooltorul on ka toidu jaotusfunktsioon, mistõttu on sellel kehas arvukalt jätkeid. Sigivad suguliselt ja vegetatiivselt. Neil on suur regeneratsioonivõime. Eestis tuntud valkjas, hapupiimatükikest meenutav piimjas lamelane, kes elab väikestes aeglase vooluga ojades, jõgedes aga ka seisuveekogudes. Klass: Imiussid. Paljud neist siseparasiidid. Esindajaks on maksakakssuulane ehk "maksakaan", kes elab imetajate, eriti mäletsejaliste maksas. Sellel, pajulehte meenutaval ussil on sapijuhades kinnitumiseks keha eesosas kaks iminappa, eesmise põhjas asub suuava. Sool on umbne, harunenud toidu jaotaja kehas. Hermafrodiidid, kelle areng on väga keeruline ning kulgeb peremehe vahetusega. Vaheperemees on organism, kelles toimub parasiidi mittesugulise arengu tsükkel.
PRUUNID KONNAD elutsevad niitudel ja metsades. Rohukonn on suurem kui rabakonn. Pärast kudemist tegutsevad maismaal. Rohukonn talvitub veekogudes, rabakonn maismaal. Rabakonn eelistab suuri, metsaga piirnevaid märgalasid. Rabakonn leidub nii loodus- kui kultuurmaastikes (nt metsad, sood, niisked niidud, aiad..) enamasti koos rohukonnaga, kuid eelistab viimasest niiskemaid alasid. Sigib kaladeta rohtunud alalistes v ajutistes seisuveekogudes (looduslikud lombid, kopra üleujutusalad, tiigid, kraavid, järvikud). Suurema osa elust veedab maismaal, siirdub vette vaid kudemiseks. Talvitub lehti täis aukudes, urgudes.. Rohukonn niisked niidud, põõsastikud, lehtmetsad ning kultuurmaastikud. Kudemispaikade vähesus põhjustab rohukonna arvukuse langust. Veedab kogu suve maismaal, veekogudest kaugel. Päeval varjuvad põõsastesse, kivide alla või kändudesse. Oktoobrist aprillini elavad mutta kaevunult veekogude põhjas.
Üldist Veekogusid jaotatakse nende keemilise koostise alusel soolasteks ja magedateks. Ookeanid, mered ja soolajärved on soolaseveelised. Mageveekogud on jõed, mageveejärved ja enamik allikaid. Lisaks neile eristatakse ka riimveekogusid. Enamasti on need alla 18 promillise soolasisaldusega mered või lahed, kus merevesi seguneb jõgedest tuleva mageveega. Vee liikumise alusel eristatakse seisu- ja vooluveekogusid. Vooluveekogudele on iseloomulik vee pidev ühesuunaline liikumine, seisuveekogudes liigub vesi vastavalt tuule suunale või Kuu mõjule (tõus ja mõõn). Tekke järgi eristatakse looduslikke ja tehisveekogusid. Eestis leidub nii looduslikke (meri, järved, jõed, allikad) kui ka tehisveekogusid (veehoidlad, kanalid, kraavid, tiigid, karjäärid). Soolase veega on Läänemeri, mis tegelikult on riimveeline veekogu. Eestis on ligikaudu 1200 järve, millest umbes 1000 on looduslikud. Vooluveekogusid on Eesti territooriumil üle 7000, neist kümme on vähemalt 100 kilomeetri
Mis on veekogu? Veekogusid jaotatakse nende keemilise koostise alusel soolasteks ja magedateks. Ookeanid, mered ja soolajärved on soolaseveelised. Mageveekogud on jõed, mageveejärved ja enamik allikaid. Lisaks neile eristatakse ka riimveekogusid. Enamasti on need alla 18 promillise soolasisaldusega mered või lahed, kus merevesi seguneb jõgedest tuleva mageveega. Vee liikumise alusel eristatakse seisu- ja vooluveekogusid. Vooluveekogudele on iseloomulik vee pidev ühesuunaline liikumine, seisuveekogudes liigub vesi vastavalt tuule suunale või Kuu mõjule (tõus ja mõõn). Tekke järgi eristatakse looduslikke ja tehisveekogusid. Eestis leidub nii looduslikke (meri, järved, jõed, allikad) kui ka tehisveekogusid (veehoidlad, kanalid, kraavid, tiigid, karjäärid). Soolase veega on Läänemeri, mis tegelikult on riimveeline veekogu. Eestis on ligikaudu 1200 järve, millest umbes 1000 on looduslikud. Vooluveekogusid on Eesti territooriumil üle 7000, neist kümme on vähemalt 100 kilomeetri
moodustada veekihte Rand maismaa osa, mille piires rannajoon oma asendit muudab (maaala, kus rannajoon kõigub) Rannabarrid meres või suurjärves setete ristirände tagajärjel moodustunud rannajoonega paralleelsed valli või seljakulaadsed pinnavormid madalas vees. Veetaseme muutudes võivad ka veepinnast kõrgemale ulatuda. Kujunemise eelduseks on suure hulga peeneteraliste setete esinemine rannanõlval Rannajoon maismaa ja mere kokkupuutepiir (seisuveekogudes) Rannamoodustised lainete kulutaval ja kuhjaval tegevusel moodustunud pinnavormid Rannanõlv maapinna osa, mis piirneb merede ja suurjärvede rannajoonega maismaal ja madalaveelises osas Rannavallid rannajoonega paralleelsed ja sellest kõrgemal paiknevad mõne meetri kõrgused ja kuni paarisaja meetri pikkused kruusast või liivast koosnevad vallid või seljakud. Kujunevad tormilainetuse kuhjaval tegevusel
Fosforiringe Fosforiringes puudub gaasiline faas. Normaalrõhul ja -temperatuuril on P tavaliselt vedelas olekus. Leidub fosforsoolade kujul (PO43-, HPO42-) vees, pinnases, mudades. Tavaliselt on mullas teda vähe ja ta on taimekasvule limiteerivaks faktoriks. Seetõttu kompenseeritakse seda fosforväetistega. Taime või looma lagunemisel satub fosfor pinnasesse tagasi. P vabaneb ka kivimite keemilisel murenemisel. Vee liikumisega kantakse ookeanidesse, kus settib. Seisuveekogudes sõltub fosfori hulk vee segunemisest, ookeanis tõusuhoovustest. Fosforiringe on väga aeglane. Väävliringe Väävliringe hõlmab nii atmosfäärilist kui sedimentaarset e. pinnases ja kivimites oleku faasi. Viimane kestab kaks ja rohkem kordi kauem. Looduses esineb väävlit ehedal kujul (S), sulfiididena, vääveloksiididena ning sulfaatidena (SO4). Väävel on elavates organismides väga nõutud element. Võtab osa valkude moodustamisest, on asendamatu aminohapete koostises
lihtsustamatult nimetakse vereks. Mõnedel on vereringe suletud. Käsnad Elupaik Käsnad elavad peamiselt soojades meredes. Magevetes on liike vähe. Eesti veekogudes elavad järvekäsn (seisuveekogudes) ja jõekäsn (vooluvetes). Käsnad elavad taimedel, kividel, limuste kodadel jm. Toitumine Nad söövad vees hõljuvaid toiduosakesi (bakterid, mikroskoopilised taimed ja loomad ning muu orgaaniline hõljum). Veel on oluline roll ka toidu hankimises. Kaelusviburrakkude abil sõelutakse veest välja tillukesi toiduosakesi, mis kanduvad veega käsna kehasse.
Kingloom. Enamus filtreerijad, esineb ka küttijaid, peamiselt taimetoidulised, üksikud röövtoidulised · b)juurjalgsed- Kambrilised- enamus bentilised mereorganismid, päikeseloomad- peamiselt magevees; kiirloomad- eranditult meres troopikas ja subtroopikas; · · Metazooplakton: · a)keriloomad e. rotatoorid- peamiset magevees · b)vesikirbulised e. kladotseerid- enamasti magevees, seisuveekogudes, enamus filtreerijad, soojalembesed. · c)aerjalgsed e. kopepoodid (planktoni püsiv koostisosa- eriti liigirikas meres, kuid esineb ka magevees · d)kammloomad- röövloom, toitub peam. väikestest aerjalgsetest. Läänemeres 1 liik- meritikker- oluline toidubaas tursale, lõhele. 1 · e)hüdraloomad- valdavalt mere, röövloomad. 2 tüüpi- polüübid ja meduusid
Nende keha katavad arvukad lühikesed liikumist tagavad ripsmed, millest ka klassi nimetus. Eesti vetes elavad ripsussid on valkjad või mustad. Kehal on väga palju limanäärmeid. Lima kasutatakse enesekaitseks, liikumiseks ja ka saagi püüdmiseks. Sooltorul on ka toidu jaotusfunktsioon, mistõttu on sellel kehas arvukalt jätkeid. Eestis tuntud valkjas, hapupiimatükikest meenutav piimjas valgelamelane Dendrocoelum lacteum, kes elab väikestes aeglase vooluga ojades, jõgedes aga ka seisuveekogudes. Liikide arv: 55 (võiks olla 200) Kirjandus: - Klass: Imiusid (Trematoda) Imiussid jaotatakse kaasaegsetes süsteemides kahte rühma: veeselgroogsete välisparasiidid (Ainupõlvsed - Monogenea), elavad peamiselt kalade lõpustel, selgroogsete endoparasiidid (Kahepõlvsed Digenea), elavad enamasti maismaa selgroogsete sapijuhades, vähemal määral muudes õõnsustes. Alamklass: Ainupõlvsed Monogenea Peamiselt kalade välis- ehk ektoparasiidid. Elavad ka teiste veeloomade kehapinnale
Üks eeltingimusi sudu tekkimiseks. Isepuhastus loodusprotsess, mille tulemusena loodus vabaneb saastest. Õhk puhastub sadestumise, tuuleärakande ja sademetega väljauhtumise toimel. Veekogudes muutuvad reoained järk-järgult kahjutuks või kaovad organismide elutegevuse ning füüsikaliste ja keemiliste protsesside mõjul. Osa reoaineid kaob veekogust edasikandumise ja põhjasetteisse ladestumise tagajärjel. I. on voolava veega harilikult kiirem kui seisuveekogudes. Jahikalender seadusega määratud ajad, mil võib mingeid jahiulukeid jahtida. Jaotumus liigi isendite paiknemine koosluses. Jaotumus võib olla korrapärane, juhuslik või rühmitine. Juurdekasv s.o. taimeökoloogias taimede massi, kõrguse, varre läbimõõdu, summaarse lehepinna vm. suurenemine produktsiooniprotsessi tulemusena mingi kindla ajavahemiku vältel. Juurdekasvu iseloomustatakse näit. esmase puhastoodangu kaudu
· "sulfaatne hingamine" -e` lõppaktseptor SO4 2- anaeroobne heterotroofne protsess Desulfovibrio desulfuricans veekogudes anaeroobses hüpolimnionis ja settes kui p. nitraadid ja Fe3+ otsas mõnedel bakteritel e` lõppaktseptor molekulaarne S H2S 22. Fütoplanktoni võrdlus voolu- ja seisuveekogudes. Veeõitseng, ilmingud, põhjused ja dünaamika. a. i. ii. iii. Veeõitseng · Definitsioon: Veemassiivis elavate planktonvetikate b. (tavaliselt 1 või mõne liigi) vohamine, mille tagajärjel vesi c. omandab ebaloomuliku (roheka, pruuni või punaka) d. värvuse. · Läänemeres kevadel ränivetikate õitseng, suvel
annaabi.ee 
