Eesti aladelt kuulus Hansasse Tallinn, Pärnu, Tartu ja Viljandi, neist kuulsaim oli Tallinn. Hansa liit hakkas nõrgenema 16. sajandil, peamisteks põhjusteks olid uute riigi ja sotsiaalsete kordade teke, katk ja sellest põhjustatud rahvaarvu langus ning näljahäda ja samuti uute oluliste kaubateede avastamine. Romaani ja gooti stiilid olid mõlemad valdavad keskaegsed kunstistiilid, romaani see-eest gootikast varasem. Samuti oli mõlemal puhul olulisimaks arhitektuur, eriti just sakraalsete ehitiste ehitamine. Romaani stiil, olles gootikast varasem, oli oma olemuslikult usklikum ja lihtsakoelisem. Arhitektuur polnud veel nii arenenud, ehitusel töötasid mungad ja talupojad, ning kirikud olid seetõttu rohmakama väljanägemisega, aknaid oli vähe ja ehitised olid ,,tükeldatud" samas täitsid need sel ajal ka kaitseehitise rolli. See-eest läksid keerukamaks põhiplaanid ja basiilika kõrval võeti kasutusele ka kodakirik.
signifikatiivne -- ütlust mõistetakse kui sõnumit tema enese sisu kohta metafooriline -- ütlust mõistetakse, arvates, et tegu on ülekantud tähendusega orientatsioon alltekstile -- ei saada aru, mis mõttes tuleks ütlust mõista F. Schleiermacher (1768-1834) -- pastor, filosoof, teoloog. Eristab ka hte arusaamise liiki -- tekstist ( grammatiline ) ja teksti autorist (psühholoogiline) , kusjuures viimane on olulisem. Schle i ermacher tegeles vanade sakraalsete tekstidega, sellest lähtub tema väide, et arusaamine on lõputu protsess. Ajalugu on ennekõike arusaamise protsess. Alati on lugeja ja autori vahel erinevus, mida ei saa ületada. Paul Ricoeur (1913-2005) Mõjutatud fenomenoloogiast ja psühhoanalüüsist, temjaoks ei ole arusaami ne täiel määral teadlik protsess. Igasugune mõista püüdev analüüs on alati refleksiivne (enesekohane). Märke interpreteerides interpreteerib subjekt ka iseennast. Äratundmine leiab aset:
"Religioon on eraldiseisvatele ja keelatud pühadele asjadele suunatud uskumuste ja tavade ühendatud süsteem, mis koondab ühteainsasse moraalikogukonda...kõiki neid, kes neist ustavalt kinni peavad." Kõigis ühiskondades esineb kaks väga erinevat käitumiste ja objektide kogumit. Üks on sakraalne (sisaldab pühasid, jumalikke ja müstilisi või üleloomulikke jõude). Teine valdkond on profaanne (maine, arusaadav, mõistetav). Igas ühiskonnas on inimesed, kes on pandud vastutama sakraalsete asjade ja kohtade eest. Religioossed rollid olid esimeste hulgas, mis inimaajaloos tekkisid. 12. M. Weber usust, preestrid ja prohvetid Weberit huvitasid peamiselt seosed ideede ja tegude vahel. Teoses ,,Maailmareligioonide majanduseetika" vaatles ta islami, budismi, hinduismi, konfutsiaanluse, kristluse ja judaismi keskseid ideid, et näha, kuidas igaüks neist annab psühholoogilise ja prkatilise konteksti majandustegevusele. Raamatus ,,Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim" näitab
neist tärkavad seened. Türgi rahvastel esineb uskumus, et seened tekivad vana kasuka maharaputamisest. Kashmiiris tuntakse teatud söödavat seent nimega hedur, henda, mida arvatakse tärkavat pärast müristamist. Teatavaid seeni ei minda Kashmiris enne müristamist korjamagi. Tiibetis tuntakse seent ner sha (kollane liha), mis kasvavat pärast müristamist. Seente seos taevasfääridega näib võrdleva mütoloogia andmetel olevat konkurentsitu ning seostuvat sakraalsete nähtustega. Mitmed teadlasedki, kes on uurinud seente kultuurilisi dimensioone, on lasknud end nimetatud tendentsist kaasa kiskuda ja oma teoste pealkirjades kasutanud väljendeid nagu "püha seen" või "jumalate liha". Seente seos taevasfääridega ilmneb võrdlevas mütoloogias ka ilma kõueta. Näiteks on seeni jumalatega seostatud Vana-Hiinas. Kärbseseente taevast päritolu usuvad obiugrilased. Ka paleoasiaadid seostavad kärbseseeni ülijumalaga.
.. ei ole olemas religioone mis oleksid väärad , kõik nad on omal moel õiged ja kõik nad vastavad kuigi erinevalt inimese eksistentsi ette antud tingimustele. Kõigis ühiskondades esineb kaks väga erinevat käitumiste ja objektide kogumit. Üht neist peetakse sakraalseks ja see sisaldab pühasid, jumalikke ning müstilisi või üleloomulike jõude. Teine valdkond on profaanne, mis on maine, arusaadav ja mõistetav. Igas ühiskonnas on inimesed, kes on pandud vastutama sakraalsete asjade ja kohtade eest. Religioossed rollid olid esimeste hulgas, mis inimajaloos tekkisid (samaanid,preestrid,rabid jne). 12. M. Weber usust, preestrid ja prohvetid (195, 200). Weber usust protestantlik eetika ja kapitalismivaim. Weber näitab oma raamatus kuidas predestinatsiooniõpetus tekitas inimsestes mure lunastatud saamise pärast ja sobisid ideaalselt tugeva töö ja korraliku elu nõudega mis olid olulised investeerimiseks vajaliku kapitali kogumisel
lühikese aja jooksul lisandus palju lepingutüüpe ja muid tsiviilõiguse instituute – olulisemad instituudid olid siinkohal testament ja seltsing, lisaks eristati vormilisi ja vormivabasid lepinguid. Kriminaalõigus oli mõneti varjusurmas - valitses ettekujutus kannatanud poole isiklikust kättemaksust. Ainult riigireetmist ja raskeid usuvastaseid kuritegusid käsitleti ühiskonnavastastena. Kui algselt oli karistusõigus eraõiguslikku laadi ning riik tegeles üksnes reetmise ja sakraalsete kuritegudega, siis linnade arenedes tekkisid politseikohtud, kes mõistsid süütamiste, rüüstamiste ja varaste suhtes õigust (reeglina oli karistuseks surmanuhtlus). Alles 2. saj eKr tekkis reetmise ja teiste riigivastaste kuritegude arutamiseks vandemeestest koosnev kohus. Karistused olid peegeldavad ning viidi täide kannatanu kogukonna poolt. Keisririigi ajal tekkis võimalus kohtuotsuse peale edasi kaevata.
koosseise ja muutsid karistussüsteemi läbinähtamatuks ning segaseks. Selline õiguslik olukord püsis kuni 24. oktoobrini 1917.*36 2. Usuvastased süüteod vanas ja uues nuhtlusseadustikus NS sisaldas usuvastaseid süütegusid reguleerivaid koosseise, mis tegelikult koosnesid varavastastest süüte- gudest. Need olid suunatud sakraalsete, pühitsetud või mittepühitsetud esemete vastu.*37 Kirikuvara vastu suunatud süütegude koosseisud oli sätestatud NS 2. peatüki 4. jao artiklites 219–233. UNS koostamisel jäeti usuvastaste süütegude peatükist välja pühaduse teotamise (kirikust, kambrist ja teistest ruumidest kirikuvara vargus), valevande andmise, kiriklike korralduste mittetäitmise ja usu lõhes- tamise koosseisud. Mõned nimetatud koosseisudest olid sätestatud teistes UNS peatükkides ja mitu neist
kõnelejast.Komparatsioon / divinatsioon Hermeneutiline ring: ,,Iga teos on osa ühisest elust." lumi ammu ära sulasmetsa veeres palju sinilolli kimbukese sinilolli kinkisin ma sulle tänutäheks selle eest suud sa andsid mulle(Andres Ehin: Kimbuke sinilolli, 4) Seega tegeleb Schleiermacher arusaamisega. Eristab kaks arusaamise liiki -- tekstist (filoloogiline arusaamine) ja teksti autorist arusaamine, kusjuures viimane on olulisem. Schleiermacher tegeles vanade sakraalsete tekstidega, sellest lähtub tema väide, et arusaamine on lõputu protsess. Ajalugu on ennekõike arusaamise protsess. Alati on lugeja ja autori vahel erinevus, mida ei saa ületada. 1819 a. formuleeris tõlgendamise reeglid: psühholoogiline, tõlgendamine alaku teemast s.o. üldisest, ülevaatest hermeneutilise ringi rakendamise vajalikkus stiili täielik mõistmine. Stiil ei kuulu ainult keele valdkonda, vaid on autori mõtlemisviisi peegeldav
oma mehele truu olla. Mees pressib naiselt armukese nime välja. Härra Cleves armastas printsessi väga sügavalt, südamevalu. Nemours jälitas printsessi aeda või kuskile ja härra Cleves tahtis ta vahele võtta. Härra Cleves jäi haigeks ja suri hingevalust. Südametunnistus piinas naist. Naine läks pikale reisile, et elu üle järele mõelda. Tõmbus ühte kloostrisse. Duc oli armust hullumas, kuid ajapikku see möödus. Naine oli pool aastat kloostris, pool maal, tegeles sakraalsete asjadega ja suri noorelt. Romaan oli pöördepunktiks tolleaegsete romaanide seas, kuna varem rääkisid romaanid vaid armuseiklustest, kui kangelased tegid kõik, et südamedaami võita ning lood lõppesid õnnelikult. See raamat aga pööras kõik peapeale, kuna sisu oli väga realistlik, keelekasutus väga sisekaemuslik, mis uuris tegelaste sisemõtteid. Lugu kirest ja enese rahulolust 16. sajandi prantsuse õukonnas. Keskne teema tiirleb õukonna noore naise ümber,
- signifikatiivne - ütlust mõistetakse kui sõnumit tema enese sisu kohta - metafooriline - ütlust mõistetakse, arvates, et tegu on ülekantud tähendusega - orientatsioon alltekstile - ei saada aru, mis mõttes tuleks ütlust mõista Hermeneutikuid: F. Schleiermacher - pastor, filosoof, teoloog. Tegeleb arusaamisega. Eristab kaks arusaamise liiki - tekstist (filoloogiline arusaamine) ja teksti autorist arusaamine, kusjuures viimane on olulisem. Schlegermacher tegeles vanade sakraalsete tekstidega, sellest lähtub tema väide, et arusaamine on lõputu protsess. Ajalugu on ennekõike arusaamise protsess. Alati on lugeja ja autori vahel erinevus, mida ei saa ületada. H. G. Gadamer - peateos on "Tõde ja meetod". Väidab, et tõde on rohkem meetodi kui objekti omadus - hermeneutika tähtsaim osa on metodoloogia. (Vastandub sellega klasiikalisele filosoofiale, mis väidab, et tõde on objekti omadus.) P
- signifikatiivne - ütlust mõistetakse kui sõnumit tema enese sisu kohta - metafooriline - ütlust mõistetakse, arvates, et tegu on ülekantud tähendusega - orientatsioon alltekstile - ei saada aru, mis mõttes tuleks ütlust mõista Hermeneutikuid: F. Schleiermacher - pastor, filosoof, teoloog. Tegeleb arusaamisega. Eristab kaks arusaamise liiki - tekstist (filoloogiline arusaamine) ja teksti autorist arusaamine, kusjuures viimane on olulisem. Schlegermacher tegeles vanade sakraalsete tekstidega, sellest lähtub tema väide, et arusaamine on lõputu protsess. Ajalugu on ennekõike arusaamise protsess. Alati on lugeja ja autori vahel erinevus, mida ei saa ületada. H. G. Gadamer - peateos on "Tõde ja meetod". Väidab, et tõde on rohkem meetodi kui objekti omadus - hermeneutika tähtsaim osa on metodoloogia. (Vastandub sellega klasiikalisele filosoofiale, mis väidab, et tõde on objekti omadus.) P
9. sajandini. Kirikud olid ehitatud basiilika ja tsentraalehitistena. Ehitati kivihooneid: losse ja kloostreid koos hulga abihoonetega. Kloostrites tehti kõiki vajalikke töid ja kirjutati miniatuurmaalidega kaunistatud raamatuid. Inimesed ja loodus olid antiigi eeskujul loomulikumad ja liikuvamad. Juveelidega kaunistatud raamatuid köideti meisterlike kullaseppade poolt. Romaani kunst Praeguste Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa aladel algas 11. sajandil hoogne sakraalsete kivihoonete ehitamine. Kirikud olid enamasti basiilika tüüpi ja tugevate, paksude müüridega. Põhiline tunnusjoon romaani ehituskunstis on ümarkaar nii akende kui uste ülaosas. Hoonetel olid pikihooned ja ristihoone, mille ristumiskohta nimetatakse nelitiseks ja selle kohal asus sageli torn, hiljem ka kuppel (eriti Itaalias Bütsansi eeskujul). Kellatorn ehk kampaniil ja ristimiskirik paiknesid sageli eraldi ehitisena kiriku kõrval
Inimest nähti vaatlejana, kes jälgib passiivselt tema ees lahtirulluvat maailma, kus teadmised on ainult piltkoopia sellest, millisena see mõistusele tundub. Normid seadustab ühiskond müüdi või religiooni kaudu ehk maailmairjeldamise viis mis põhineb suurel määral metafooril, mõtet otsiti ekspressiivses sümbolismis. 22 Def - mütoloogia on selline reaalsuse tõlgendus, mil igapäevane tavakogemus on tihedalt seotud mitmesuguste sakraalsete jõududega: ntks kosmilise ja sotsiaalse korra ühtsus, kõige arhailisem legitimatsiooni vorm. Müüdis nähakse maailma sugukondlike traditsioonide kaudu. Mõte ehk logos käib looduse kaudu. Logos - mõistus, seadus, väide Müüdid püüavad omal moel välja selgitada tõde, otsides, mis aset leidis - seega ka teaduse ja moraalse koodeksi funktsioon, on lahutamatud kultusest, kommetest, rituaalidest ja usust (sellega omandavad arenenud ühiskonnas juba religioosse vormi)
kujusid , valitseja pitsateid , leppelaudasid jne. Pronksanu- mad kadusid p¨arast raua kasutuselev~ottu Qin ja Han ajastutel. Yin ja L¨a¨ane-Zhou muistsed pronksn~oud on ainulaadsed kuna, peale t~orjemaagilisi groteskseid loomi ja jumalaid kujutavate kaunistuste ja mustrite, kannavad anumad enesel ka kirjam¨arke. Kirjam¨arkide kandmist n~oudele pole teistes muistsetes kultuurides t¨aheldatud [ 84, lk.254]. N~oud olid seotud sakraalsete toimingutega: ohverdamised ja 19 Eriti rohked on pronkskirja leitud just muusika kelladelt (zh¯ ong) ja kahe sanga, 34 jalaga (dýng) n~ oudelt. 17 andamid jumalustele, matmisrituaalid, lepperituaalid jne. Pronkskirja tekstide sisu jaguneb anuma valmistamise selgituseks ja n~ou valmistaja v~oi omaniku perenimeks.
signifikatiivne -- ütlust mõistetakse kui sõnumit tema enese sisu kohta metafooriline -- ütlust mõistetakse, arvates, et tegu on ülekantud tähendusega orientatsioon alltekstile -- ei saada aru, mis mõttes tuleks ütlust mõista Hermeneutikuid F. Schleiermacher (1768-1834) -- pastor, filosoof, teoloog. Eristab kahte arusaamise liiki -- tekstist (grammatiline) ja teksti autorist (psühholoogiline), kusjuures viimane on olulisem. Schleiermacher tegeles vanade sakraalsete tekstidega, sellest lähtub tema väide, et arusaamine on lõputu protsess. Ajalugu on ennekõike arusaamise protsess. Alati on lugeja ja autori vahel erinevus, mida ei saa ületada. Schleiermacher 1819 a. formuleeris tõlgendamise reeglid: psühholoogiline, tõlgendamine alaku teemast, s.o üldisest, ülevaatest hermeneutilise ringi rakendamise vajalikkus stiili täielik mõistmine. Stiil ei kuulu ainult keele valdkonda, vaid on autori mõtlemisviisi peegeldav
pandud. On ka seletusi, mis v¨aidavad 楽 keelpilli kujutiseks, kuid m¨argi u¨ laosa すず ei ole trummi ega pillikeele kujuga, vaid hoopis v¨aike kelluke 鈴, mis vasakult ja paremalt narmastega kaunistatud. Luu- ja pronkskirjas on m¨argil kas u¨ ks v˜oi kaks kellukest. Kellukese k¨aes tilistamine on sˇamaani tuntud v˜otteks, algselt oli ilmselt see sakraalsete helide tegemiseks. Pronkskiri kasutab t¨ahenduses ‘s˜obralik, わらく おうそんいしゃしょう かひん m˜onus’ 和楽.〔王孫遺者鐘〕: ‘Niisiis kallid k¨ulalised 嘉賓 l˜obustagu vanemaid ふけい きょうしょう 父兄.’〔 鐘〕: ‘Ma tahan oma esiisadele r˜oo˜ muks olla.’ Algselt oli 樂 jumalus- しんれい tele 神霊 r˜oo˜ mu tegemiseks
annaabi.ee 
