Tallinna raekoda Tallinna Raekoda on Eesti Vabariigi pealinna tuntuim ja silmapaistvaim arhitektuurimälestis. Hilisgooti stiilis ja kindlusarhitektuuri elementidega kujundatud raekojahoone on peafassaadil lahtise võlvkaaristu, sakmelise dekoratiivse kaitserinnatise ja idaviilult tõusva minaretitaolise vahitorniga graatsiliselt monumentaalne ehitis. Tema mõjukust ilmestavad kohalikust ehitusmaterjalist - paekivist kivimeistrite poolt oskuslikult väljatöödeldud ehitusdetailid - kaaristu piilarid ja kaared, aknapiidad ja portaalid.Töödeldud kivist on ka hoone nurgakvaadrid ja rinnatisevöö. Iidse turuväljaku lõunaküljel paiknev 36,8 meetri pikkune ja 14,7 meetri laiune hoone
gooti stiilis ehitisi Euroopas. Verona Veronas loodaksin ma näha Giardino Giustit mis on 1580 aastal rajatud ning on kaunis Itaalia renessanssaed. Veneetsia Veneetsias tahaksin ma külastada Doodzide paleed. Doodzide palee on gooti stiilis palee Veneetsias. Ravenna Ravennas tahaksin ma külastada San Vitalet mis on linna tähelepanuväärseim ehitis. Firenze Firenzeses tahaksin ma külastada Palazzo Vecchiot mis on massiivne romaani stiilis sakmelise parapetiga kindluspalee. Parapett-Parapett on katust,silda,kaldapealset vms piirav madal säin. Pisa Pisas sooviksin ma külastada Pisa torni,mis on tuntud kui viltune Pisa torn. Torn on tehtud marmorist ja ehitama hakati seda 1173. aasta 9. augustil. Rooma Roomas sooviksin ma külastada Rooma Pantheoni mis on ainus täielikult säilinud Vana-Rooma ehitis. Napoli Napolis loodaksin ma külastada Pio Monte della Misericordiat mis on kirik Napoli ajaloolises keskuses
Mõisa viimane omanik oli vürst Grigori Volkonski (18701940). Mõisakompleks Härrastemaja Keila-Joa härrastemaja projekti koostas Peterburi arhitekt Hans Stackenschneider. Hoone ehitati joa kõrvale Keila jõe paremkaldale, tagaküljega vastu jõge. Härrastemaja oli üks esimesi neogooti stiilis hooneid Eestis. Lameda katusega kahekorruselist kivihoonet iseloomustavad teravkaaraknad ning ehitise tagakülje nurgas kõrguv sakmelise rinnatisega torn. Fassaadist eenduvad külgrisaliidid, millest kummaski paikneb sissepääs. Risaliitide frontoone kaunistasid Benckendorffide vapid. Mõisahoone uste kohal paiknevad pitsilised malmist baldahiinkatused. Tagakülje vasakpoolne osa on tugevalt eenduv ning selle teine korrus oli kujundatud lahtise pitsilise rõduna. Kõrvalhooned Lisaks peahoonele rajati ka esinduslik kõrvalhoonete kompleks. Mõisasüdamesse viis 400
Ühel meelel on uurijad siiski selles, et praegune konvendihoone on valminud hiljemalt 1381. aastaks. Esimene kirjalik teade Kuressaare piiskopilinnuse olemasolust pärineb 1381. aastast. Kuressaare linnuse konvendihoone on Balti riikides ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud keskaegne kindlusehitis. Kuressaare konvendihoone külje pikkus on 43 m, phjanurgas krguva vimsa seitsmekorruselise kaitsetorni Sturvolti krgus on 37 m. Alles 1980. aastatel rajati ringmüüri peal asuv sakmelise rinnatisega umbes meetri laiune katustamata kaitsekäik tema praegusel kujul, lähtudes Hermann Seuberlichi 20. sajandil teostamata jäänud kavandeist. Seuberlichi kavandite järgi rajati 1980. aastatel ka linnuse värava kohal asuv kahekorruseline eenduv ärkel. Kui praeguse kaitsekäigu osas võib veel oletada sarnase rajatise olemasolu varasematel aegadel, siis nooltekoda selle pregusel kujul pole Kuressaare linnusel varem ilmselt eksisteerinud
Eesti keeles tunti sama kohta Keila jõe joa või lihtsalt Keila-Joa nime all. Meremõisa muutus sellega faktiliselt Keila- Joa mõisapargi osaks, jäädes õiguslikus staatuses siiski Keila-Joa kõrvalmõisaks. 1833. aastal valmis Keila-Joal Eesti üks varasemaid ja stiilsemaid neogooti stiilis mõisahooneid. Kahekorruselist lameda katusega hoonet iseloomustavad tiheda raamijaotusega teravkaaraknad ning tagakülje nurgas asuv sakmelise rinnatisega torn. Fassaadi ilmestavad eenduvad külgrisaliidid, millest kummaski asub sissepääs. Uste kohal on kaunid pitsilised malmist varikatused. Tagakülje vasakpoolne osa on tugevalt eenduv ning selle teine korrus oli kujundatud lahtise pitsilise rõduna. Peahoonele orienteeriti ka suurejooneline kõrvalhoonete kompleks. Rannamõisa- Laulasmaa-Klooga teelt tehti mõisasüdamesse 400 meetri pikkune sihitee, mis suundus otse peahoone keskteljele
kindlusehitis Balti riikides. Konvendihoone tüüpi linnuse ülessandeks on olla teatud piirkonna administratiivseks keskuseks, võimaldada küllalt arvuka inimrühma kooskäimist (conventus - kokkutulek), mis avaldub hoone arhitektuuris ja pakkub kaitset ülestõusu või sõja korral. Kuressaare konvendihoone külje pikkus on 43 m, phjanurgas krguva vimsa seitsmekorruselise kaitsetorni Sturvolti krgus on 37 m. Ringmüüri peal asuv sakmelise rinnatisega umbes meetri laiune katustamata kaitsekäik rajati tema praegusel kujul alles 1980. aastatel, lähtudes Hermann Seuberlichi 20. sajandil teostamata jäänud kavandeist. Samuti Seuberlichi kavandite järgi rajati 1980. aastatel ka linnuse värava kohal asuv kahekorruseline eenduv nooltekoda ehk ärkel. Nooltekoja alumisel korrusel paikneb langevärava tõstemehhanism, ülemise korruse põhjaavadest sai vaenlasele kive, kuuma pigi, tõrva ja vett pähe visata või nooli lasta.
Pille Kessel Tartu 2009 KONVENDIHOONE On hilisgooti stiili linnuseehituse suurepärane näide. Välisarhitektuuri äärmise ranguse ja monumentaalse raskepärasusega liitub orgaaniliselt sisemuse maitsekas arhitektoonika ja dekoor, mis oma lihtsusele vaatamata pääseb hästi mjule. Kuressaare konvendihoone külje pikkus on 43 m, phjanurgas krguva vimsa seitsmekorruselise Kaitsetorni krgus on 37 m. Välismüüride peal asuv sakmelise rinnatisega umbes meetri laiune katustamata kaitsekäik taastati 1980. aastate 1. poolel. Seda mööda oli hlbus liikuda linnuse ühest tiivast teise nii vahiteenistust pidades, kui ka vaenlast trjudes. Kuna eriti tugevat kaitset vajas linnuse värav, näeme Kaitsetorni krval kahekorruselist eenduvat nooltekoda e. ärklit. Selle alumisel korrusel paikneb langevärava tstemehhanism, ülemise korruse phjaavadest sai vaenlasele kive ning kuuma pigi, trva ja vett pähe visata vi nooli lasta
märtsil 1881, mil kinnitati lossi torni tuulelipp. Sisetööd ja lõppviimistlus said valmis aga 1883. aasta sügisel. Algselt oli lossis 99 ruumi, kuna 100 võis neid olla vaid tsaaril. Ümberehituste käigus lisati ruume juurde ning nüüd on neid kokku 149. Lossi interjöörist Tegemist on historitsistliku ansambliga, mille kujundus lähtub neogootikast. Gootilikkuse peamisi rõhutajaid on lossi 22.8 meetri kõrgune, nelja korrust läbiv torn, mis on pealt kroonitud sakmelise rinnatisega. Olulised stiilitunnused on ka ülejäänud, väiksemamõõdulised tornid, teravkaarsed ja pilujad aknad, astmikfrontoonid, kõrged korstnapiibud, tugipiilarid, masikulii karniisid, dekoratiivsed müüriankrud jms. Lossi sissepääsu katab tudorkaarne veranda. Selle kaare all on akustiline efekt. Ühes nurgas sosistatu on teises nurgas kuuldav. Hippius on öelnud: ,,Arhitektuuristiil pole sugugi üksnes väline maitsesuund ja stiiliprobleem
müstilistest omadustest, mistõttu müüri sirged lõigud just nende tuulte suunas pidi ehitatama). Linna territooriumiks arvatakse ca 30 ha, mida piiras 7 km pikkune ringmüür. Tänavavõrk oli ebakorrapärane, seda hoidsid koos paar laiemat magistraali, mis viisid linna keskuses asuvasse paleesse. Paleekompleks oli tõstetud 14 m kõrgusele platvormile ning hõlmas kokku ligi 17 ha. Tegelikkuses kujutas see endast sakmelise müüriga ümbritsetud suletud hoonetekompleksi, mille 209 eriotstarbelist ruumi paiknesid umber suuremate ja väiksemate siseõuede. Paleekompleksi kuulus ka tsikuraat. 3) Ninive - Plaanilt meenutas see väljavenitatud kolmnurka, mille pindalaks mõõdeti 728 ha ning kus olevat elanud 170 000 inimest. Linn oli ümbritsetud 10 m paksuse 15 väravaga kaitsemüüriga, mille kogupikkuseks mõõdeti 12 km. Linnamüürid olevat olnud väga laiad
Agaralt asus ta lossiümbrust kujundama, rikastades loodust omatehtud puunikerduste ja moraalitõdesid vahendavate sildikestega. Allkorruse esiku ja kontori seinu katsid risti-rästi mitme värviga kirjutatud salmid ja mõtteterad. Ladina-, kreeka-, prantsus-, vene- ja saksakeelsete tekstide kõrval leidus ka eestikeelne salm, mis manitses: "See on üks harimata mees, kes sülitab veel maja sees!" Von Glehn ei nikerdanud ainuüksi eriskummalist mööblit. Oma tornilaadsete soppide, sakmelise katuseääre ning pooleldi maa-aluse sissepääsuga meenutab hoone paljus keskaegset linnust. Eriti võimsa ja sihvakana mõjub lossi tagakülg, kuna loss on ehitatud otse klindinõlvale. 1910. a alusatati pargis vaatetorni ehitamist. Selle tippu paigutati pikksilm, mida huvilised võisid tasu eest kasutada. Tornis asus Glehni "värkstuba", vahekorruseid kasutati õunahoidlana. Lossipark 19. sajandi lõpukümnenditel jättis Nicolai von Glehn Jälgimäe mõisa oma poja
sajandist pärinevale ringmüürile uus, võimas 625 meetri pikkune ja 7 meetri kõrgune eelringmüür, sest tulirelvad arenesid ja Kuressaare linnus vajas tugevdamist, sajandi keskel ehitati müür kõrgmeaks ja rajati suurtükitornid. Hilisemad vallid ja bastionid on säilinud tänaseni, võimsaim neist on põhjabastionil paiknev 1971.–1972. aastal restaureeritud suurtükitorn 1470. aastaist. 1980. aastate 1. poolel taastati 37 meetri kõrgusel olev välismüüride peal asuv sakmelise rinnatisega umbes meetri laiune katustamata kaitsekäik. Seda mööda oli hea liikuda linnuse ühest 43 meetrisest küljest teise, nii vahiteenistust pidades kui ka vaenlast tőrjudes. Kaitsetorni kőrval on kahekorruseline nooltekoda e. ärkel, see asub linnuse värava juures, sest sissepääs vajas just kõige tugevamat kaitset. Langevärava tőstemehhanism paikneb ärkli alumisel korrusel, ülemise korruse pőhjaavadest kallati vaenlasele kive ning kuuma
· Viimased jõupingutused, et jõuda Võsule, kus on ka meie matka lõpp Toolse kivikindlus Toolse kivikindlus on ehitatud randa ja arvatavati tolleaegsele sadamakohale. Kivilinnuse varaseim etapp, kuhu kuulub kolmeruumiline ja kolmekorruseline pikliku torni-laadne majalinnus, valmis 15. sajandi alguseks. 15. sajandi I poolel toimus esimene linnuse laiendusetapp, mille käigus ehitati linnusele juurde sise- ja eeshoov, kõrge ja sakmelise kaitserinnatisega lõunamüür ning põhjatiib. Liivi sõja ajal, 1558. aastal langes Toolse linnus venelaste kätte, nagu paljud teisedki Ida- Eesti linnused ning 1581. aastal Pontus de la Gardie võiduka retke käigus vallutasid linnuse rootslased. Siiski arvatakse, et Toolse pääeses Liivi sõjast suhteliselt kergelt ning jäi varemetesse alles Põhjasõja käigus. Altja Kõrts Altja Kõrts asub Põhja-Eestis Lahemaa rahvuspargis. Esimest korda on ajalooürikutes
Hävingust saadi üle alles 1370te aastate paiku, mil ehitustööd pooliku kloostrikompleksi juures jätkusid. Klausuur ehitati üles kolmekorruselisena. Vaid põhjatiivas paiknenud kõrge nelja võlvikuga ühelöövilise kiriku osas oli ta kahekorruseline, kolmas korrus oli tõenäoliselt kaitsekorrus. Kirik varustati kaunite raidraamistuses teravkaarakendega. Hoovipoolsetele külgedele lisati kahekorruselised võlvitud ristikäigud. Ligikaudu 20 meetri kõrgused välismüürid lõppesid sakmelise rinnatisega, kirdenurgas lisandus neile tänini säilinud väike konsooltorn. Lisaks konsooltornile ehitati väike torn ka kiriku lääneviilule ja veel üks torn kirdepoolsele katusekelbale (mõlemad hävinud). Algsele ruudukujulisele põhiplaaniga ehitisele lisati seejärel umbes 12 meetri laiune läänetiib. Läänetiiva põhjaosas asus veidi eenduvana väravatorn eraldi avadega jalakäijatele ja sõidukitele. Selle taga aga väike eeshoov
Selle rajamine, laiendamine ja ümberehitamine toimus sajandite jooksul mitmes etepis, vastavalt relvastuse arengule. Eesti talupojad hakkasid lossi ehitama rajudes ümbruskonna metsi, kaevasid sügavaid vallikraave, põletasid lupja ja ladusid müüre. Lossi ehitati tsistertslaste mungaordu ehitusmeistrite juhendamisel, kes saabusid siia Riiast. Lõpliku suuruse omandas linnus piiskop Johannes IV Kieveli valitsemisajal (1515-1527), mil valmis tugev tulirelvadele kohandatud sakmelise rinnatisega eellinnuse ringmüür koos võimsate suurtükitornidega, ehitati välja lossi idapoolne eellinnus. Müüride kõrgus ulatus üle 10 meetri, pikkus 803 m, ning paksus erinevates kohtades 1,2-1,8 m vahel. 14. või 15. sajandil ehitati ainulaadne ristimiskabel, mille aknale ilmub täiskuuöödel Valge Daam. Liivi sõda sai tuleprooviks linnuse kaitsevõimele. Siit ajast pärinevad ka linnuse sisemised kraavid ja
Nähtavasti ehitasid kogu konvendihoone ühed-samad ehitusmeistrid ning ehitusplastika rikkus valiti vastavalt ruumide tähtsusele. Välisarhitektuuri äärmise ranguse ja monumentaalse raskepärasusega liitub orgaaniliselt sisemuse maitsekas arhitektoonika ja dekoor, mis oma lihtsusele vaatamata pääseb hästi mõjule. Kuressaare konvendihoone külje pikkus on 43 m, põhjanurgas kõrguva võimsa seitsmekorruselise kaitsetorni kõrgus on 37 m. Välismüüride peal asuv sakmelise rinnatisega umbes meetri laiune katustamata kaitsekäik taastati 1980. aastate esimesel poolel. Seda mööda oli hõlbus liikuda linnuse ühest tiivast teise nii vahiteenistust pidades kui ka vaenlast tõrjudes. Kuna eriti tugevat kaitset vajas linnuse värav, näeme kaitsetorni kõrval kahekorruselist eenduvat nooltekoda e. ärklit. Selle alumisel korrusel paikneb langevärava tõstemehhanism, ülemise korruse põhjaavadest sai vaenlasele kive ning kuuma pigi, tõrva ja
põletasid. Uueks piiskopkonna keskuseks sai Haapsalu, kuhu ehitati peakirik ja hakati rajama piiskopilinnust. 1279. aastal andis piiskop Hermann I Haapsalule linnaõiguse. Linnus hõlmab 3 hektari suuruse territooriumi. Selle rajamine, laiendamine ja ümberehitamine toimus sajandite jooksul mitmes etapis, vastavalt relvastuse arengule. Lõpliku suuruse omandas linnus piiskop Johannes IV Kyveli valitsemisajal (1515-1527), mil valmis tugev tulirelvadele kohandatud sakmelise rinnatisega eellinnuse ringmüür koos võimsate suurtükitornidega. Müüride kõrgus ulatus üle 10 meetri, müüri paksus kõikus erinevatel lõikudel 1,2-1,8 m vahel. Liivi sõda sai tuleprooviks linnuse kaitsevõimele. Sellest ajast pärinevad Pilt nr.1 Haapsalu Piiskoplinnuse linnuse sisemised kraavid ja blindaažid, mis ehitati kahurite paigutamiseks ja kaitseks pommitamise eest. Paraku sai linnus raskelt kannatada,
on Eesti üks kaunimaid ja omanäolisemaid. Peamiselt kahekorruselise sopilise peahoone lasi mõisaomanik projekteerida arhitekt Otto Pius Hippiusel. 1883. aastal valminud hoone on väga liigendatud ning on saanud suuri mõjutusi neogootikast. Hoone fassaadi kaunistab neljakorruseline sakmelise rinnatisega torn. Torni esimene korrus on lahtine võlvitud katusealune, millel on huvitav efekt ühes nurgas sosistatu on kuulda teises nurgas. Väikesed tornikesed asuvad veel hoone mitmeis paigus. Eriti kaunis on hoone suur saal, kus gootikale lisandub mitmeid idamaa kujunduselemente. Sealt leiab nii gooti tähtvõlvi kui ka idamaade stiilis elemente. Saali põhiosa on kaheksatahuline ning selle keskosa valgustab katuses paiknev kaheksatahuline latern
Benckendorff. Mõis asub looduskaunis kohas, jõe ja joa vahetus läheduses. Romantilisust lisab asjaolu, et Benckendorffid said oma valdusse mõisavaremed, mida ei hakanud aga renoveerima, vaid jätsid need keset metsaparki ja ehitasid oma uue neogooti stiilis häärberi Keila jõe kallastele. Taoline looduslembesus ja inglise stiilis metsik park tõusidki moodi just romantismi tekkega. Ajastu vaimu kannavad endas ka historitsistlikud gooti teravkaaraknad ja sakmelise rinnatisega torn. Uste kohal on pitsilised varikatused. 2. Mõisaarhitektuuri areng 1860.-1890. aastail 1860.-1890. aastatel ehitati rohkelt härrastemaju, veelgi enam aga kõrval- ja abihooneid, mida võib ilmselt seletada majandusliku tõusuga. Kuigi Aleksander III jättis 1881. aastal Balti aadli privileegid ratifitseerimata, vähendades nende poliitilist võimu, jäi aadlikele alles nende majanduslik potentsiaal: mõisad püsisid kindlalt nende käes. Kasvas ehitustegevuse maht ja 1860
üle 707 aastal. Kaks aastat hiljem jäeti linn lõplikult maha, kuna 7. sajandi lõpus eKr purustasid linna meediased Linna põhiplaan oli nelinurkne. Linna territooriumiks arvatakse umbes 30ha, mida piiras 7km ringmüür. Tänavavõrk oli ebakorrapärane, seda hoidsid koos paar laiemat magistraali, mis viisid linna keskel asuvasse paleesse. Paleekompleks oli tõstetud 14m kõrgusele platvormile ja hõlmas kokku ligi 17ha. Tegelikkuses kujutas see endast sakmelise müüriga ümbritsetud kinnist hoonetekompleksi. Kompleksi kuulus ka tsikuraat. Lossi saalide seinad olid kaunistatud seinamaalide ja reljeefidega. Seal asusid paljud kümblusruumid, käimlad nind samuti oli seal ka keeruline kanalisatsioonisüsteem, mis koosnes vastuvõtukaevust, keraamilistest või seatinast ühendustorudest ja kollektoritest, mille võlvide kõrgus ulatus 1,4 meetrini. Kogu linna ümbritses hammastatud
näide. Välisarhitektuuri äärmise ranguse ja monumentaalse raskepärasusega liitub orgaaniliselt sisemuse maitsekas arhitektoonika ja dekoor, mis oma lihtsusele vaatamata pääseb hästi mjule. Kuressaare konvendihoone külje pikkus on 43 m, phjanurgas krguva vimsa seitsmekorruselise Kaitsetorni krgus on 37 m. Välismüüride peal asuv sakmelise rinnatisega umbes meetri laiune katustamata kaitsekäik taastati 1980. aastate 1. poolel. Seda mööda oli hlbus liikuda linnuse ühest tiivast teise nii vahiteenistust pidades, kui ka vaenlast trjudes. 8 Kuna eriti tugevat kaitset vajas linnuse värav, näeme Kaitsetorni krval kahekorruselist eenduvat nooltekoda e. ärklit. Selle alumisel korrusel paikneb langevärava tstemehhanism,
Peamiselt kahekorruselise sopilise peahoone lasi mõisaomanik projekteerida arhitekt Otto Pius Hippiusel. Mõisasüda oli von Bergide omanduses kuni 1939. aastani. Nõukogude ajal oli mõisas nii puhkekodu kui ka pioneerilaager. Kaasajal saab mõisas korraldada mitmesuguseid üritusi - seminare konverentse, pidusid jne. Arhitektuur 1883. aastal valminud historitsistlik hoone on väga liigendatud ning on saanud suuri mõjutusi neogootikast. Hoone fassaadi kaunistab neljakorruseline sakmelise rinnatisega torn. Torni esimene korrus on lahtine võlvitud katusealune, millel on huvitav efekt - ühes nurgas sosistatu on kuulda teises nurgas. Väikesed tornikesed asuvad veel hoone mitmeis paigus. Eriti kaunis on hoone suur saal, kus gootikale lisandub mitmeid idamaa kujunduselemente. Sealt leiab nii gooti tähtvõlvi kui ka idamaade stiilis seinanii. Saali põhiosa on kaheksatahuline ning selle keskosa valgustab katuses paiknev kaheksatahuline latern. Saali ühel küljel on ka siserõdu
markantsema ja harituma mõsikuga. Ajastu kirevaid nõudlusi peegeldava Sangaste mõisahoone arhtektuuris võib tajuda teadlase mõttejõudu, haritlase stillitunnet ja esteedi vaoshoitust. Sangaste mõisahoone ehk loss koos kõrvalhoonetega valmis berliini päritoluga arhitekti, Tallinnasse Kaarli kiriku projekteerinud O.P. Hippiuse projektide järgi 1880.aastatel. (Maiste, 1996) lk 332-338 Sangaste mõisa hoone fassaadi kaunistab kesaegsest linnusearhitektuurist inspireeritud neljakorruseline sakmelise rinnatisega torn. Torni alakorrus on kujundatud lahtise võlvitud katusealusena, millel on huvitav akustiline efekt- ühes nurgas sosistatu on teises nurgas kuulda. (Praust, 2008) Lossilaadset punastest telliskividest hoonet ilmestab fantaasiarohke liigendus, tornikesed, erneva kõrgusega astmikfrontoonid ja eri kujuga aknad. Esifassaadil paikneb nelinurkne vaatetorn ja tagafasaadil massiivne rõdu. Samuti kui väliskujunduses, on ka sisekujunduses domineerivaks neogooti vormid
annaabi.ee 
